Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2016 postitused

KIISUDEL KÄISID KÜLAS SUURED JA PISIKESED PÄKAPIKUD

Sel jõulukuul on meid külastanud mitmed imelised inimesed, kes on toonud endaga kaasa ka kõiksugu head ja paremat.  Aitäh, Lõvimeri lasteaed! Lapsed tulid koos kasvatajatega kiisudele külla, poe- ja seljakotid täis krõbinaid ja konserve ning mänguasju. Muidugi sai maha peetud ka üks suur mängutrall, kus kiisud jooksid sulepulkade järel nagu pöörased ja laste silmad läksid elevusest särama. Olete meile taas külla oodatud! Piltidel ongi meie kiisude pisikesed päkapikud. :)   Aitäh, TTÜ Rahvusvaheliste Suhete tudengid! Eriti suur tänu Reikole, kelle idee oli korraldada tudengite seas korjandus Pesaleidjale. Üheskoos suudeti kokku koguda piisavalt, et toetada meie ravifondi ning tuua kiisudele suure varu konserve ja mitu suurt kotti krõbinaid.  Aitäh, Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasiumi õpilased, kes andsid oma panuse! Tänu siinkohal ka TVTG õpilasesindusele, kes otsustasid sel aastal panna püsti annetustenurga just Pesaleidjale.  Me oleme südamest tänuli

November 2016 kojuläinud kiisud!

Armsad sõbrad, võtke palun sisse mugav asend ja valmistuge lugema Pesaleidja kõigi aegade REKORDKUU kojuminejate pikka ja toredat nimekirja! Novembrikuus kolis oma päris koju 78 kassi ning aitasime pensionipõlve pidama koera Pipi. Et paremini aru saada miks kõnnivad vabatahtlikud naerul nägudega ringi on siinkohal hea välja tuua selle aasta statistika. 2016 kojuminejad kuude lõikes: jaanuar 43 kassi veebruar 39 kassi märts 37 kassi ja 2 koera aprill 33 kassi mai 15 kassi juuni 32 kassi juuli 48 kassi ja 1 koer august 58 september 44 kassi oktoober 45 kassi ja 1 koer november 78 kassi ja 1 koer Ja nüüd siis asja kallale... või no kasside :) Juba novembri esimesel kuupäeval sõlmiti lepinguid ja aeti kasside dokumendid korda, et ikka kolimisega kohe algust teha. Ühele punasele kiisule järele tulnud pere läks koju koguni kahe punase kassiga - Messi ja Sia. Oleks mõistlik teada anda, et need punased kiisud vist lähevadki kahekaupa koju. Sama tegid ka Narv

Räägime rahast!

Võibolla olete kuulnud seda igivana ütlust, et keegi ei tea kust tekib tolm ja kuhu kaob raha. Tihti kaobki inimestel see raha justkui müstilisel moel: oli palgapäev, maksad arveid... - ja juba otsas! Aga kuhu see raha siis ikkagi kaob?  MTÜd, kes sõltuvad vaid annetustest, ei saa endale rahaasjades segadust lubada. Kõik kulud on piinliku täpsusega välja arvutatud ning iga sent on arvel. Kuna Pesaleidja ainuke sissetulekuallikas on meie annetajad, kelle toetuseta me oma vabatahtlikutööd teha ei saaks, otsustasime ka teiega koos veidi numbreid kokku lüüa.  MTÜ Pesaleidjal on Tallinnas oma varjupaik, ehk kassituba, mis pakub hetkel peavarju 82 kassile . Lisaks tegutsevad Pesaleidja all ka 103 hoiukodu üle Eesti, kelle juures ootavad rõõmsalt nurrudes päriskodusid veel 258 kassi . Muideks - ühe kassi hoiuaeg Pesaleidjas on keskmiselt 100 päeva!  Kassitoas 3 aastat kodu oodanud Kusti Kassitoa ülalpidamiskulud: Et meie 80+ päästetud kassikesel oleks soojad vabapidamis

Pesaleidja jutuvõistluse võitja

Eks koduloom ole jah paljudele meist asendamatu pereliige, kes tõesti õpetab lastele palju. Ja lapsed on ju meie tulevik! Hea on teada, et ühes toredas peres kasvavad lapsed, kes soovivad ka teisi aidata. Järgnev jutuke ongi meie jutuvõistluse lemmikjutt. Meie pere kassid Kassid on meie pere lemmikud. Esimese kassi saime koos uue koduga. Tema perenaine nägi, kui vaimustatud me olime tema suurest ja valgest karvakerast ning usaldas ta meie hoolde oma poja allergia pärast. Nii tuli meie perre juba täiskasvanud pikakarvaline kass Juulius, õigemini läksime meie tema koju. Suur kui koer, väärikas ja aukartustäratav ootas ta meid esikus tööpäeviti koju. Alguses oli küll tunne, et ta näis küll mõtlevat, et kauaks need külalised siia jäävad, kuid me saime omadeks ja ta rõõmustas meid oma nurruga kümme aastat kuni haigus ta murdis. Juulius Leitud kasside kodulehte vaadates jäi meile silma must pikakarvaline täiskasvanud kass, oli teine Lasnamäel juba pikka aega ringi lonkinu

Oktoobrikuu kojuminejad

Oktoober sai otsa! See on ju peaaegu tore, sest käes on novembrikuu esimene teisipäev ja meil on au esitleda teile 46 karvikut, kes enestele kodud leidsid. Oktoober ehk rehekuu ehk viinakuu, kooljakuu, hingekuu, kosjakuu, kolletamiskuu, lehelanguskuu ehk lehevarisemiskuu, porikuu, roojakuu, orjakuu, sügisekuu, simunakuu. Kolepalju nimesid, aga koheselt seostada saaks ehk siinse jutuga kosjakuud, porikuud, orjakuud ... No ilmselgelt me ju räägime noist kassidest, kellele kosja tuldi, kelle väikesed käpad südametesse jälgi jätavad (vahel pisut poriseid ka põrandatele ja seintele) ning orjakuu – oojaa! – olgem ausad, teie, kes te enesele kassi võtsite, nüüd te alles saate teada, mis tunne on kedagi jäägitult armastada ja teda truult ning ustavalt teenida. :D Aga alustame siis sellest, et taaskord on me põhjanaabrid mitu kauniskäppa enesele rabanud: aprillikuus hoiukodus ilmavalgust näinud pisid, väike imekaunis tüdruk Pilkku, keda ootas väga kena lastega pere kahe 10-aas

Mis saab tänavakassidest?

Inimene kõnnib mööda tänavat, kui järsku märkab prügikasti kõrval hulkuvat kassi. Kiisu kasukas on tuhmunud ja räpane, nägu kriimuline. Ta piidleb seisatanud inimest ettevaatlikult. Käpakesed on valmis jooksma, ent tühi kõht annab tunda. Äkki see inimene paneb prügikasti midagi head? Aga äkki teeb hoopis "Kõššš!" või viskab kiviga? Inimene vaatab kassi ja tunneb, kuidas midagi ta südames valusalt kokku tõmbub. Ruttu seab ta sammud kodu poole. Koju jõudnud, otsib ta internetist mõne organisatsiooni, kes tegeleb kodutute kassidega ja valib nende numbri. Murelik inimene seletab telefoni, kus kass asub ja küsib, millal saaksid head inimesed kiisule järgi tulla ja ta tänavalt ära viia. Laitses elavad kassipojad tahaksid kiiresti hoiukoju! Pesaleidja ja teiste kodutute loomadega tegelevate MTÜde telefonidele tuleb iga päev kümneid selliseid kõnesid. Jah, me tahame aidata. Loomulikult me hoolime ja meie vabatahtlikele läheb iga nukker kõne hinge. Kuid meie kassitoas

Kuidas minust sai hoiukodu? - Ülle-Lea lugu

Alustuseks mainin ära, et hoiukodu staaži on mul nüüdseks natuke alla kahe aasta. Selle aja jooksul olen ma olnud hoiukoduks kolmele kassile ning viiele koerale. See otsus, miks minust sai hoiukodu tekkis tegelikult minu enda isiklikust vajadusest. Nimelt suri 2015. aasta 7. jaanuaris ära minu kallis koer, kes peale tänavaelu oli minu ustav sõber 11. ilusaks aastaks. Ta oli mu pereliige ning meeletult kallis ning armas  minu jaoks, mistõttu ta surm mõjus mulle laastavalt ja masendavalt. Ma ei kannatanud välja korteri tühja kõledust. Tunne, mis minus tekkis oli depressiivne ning ma teadsin, et mu korter vajab mingit elu, et edasi minna. Ma võtsin vastu otsuse, et  vajan enda ellu kedagi, kes aitaks mind, kuid keda saaksin ka ise aidata. Niisiis pöördusin pesaleidja poole sooviga hakata hoiukoduks kassile, kes peab tervislikel põhjustel hädasti hoiukoju saama. Mainisin ka ära, et eelistan rahulikuma iseloomuga kassi, sest metslastega pole senimaani kogemusi. 17. jaanuaril