Juunikuu kassiks sai vabatahtlike üksmeelse hääletuse tulemusena meie tilluke ja õrn Triinu. Oma õrna välimuse tõttu oli tema esimeseks hüüdnimeks Lumelill. Tegemist on kassipreiliga, kes aastaid Halliste vallas Päidre suvilate piirkonnas kodutuna ringi jalutas ning 11. novembril 2011. aastal sealt kinni püüti ja viidi Varjupaikade MTÜ Viljandi varjupaika. Näiliselt õrna välimuse all peitub, aga väga visa ja vapper hing. Temalt oleks ka inimestel palju õppida.
 |
| Õrn Triinu vabatahtlike kõrvasügamise ajal mõnulemas |
Enne varjupaika jõudmist veetis Triinu sealsamas suvilate piirkonnas päris mitu head aastat. Kuna kiisuneiu oli steriliseerimata, siis tõi ta aastate jooksul mitu pesakonda poegi ilmale. Nii võib siiamaani seal piirkonnas mitmest suvilast leida Triinu järeltulijaid rõõmsalt vallatlemas. Kevadel pesakonna poegi ilmale tuues käis ta pojakesed sabas muudkuid ühe suvila juurest teise juurde, justkui pakkudes, et kas keegi sooviks tema kassipoega endale päriseks võtta. Ühtegi poega ei jätnud ta ula peale ning jonni ei jätnud ta seni, kuni pojakesed olid oma uued pered leidnud või said juba iseseisvalt hakkama. Kui mõni pere oli ühe kiisulastest endale jätnud, siis teadis Triinu juba järgmisel aastal uuesti "pakkuma" tulla, et ehk mahuks peresse üks armas karvapallike veel. Sellist eeskujulikku käitumist võiks inimestelegi eeskujuks tuua ning omamoodi eeskujuks on ta ka meie vabatahtlikele, kes justkui samamoodi kodututele kiisudele uusi peresid otsivad.
 |
| Triinu oma toona veel paarikuisele pojakesele Mirrule uut kodu otsimas |
Viljandi varjupaika jõudis Triinu koos oma poja Mirruga. Uhke punase-valge kirju kassipoeg oli veel viimane, kellele vapper ema polnud jõudnud hoolitsevat kodu leida. Ka Pesaleidja kassituppa jõudsid ema ja poeg üheskoos. Oli näha, et veel siingi muretses ta, et poeg ikka hea ja armastava kodu endale leiaks. Vaatas, et kassivõtjate külaskäikudel pojake ikka rohkem silma paistaks ning ise hoidis tagaplaanile, et mitte silma jääda. Viimane kodutu pojake vaevas Mirru südant, kuni maikuu keskpaigas tuli rõõmustav teade, et naisterahvas, tänu kellele kassid külma talve eest varjupaika peitu said, sooviks Mirrut endale päriseks võtta. Nii algaski Mirru teekond tagasi Viljandimaale ning ka Triinu hakkas oma olemuselt muutuma.
 |
| Triinu keha on üksikute helepruunide laikudega kaetud, aga saba on tal uhkelt vöödiline |
Pesaleidja kassituppa jõudes oli Triinu alguses väga malbe ja tagasihoidlik. Kui inimesed soovisid talle pai teha, siis tõmbas ta ennast tagasi, tahtes justkui öelda, et "Ah, mis nüüd mina. Ei ole vaja. Ma saan hakkama. Paitage neid teisi kiisusid - nad vajavad seda rohkem.". Oma tagasihoidlikkuses ei näidanud aga Triinu kordagi üles kurjust või agressiivsust. Keegi pole temalt veel käpaga saanud ega pole ta kellelegi ka oma hambaid näidanud. Ka siis, kui talle miskit ei meeldi, ta lihtsalt tagasihoidlikult taganeb.
 |
| Ka Triinu silmavaade on nii tugev, aga samas nii lahke ja leebe |
Kuude jooksul on vabatahtlikud temaga aktiivselt suhelnud ja kiitnud tema tublidust ja vaprust ning ka Triinu usub nüüdseks juba, et tema on ka väärt vabatahtlike õrnasid paitusi ning inimese kaisus unelemist. Jätkuvalt peab ta aga enne kindlalt veenduma, et teised kiisud on ka oma paitused ja õrnused kätte saanud. Tema seest tulevad esimesed nurrupõrinad panevad teda ennastki vahel võpatama, aga iga päevaga harjub ta kiiremalt selle mõttega, et ka tema võib nüüd niimoodi nurru lasta ja ei pea enam oma pojukeste pärast muretsema.
 |
| Teised kassidki on asunud Triinu eest hoolitsema ning Kertu näitab üles ülimat sõprust - lubades Triinul oma tagumist poolt padjana kasutada |
Nüüd on meie vabatahtlike kord südant valutada, sest me sooviksime väga, et see õrn, aga vapper kassineiu leiaks juba peatselt endale hooliva ja armastava päriskodu, mis aitaks tema viimasedki mureraasud pühkida ning tuua temas esile vallatu kassihinge. Kui sooviksid Triinule kodu pakkuda, siis kirjuta meile aadressile kassituba@varjupaik.ee
Kommentaarid
Postita kommentaar