Siis kui me kasse püüame ja riiuleid teeme

Nagu varasemalt (näiteks SIIN) kirja on pandud, siis sageli käivad kassitoa vabatahtlikud kassitoas ka lihtsalt niisama - kasse sotsialiseerimas ja enda närve puhkamas. Seda otsustas eelmisel pühapäeval teha ka üks meie põhilistest fotograafidest. Professionaalse kassipaitaja võttis ka veel kaasa. Seda ta küll ei osanud oodata, et teda ootab ees karussellisõit kassipüüdmisradadel. Kuna metsiku kassi transpordipuuri toimetamises oli tal kogemus juba olemas - meenutagem meie imekaunist Lumivalgukest - siis püügimeeskonda ta sel päeval määratigi. Samas, kui teised vabatahtlikud olid ametis kassituppa riiulite ja kratsipuude paigaldamisega (aga sellest hiljem pikemalt).

Meie lumivalge Lumivalguke, kellele vahepeal inimesed väga ei meeldinud
Milleks meile püügimeeskond? Nimelt said pesaleidjad abipalve ühelt vanemalt proualt, kelle kodus elas parajasti mitu tänavalt päästetud kiisut. Kuna proua on juba kõrges vanuses, siis kartis ta, et tervis veab alt ja kiisud jäävad ilma hooleta. Seega otsustasime teha erandliku liigutuse ning need kodukiisud kassituppa toimetada. Vähemalt mõned neist.

Selgus, et vaatamata proua katsetele arglikumaid kasse sotsialiseerida, olid enamik sellest pesakonnast päris metsikud ning inimpelgurid. Vaid vana Maksi, kes oli proua juures juba ligi 10. aastat elanud, saime rahuga transpordipuuri toimetatud.

Maksi oma uues lemmikpesas Pesaleidja kassitoas
Edasi läks juba põnevaks. Tuleb märkida, et tegelikult elas seal korteris terve kaunitaride armee. Nii ilusaid ja hästi toidetud karvapalle oli lust vilksamisi kaeda. Kolme vabatahtliku silmad lõid särama, kui kapi otsast piilus arglikult imekaunis rebas-kass (võrdluseks: selline nagu meie hiljuti koju läinud Anubis, aga ainult kaks korda paksema, pikema ja tihedama karvkattega) :)

Anubis oma hoiukodus, millest kokkuvõttes sai tema päris kodu

Paraku rebasekarva kiisu kassituppa ei kolinud. Peale hoogsat püüdmist pisikeses magamistoas, hüppas kahvavõrku imearmas tumedatriibuline emakass. Kes oma võrkkiike sedasi ära armus, et transpordipuuri ta küll minna ei tahtnud. Siiski veidike kassilausumist ning kavalaid püüginippe hiljem saime ka tema turvaliselt transporditud.
Mida teeme uustulnukatega kassitoas?
Kassituppa jõudes said mõlemad kiisud esimese asjana parasiiditõrje (see on selline esimene, asi mida meil alati uute saabujatega tehakse). Ka läbisid mõlemad esmase läbivaatuse (kõrvad, hambad, üldine tervislik seisund), enne kui nad nende uude elukohta toimetasime.
Väga oluline on märkida, et mõlemad uustulnukad olid juba omaniku poolt kastreeritud/steriliseeritud, mis peaks olema (peale kiibistamist) kohe teine asi, millele lemmiklooma võttes tuleks mõelda. Sedasi saab vältida olukordi, milles näiteks kogemata kombel jalutama läinud kassid, järglasi toodavad. Väikesed kassipojad on muidugi toredad, loomalapsed üldiselt on, kuid enamasti on tõsiasi ka see, et me ju seda (kuni seitsmepealist) päkapikukarja enda koju elama jätta ei saa. Kuid saame me alati olla kindlad, et me neile ka hea kodu leiame, kui nad juba kohal on?
Nädala uus tulija Maksi leidis kassitoas kohe sõbra - meie valge-mustakirjus kaunitaris Medusas. Me tegelikult alguses vabatahtlikega arvasime, et äkki meeldib talle rohkem meie triibuline kaunitar Sabiina.

Medusa norib musi
Graatsilisel triibikkaunitaril olid sel päeval teised plaanid
Igastahes võtsid vanad olijad uued tulijad hästi vastu. Urinat ja nurinat ei kostnud ning uued otsustasid õige pisut ringi nuuskida ja kõrvalt vaadata, et kuidas meil need asjad siis ikka käivad. Eriti, kuna kõrvaltruumist kostis kolinat ja mürinat sellest, kuidas parajasti uut kratsipuud paigaldati. Kummardusega meie kuldsete kätega vabatahtlikele - stiilinäited sellest, mida arvavad uutest turnimispuudest meie hoolealused:

Ossu tutvub uue seina kinnitatud kratsipuuga
Jõmmu piidleb askeldavaid inimesi ja mõtleb, et kas tasub ronima minna
Friida võtab julgelt ette ning hüppab hops-hops kohe kõige kõrgemale riiulile

Kommentaarid

Populaarsed postitused