Kuidas minust sai hoiukodu: Rauli lugu

Tere!

Minu nimi on Raul. Ja kirjutan täna, sest minu käest küsitakse sageli, et miks ma ikkagi hakkasin hoiukoduks. Põhjus oli ja on: "Maiu". 

Nimelt ei ole ma näinud ühegi looma silmis igatsevamat pilku kui sel koduotsival ... Maiul.

Jagan algatuseks teiega jupikest mõnest oma iganädalasest telefonivestlusest sõprade – sugulastega, kellel on mu kassimajapidamise jälgimisega juba ammu järg käest ära läinud:

"No tõesti! Mis siin siis segast on? Artjom ja Alma on kogu aeg siin ju! Ei, ma ei anna kumbagi noist ära!

Tähendab, kõigepealt tuli minu juurde hoiukoju emme-Maiu, koos Miiu, Atsi, Marri ja Assariga.
Siis läks Ats koju, Miiu-kallikesega läks hirmus halvasti ja siis läks Marri ka koju! No ja Assar on veel siin.Vahepeal juhtus kole lugu, kui selgus, et teises hoiukodus harjunud kiisuemme peab oma pisiplikaga Kassituppa kolima. Otsustasin nad siia enda juurde tuua! No need Puuma ja Frodo-Fiia, noh. Ei-ei ... Hödr-Helliko tuli ikka jupp aega hiljem, ma ju räägin ... Mismõttes puuris? Ei, Helliko on päeval vannitoas ju! Kribu-Raasuke oli päeval puuris! Kuidas ei tea, kes on Kribu? Ma ju rääkisin, et kui kõigepealt …"

/sel hetkel kostab reeglina mu vestluskaaslase vaikimises palju küsimärke/

Jätkan entusiastlikult: "Ei noh, KUUS ainult ... Jaa koos Alma ja Artjomiga. Jaa, ma ju ütlesin, et Puuma ja Kribu said ka koju!"

Harilik päev hoiukodus
Kokkuvõtteks kuulen vastuseks midagi taolist: "OHTULETAEVASAPPI!"

Siinkohal tahangi teile rääkida loo "Isane Hoiukodu".

Üldlevinud müüt räägib, et isane hoiukodu on ikka täiesti ilma oma elu ja tööta. Arvatavasti ka kiiksuga. See on üks nendest müütidest, mille siinkohal kohe ümber lükkame - täiesti töölkäiv meesinimene. Võibolla on neil isastel hoiukodudel lihtsalt rohkem julgust hoolimist välja näidata. Kiiksude kohapealt ei tea ma vaielda, aga me toimetaja siin räägib, et kiiksud on ägedad :)

Aga tegelikult, kui nüüd tõsiselt rääkida, siis on mul sünnist saati igasuguseid elukad ümber olnud ja ilma nendeta ei kujuta elu ettegi … Maiu koos oma tittedega tuli mu juurde eelmise aasta maikuus - tema oli mu esimene hoiukass (tõsi Alma ja Artjom olid ikka juba aastaid enne seda olemas). Aga oh õnnetust - sõbralikust kassiemmest sai puurist pääsedes fuuria. Hõiskasin mõttes sarkastiliselt: "Jee! Paras mulle, kes ma võtsin "nunnu" kassi, unustades stressi, poegade kaitsmise ja kõik need emotsioonid, mida üks väike kass võib tunda." Noh, eks ma toda "nunnutki" teadsin ju vaid minutikese vältel, kui teda Pärnu Varjupaigas läbi puurivõre kõrva tagant sügasin.

Enne usaldust
Igatahes sain Maiult korralikult ihunuhtlust - ikka küünte ja hammastega - enne kui ta minuga leppis ja aru sai, et ma tegelikult ei varasta ta sööki, vett ega plaani talle paha. Huvitaval kombel, kassitittedega lubas ta mul lahkelt tegeleda. Tõsi ta vist on, et iga noor emme vajab vahepeal puhkust.

Jah, meil läks sõbrunemine raskelt. Minu jaoks oodatust hirmus palju raskemalt. Kuni ma tegin midagi. Midagi, mis Maiu jaoks oli äärmiselt vale! Ma ei tea siiani, mis see oli - kas mingi hääletoon, mingi liigutus, aga pisike kõhn ja sakris kassiemme kangestus käkras põrandale. Hoolimata sellest, et tited ukerdasid ringi, hoolimata sellest, et toimetasin ta sööginõuga - Maiu ei julgenud liigutadagi.

Meenutades Miiut
Temast oli tol hetkel nii kahju, et see oli lausa füüsiliselt valus. Egas midagi, korjasin emme sülle, lohutasin kuis oskasin ja nihutasin ta oma käsivarrele ning nii me siis koos läksimegi tema poegi üle vaatama. Ja alguse see sai - usaldus! Temaga ei juhtunud midagi, tema lastega oli kõik hästi ja see kahejalgne ei ole SEE ... kahejalgne!

Ja meie omavaheline usaldus kasvas. Koos Maiuga leidsime kodud ta kahele lapsele, nutsime kui üht neist ei õnnestunud elule aidata, olime koos nädalate kaupa (peaaegu ööpäevaringselt) Maiu jooksuaegade tõttu ärkvel (rõhutame siinkohal: mitte küll selle isase hoiukodu vabal tahtel) ja toimetasime koos, et ühe kassirääbaka elu saaks ilusamaks. Ja nüüdseks - pärast kümmet kuud on Maiu sülekass! Vähemalt minu sülekass, aga usun, et kui ta veendub, et SEE inimene ei tule enam kunagi, võib ta vabalt olla kõigi sülekass.

Maiu
Ja teate, kokkuvõttes tasub see kõik end ära! Unetud ööd, kibedad kriimustused, koos elama õppimine. See usaldav pilk neis silmis ja teadmine, et oled saanud selle pisikese jaoks miskitki teha, teeb kõik tasa :)

Minu lugu ei lõpe siinkohal.
Märkasite? Seal jutu alguses oli veel päris mitu nime. Nendest kirjutan teile ehk mõni teine kord.


Ja juhuks kui keegi soovib Maiu kohta veidi täpsemalt lugeda, siis: http://www.pesaleidja.ee/content/kass-maiu-s-24122010

Kommentaarid

  1. Suur ja sügav kummardus sellise mehe ees! Ja ütle veel, et suur süda on olemas vaid naistel ;)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused