Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2013 postitused

Hoiukodu lugu: perekond mustad ja nende kodustatud issi

Pesaleidja hoiukodud kohtavad nii mõnigi kord küsimust, et "mis hoiukodu üldse on" või "milleks seda vaja on" või veel sagedamini "miks sina hoiukodu pakud". Kas neile kõigile või vähemalt osadele neist küsimustest vastamiseks proovime teieni tuua nüüd meie hoiukodude lugusid. Iga hoiukodu on omaette põnev nähtus ja igast hoiukodust tulevad oi kui erinevad kogemused.  Lubage tutvustada midagi, mida looduses kuigi tihti ei juhtu. Väga väheste liikide isased hoolitsevad oma järglaste eest, kõige vähem teevad seda kaslased. Meil aga juhtus teisiti... Kõik algas 30ndast septembrist, kui saatsin päriskoju oma viimase hoiukassi Fredi. Mõtlesin  paar nädalat puhata ja pöörata oma kassidele rohkem tähelepanu. Nagu Murphy seadus - puhkasin hoiukassidest täpselt ühe päeva. Ei saanud käed rüpes istuda kui kuskil Harjumaal suvilarajoonis oli viimasepeal tiine kassimamma. Nii ma järgmisel päeval bussi istusingi ja Tartust Tallinna sõitsin . Ka

Kuidas minust sai hoiukodu: Kreeta lugu

Tere, mina olen üks Pesaleidja Tallinna hoiukodudest ja tahaksin teile rääkida oma loo.  Veebruaris läksin Pesaleidja kassituppa külla sooviga kiisudega tutvuda ja võibolla viia koju oma kassile sõber. Minu kass, Nipsu, on viieaastane ja kogu elu harjunud olema korteris ainuvalitseja. Kippus ta aga väga palju pahandust tegema ja tähelepanu nõudma, seega mõtlesin, et ehk oleks tal teise kassiga huvitavam (ja minul vähem stressi). See otsus ei tulnud üldsegi kergelt, vaid kaalusin asja ühelt ja teiselt poolt umbes aasta aega enne kui kassituppa sai mindud.  Kassitoas oli palju vahvaid kasse, aga ühegagi ei tekkinud koheselt seda „minu kassi“ tunnet. Tegin kiisudele pai ja ajasin vabatahtlikutega juttu. Niisama oli ka kuidagi kahju ära minna. Jutt läks hoiukodunduse peale ja sain teada, et tegelikult võiksin mina ka hoiukodu pakkuda. Arvasin alati, et mina selleks ei sobi, kuna: 1. Mul on kodus kass, kes võibolla teiste kassidega ei lepi. 2. Ma ei ole piisavalt palju kodus, et hä

Maksi askeldused

Tere, Mina, Maksi siin jälle. Mäletate ma ükskord kirjutasin teile. Vabatahtlikud ütlesid mulle edasi, et teile oli täitsa meeldinud ja nõudsite lisa. Teate, see pani kohe punastama mind. Ma lihtne vanapoiss ja nüüd siis selline kiitus kohe. Aga kui nõutakse, siis kirjutangi teile uuesti, et kuidas meil siin kassitoas ka eluke veereb.  Teate mis, vabatahtlikud räägivad, et ma pidavat Batmani moodi välja nägema ;) Üks õhtu kui üks vabatahtlikest jälle kassitoas käis, siis ta unustas oma pastaka ja paberid meie tuppa keset põrandat. Mõtlesin, et nüüd saab nalja ja kohe jooksevad kohale meie marakratid Ewert ja Mustikas. Aga mis ma näen - hoopis Timmu ja Rubert on järsku pastaka ümber asjatamas ning veeretavad seda käppadega üksteisele. Hihii - minu masti poisid. Ei lase ennast häirida täiskasvanustaatusest ning lasevad mängulustil lennata. Tublid poisid ikka.  Vaadake kui eeskujulik poiss see Timmu muidu välja näeb ;) Kui Rubert ja Timmu olid mängimise lõpetanud

Haiku kiri Sulle

Sa jätsid mu. Ja mul oli valus. Sa jätsid minu ja Maya põõsa alla, tegid veel viimase pai ning siis lahkusid. Kiiresti. Ega me oma mõnenädalastel jalgadel ei oleks jaksanud Sulle järgi tulla, isegi kui Sa aeglaselt meid hüljanud oleks... Maja elanikud kutsusid meile järgi varjupaigatädi. Kui Sa meid ära viskasid, kas Sa tõesti arvasid, et need võõrad sellest suurest majast tahavad meid endale? Või mõtlesid Sa selle peale, mida kujutab endast varjupaiga elu vaid kuu aega vanadele kassibeebidele? Me ju tahtsime emme piima, emme kaissu, emme lõhna ja lähedust. Üks väike kassilaps ei vaja paljut, aga ta vajab oma emmet. Teki sees on küll hea, aga see ei asenda kunagi emasoojust. Sina. Sa pole väärt seda, et Sinu nime suure tähega kirjutada. Kas sa leiad, et oled väärt omama lemmiklooma, väikest hinge oma kodus, kes sind üle kõige usaldab? Kuidas suudad sa visata minema tema pojad ja lasta neil jääda nutma. Meie emmel oli veel imetamine pooleli ja meil polnud väga palju lo

10-päevaste kassititade saaga

Täna õhtul jõudsid kõik 5 kassilast oma kahe asendusema kaissu – pildil on triibuline minikasvu kasuemme nimega Suhkur enda titade ja uhiuute kasulastega. Kas leiad nende seast meie triibiku ja mustiku üles? Leia pildilt meie eile-veel-emata kassibeebid! Suur-suur aitäh Pesaleidja uhiuutele hoiukodudele, kes oma noortele kassiemadele õnnetud võõraslapsed seltsiks võtsid. Me ei jõua teid ära tänada neile pisikestele võimaluse andmise eest! Täname väga ka jagajaid, kes aitasid teil meid leida. Eriline tänu kuulub Pesaleidja kassitoa vabatahtlikule Kaidile, kes koos elukaaslasega täna Tallinnast reisi Lõuna-Eestisse ette võttis, et 5 minibeebit hoiukodudesse viia lootuses, et kasuemadele ehk meie õnnetukesed sobivad. Hetkel tundub, et pildil olev triibuline emme Suhkur leidis esimesest hetkest, et uued mustik ja triibik ongi tema lapsed.  Tema on nüüd kindlates kätes. Tema kasuemme võttis ta koos musta kassititega omaks ja ei tee enam omadel ja kasutittedel vahetki. Teine emme, kilpkonnak

Igapäevased askeldused Maksi pilgu läbi

Tere! Peaksin ennast kohe alguses tutvustama - mina olen Maksi. Olen juba mõnda aega elanud Pesaleidja kassitoas Tallinnas. Kuulsin kuidas vabatahtlikud kassitoas ikka kurtsid pidevalt, et kuidas üldse aega ei ole ja nii palju oleks vaja teha. Tundus, et neil on päris palju häid ideid, aga kuidagi ei jõua neid ellu viia. Mis siis ikka, mõtlesin, et võin ju uuesti neile headele inimestele appi tulla. Üks kord juba sai neid aidatud - meil hakkasid saepurugraanulid otsa saama liivakastidest ja siis palusin teilt selle moodsa imeasjanduse  Facebooki  kaudu abi, sest ega need meie pisikesed tüdrukud ei jõua ju mitut tonni saepuru tassida kogu aeg. Ja mõtle kui tore, teid tuligi päris suur hulk appi. Ja saigi üks töö jälle tehtud. Üks pildike ka minust Üks päev unustas üks vabatahtlik oma imevidina kassitoa suurde tuppa maha. Teate küll seda klahvidega asjandust. No see, kust sinna  Facebooki  ka saab. Sülearvuti vist pidi selle nimi olema - ma küll ei mõista, miks peaksid i

Hüvasti, Tim!

Peame teiega jagama kahjuks ühte kurba uudist. Eile õhtul lahkus Pesaleidja pere seast üks vahva pehmepõskne aastane kassinoormees Tim. Kassihärra jäi bussi alla. Jagame Timi lugu ka teiega, et vähendada samasuguste potentsiaalsete õnnetuste võimalust. Tõrva linnas elab üks uskumatult hea südamega naisterahvas. Tema kodus elab püsivalt umbes 20 karvast kassikest, kes on ühel või teisel moel oma päriskodu kaotanud. Lisaks toidab ta umbes teist sama suurt hulka kiisuarmeed, kes elavad hetkel õues. Korterisse lihtsalt rohkem kiisusid ei mahuks, aga nad kõik on võrdselt tema hoole all. Niipea kui mõni tubastest kiisudest endale kodu leiab, saab mõni õues pesitsevatest kiisudest tuppa elama tulla. Tegemist on Pesaleidja suurima hoiukoduga, kes 15 aasta jooksul on saatnud uutesse kodudesse ilmselt sadu kasse. Samuti on ta kiisuarmee peaasjalikult enda isiklike rahade eest alati lisaks vaktsiinile, kiibile ja parasiiditõrjele saanud ka steriliseeritud/kastreeritud.  Kurva loo "

Lugu murtud käppadega kassipojast

Tahame jagada teiega lugu ühest erilisest kassist. Teda ei tee eriliseks see, et ta jääb ilmselt elu lõpuni lonkama kahe murtud käpa tõttu. Teda ei tee eriliseks ka see, et sündinud on ta tegelikult hoopis Peterburis ning alles pärast elu k eerdkäike Eestisse Pesaleidja hoole alla jõudnud. Teda ei tee eriliseks ka ainult tema kasukavärv - nimelt on punase kasukaga kassitüdrukud suur haruldus. Meie jaoks teeb ta eriliseks hoopis tema mängulust, tahtejõud, vaprus ja südikus. Toffee on paarikuune kiisuneiu, kes on oma lühikese eluea jooksul pidanud juba liiga palju üle elama. Nimelt leiti ta 13. juunil väga kehvas olukorras - kaks käpaluud oli murdunud ning vaatepilt nägi päris hale välja. Väga hea inimene, kes Toffee tänavalt leidis, otsustas, et kiisu elu peab saama päästetud ja viis ta kohe kliinikusse. Arstid kaalusid ühte ja teistpidi ning ka käpa amputeerimine oli päevakorras, aga leidja otsus oli kindel - neiule tuleb anda teine võimalus ja päästa, mis päästa annab.