Igapäevased askeldused Maksi pilgu läbi


Tere!

Peaksin ennast kohe alguses tutvustama - mina olen Maksi. Olen juba mõnda aega elanud Pesaleidja kassitoas Tallinnas. Kuulsin kuidas vabatahtlikud kassitoas ikka kurtsid pidevalt, et kuidas üldse aega ei ole ja nii palju oleks vaja teha. Tundus, et neil on päris palju häid ideid, aga kuidagi ei jõua neid ellu viia. Mis siis ikka, mõtlesin, et võin ju uuesti neile headele inimestele appi tulla. Üks kord juba sai neid aidatud - meil hakkasid saepurugraanulid otsa saama liivakastidest ja siis palusin teilt selle moodsa imeasjanduse Facebooki kaudu abi, sest ega need meie pisikesed tüdrukud ei jõua ju mitut tonni saepuru tassida kogu aeg. Ja mõtle kui tore, teid tuligi päris suur hulk appi. Ja saigi üks töö jälle tehtud.

Üks pildike ka minust

Üks päev unustas üks vabatahtlik oma imevidina kassitoa suurde tuppa maha. Teate küll seda klahvidega asjandust. No see, kust sinna Facebooki ka saab. Sülearvuti vist pidi selle nimi olema - ma küll ei mõista, miks peaksid inimesed miskiseid arvuteid sülle võtma, kui võiks parem mõne sülekiisu võtta. Mul näiteks poleks midagi selle vastu, kui keegi mind sülle võtaks ja siis kas või terve õhtu süles hoiaks ja paitaks ja tegeleks minuga. Oeh, jälle jäin jutustama ja unistama. Tagasi asja juurde. Ühesõnaga sealt vidinast leidsin ühe huvitava lehe. Selle sama, mis sa praegu loed. Uurisin siis, et mis asi see on ja tundub, et need toredad inimesed kirjutavad teinekord meie tegemistest. Vot kui vahva. Kahjuks pole nad ainult väga palju jõudnud sellest kirjutada, et mis meil siin kassitoas igapäevaselt põnevat ka toimub. Mõtlesin siis, et teen teilegi väikese ülevaate.
Meil siin igal hommikul tullakse ja tehakse kõik toad puhtaks. Mu vanas kodus küll keegi iga päev põrandaid ei pesnud ja kogu liivakasti puhtaks ei teinud, aga tundub, et siinsetele tüdrukutele meeldib puhtus väga. Kohe suure hoole ja armastusega lüüakse iga hommik kõik läikima. Pärast on siin nii mõnus puhas ja värske. Ja siis päeva jooksul tulevad vabatahtlikud ka. Nad veel käivad päeva jooksul ja kontrollivad üle, et keegi miskit pahandust poleks teinud ja liivakastist saepurugraanuleid jälle põrandale ajanud või miskit. No ja siis need nohused kassid saavad oma rohud ka kätte. Õnneks ma olen täitsa terve olnud - kuulsin teiste käest, et mõned tabletid pidid ikka täitsa kibeda maitsega olema. Kuigi noh, oma osa sain mina ka kätte.
Need vabatahtlikud ikka teevad siin iga paari kuu tagant meile kõigile tabletikuure. Ütlevad, et see võtab ussid ära. Ma nüüd täpselt ei tea, kas see ikka on vajalik, sest mul küll mingeid usse ei ole. Aga ega ma ei hakka vastu vaidlema ka, kui kõik söövad, siis ma võin eeskuju näidata küll. Mu vabatahtlik alguses arvas, et ma ei saa asjale pihta. Tõi mulle lihapalli, kuhu sisse oli tableti ära peitnud. No ma sain aru küll, aga otsustasin, et söön ta meeleheaks selle siis ära. Kuna nad ütlevad, et ma olen väheke suurem poiss - või no mis poiss ma ikka olen, täitsa vanamees juba ju, aga nemad kutsuvad mind ikka poisiks ja noormeheks - siis pidin teistkorda veel rohtu saama. Ma siis andsin vaikselt käpaga märku vabatahtlikule, et ei ole vaja selle lihapalliga jamada, ma võtan niisama ka rohtu. Ja siis ta andiski mulle veega segatud rohtu. No siis need noored nagamannid näevad ka, et see ei ole midagi hullu ja ei hakka vastu punnima. Teate see suvilakass Alku - vot just tema - ta ikka väga kartis seda tabletti. Oi, kuidas punnis vastu. Pärast puges oma sõbranna Tripsteri külje alla peitu. Ise suur poiss juba, aga ikka jookseb oma sõbranna juurde iga asja pärast.

Nii need Tripster ja Alku seal pidevalt kahekesi koos istuvadki

Teate, pean teiega jagama ka veel lugu kahest naljatilgast. Meil siin on kaks uut noort plikat - Adriana ja Adeele. Meie inimesed kutsuvad neid Kopi ja Peist - ma täpselt ei tea miks. Igal juhul, täna käisid kaks tüdrukut eksamiks õppimas siin kassitoas - see meie enda punapea ja siis mingi teine neiu. Ütlesid, et siin on hea eksaminärvi leevendada. No ma olen küll täitsa nõus, närv puhkab siin täiesti. Igal juhul pani üks tüdrukutest oma veepudeli põrandale pikali ja kus siis jätkus nalja ja naeru plikadel. Küll käidi ja uuriti ja katsuti seda pudelit. Veeretati veel mööda tuba ringi ka. Teised jõnglased tulid ka vaatama ja uudistama. Pärast väsisid nad muidugi ära ja siis pugesid sellele teisele neiule käekotti magama. Ma küll üritasin neid siis vaikselt tüdrukutega kaasa ka sokutada - kolmevärvilised kassid toovad ju teadupoolest õnne ja seda läheb ometi eksamiks vaja. Tüdrukud aga hammustasid mu plaani läbi kahjuks ja jõnglasi kaasa ei võtnud endaga eksamile. Aga noh, vähemalt portsu kolmevärvilisi karvu leiavad nad ikka pärast oma raamatute vahelt. Ehk toovad needki õnne.

Õpetasin üks päev kaksikutele ka, kuidas sulepulgaga mängida tuleb

Peakski vist tänaseks lõpetama. Vaja veel asjatoimetusi teha siin kassitoas. Vaja jõnglastele natuke kombeid õpetada ja siis kontrollida, et kõik mänguasjad ikka oma kohapeal oleksid. Miskit ei saa lasta pilla-palla olla ometigi. Nägemist siis! Eks ma üritan teinekordki teile kirjutada, kui inimesed jälle oma imevidina siia kassituppa unustavad.

Kommentaarid

Populaarsed postitused