Maksi askeldused

Tere,

Mina, Maksi siin jälle. Mäletate ma ükskord kirjutasin teile. Vabatahtlikud ütlesid mulle edasi, et teile oli täitsa meeldinud ja nõudsite lisa. Teate, see pani kohe punastama mind. Ma lihtne vanapoiss ja nüüd siis selline kiitus kohe. Aga kui nõutakse, siis kirjutangi teile uuesti, et kuidas meil siin kassitoas ka eluke veereb. 

Teate mis, vabatahtlikud räägivad, et ma pidavat Batmani moodi välja nägema ;)

Üks õhtu kui üks vabatahtlikest jälle kassitoas käis, siis ta unustas oma pastaka ja paberid meie tuppa keset põrandat. Mõtlesin, et nüüd saab nalja ja kohe jooksevad kohale meie marakratid Ewert ja Mustikas. Aga mis ma näen - hoopis Timmu ja Rubert on järsku pastaka ümber asjatamas ning veeretavad seda käppadega üksteisele. Hihii - minu masti poisid. Ei lase ennast häirida täiskasvanustaatusest ning lasevad mängulustil lennata. Tublid poisid ikka. 

Vaadake kui eeskujulik poiss see Timmu muidu välja näeb ;)

Kui Rubert ja Timmu olid mängimise lõpetanud asus pastakat uurima Scarlett. Oeh. Scarlett on kõige ilusam kassitüdruk siin. Ei, misasja. Kõige ilusam kassitüdruk terves maailmas ikka. Noor ja kaunis. Tema punane kasukas jääb kohe silma ning tema leebe silmavaade.. Isegi tema kõnnak on nagu haldjas kõnniks kastemärjal heinamaal hommikuudus. Saba uhkelt vonklemas kui kõnnib. Kui ma teda esimest korda nägin, siis mul vajus kohe suu lahti. Ega ma alguses ei julgenud teda kõnetadagi. Ta muidugist oli alguses nõnda häbelik ja tagasihoidlik ka. Ükskord aga võtsin julguse kokku ja tuli välja, et lisaks imeilusale välimusele on tal ka soe süda sees. Ta oli niiii sõbralik mu vastu. Oeh, oleks ma vaid noorem ja nägusam ehk mul siis oleks ka nende noorte poiste kõrval lootust tema tähelepanu aeg-ajalt võita.

Scarletti silmadesse võiks lausa uppuda. Oeh..

Ohsaissake küll, jäin siin jälle unistama ja patrama. Ega minu kiindumused ei huvita ju kedagi. Pidin ikka teiste kasside tegemistest rääkima. Teate, üks päev kui ma jälle vaheruumides jalutasin, siis sain korraks ka sinna direktori tuppa piiluda - seal pidavat tähtsad härrad elutsema. Uurisin siis, mis nad seal teevad. Ja teate mis ma nägin - ma ei olegi kõikse vanem poiss siin kassitoas. Seal toas oli üks suur uhke punane nägus kassihärra Jossu. Tema olevat minust veel mitu head aastat vanem. Teda ennast ei hirmuta see aga üldse. Käib ja nurub vabatahtlikelt paitusi ja kõrva tagant sügamist. No näete nüüd, ei ole ma midagi vana. Tegelikult mul jäi ikka Jossut vaadates veidi süda kripeldama ka. Noh, et kui juba minu kohta öeldakse, et mul liiga palju vanust juba on, mis siis veel Jossuga... Kui ma saaks soovida ühe soovi, siis ma võtaks suure kuhja kanapasteedikonservi. Ei, tegelikult, siis ma sooviks vist ikka, et Jossu endale hea päriskodu leiaks, kus oma vanaduspõlve mööda saata süles nurrudes paituste saatel. 

Just täpselt nii mõnus ja rahulik Jossu ongi. Isegi magamise ajal lööb tihti nurru. 

Üks mõnus soe koht kuluks mulle endalegi muidugi ära, aga ega ma ei hakka ennast peale pressima kellelegi. Kuulsin meie kõige vanematelt olijatelt Triinult ja Missylt, et siin pidavat talvel ka mõnus soe olema. Nemad teavad küll, neil saab varsti juba aasta aega siin kassitoas elamist. Ma rohkem nende vabatahtlike pärast muretsen, kes peatselt talvel läbi pakase peavad meie juures käima hakkama. Üks meie uutest elanikest Nala muidugi leiutas hea viisi, kuidas vabatahtlikke soojas hoida. Tema muudkui hüppab vabatahtlikele õla peale ja siis jääb niimoodi kaela ümber magama. Tüdrukud siin aeg-ajalt teevad nalja ka. Jalutavadki Nala õlgade peal mööda tuba ringi. Pidavat mõnus soe olema. 

No vaadake ometi, kui mõnus kaelasoojendi.

Vot siis. Aitab vast küll tänaseks. Teinekord proovin teile jälle kirjutada. Nägemist!

Kommentaarid

Populaarsed postitused