Kuidas minust sai hoiukodu: Rauli lugu bi:t vol2

Tere jälle!

Mina siin. Raul siis. See "isane hoiukodu" :)

Ja ma räägin sel korral pisut ühest teisest asjast me hoiukodude elus.

Lahkumisest.

Arvan, et ma ei ole ainuke. Peaaegu me kõik, kes me oleme hoiukoduks hakanud, kiindume oma kasvandikesse nii jäägitult, et mõnikord tekib vastupandamatu soov (millele me siiski rõõmsaid kodu-uudiseid lugedes hoolega vastu paneme) nad päriskodudest "tagasi varastada" :) või siis sellel teisel juhul on ahastus nii suur, et ei oska kuidagi olla.

Üleskutse: tutvustage mulle kedagi, kes sellisesse seltskonda ei kiinduks!
Esimene lahkumine.
Ma ei mäleta täpselt, kes me Pesaleidja-seltskonnast see oli, aga mulle teatati, et Assari jaoks on vist olemas päriskodu. Oh seda rõõmu - kõige tragim kassilaps leiab OMA kodu! Ja minu esimene kojuloovutus! Tekitas elevust - otsisin kõikvõimalikud paberid ligi, tüütasin kogenumaid pesaleidjaid, kraamisin-koristasin, lugesin kassidele sõnu peale ja nii edasi.

Assar tegelikult oli väga viks ja viisakas noormees
Ja siis tulid külalised! Assarit vaatama. Mina olin enne nii närvis, et anna või otsad! Emme-Maiu kahtlustas ka midagi ja närveeris - kuni selleni, et kõht lahti ... Ja kui siis uus pere kohale jõudis, et mu kassilapsega kohtuda,leidis Maiu, et vahetult enne külaliste sisenemist tuleb liivakastis hädal käia, ja et asi ikka täiesti "korras" oleks, pages Assar igaks juhuks diivani taha!

Seega see kõlab nüüd natuke tragikoomiliselt, aga mu kohalik "kassikabinet" haises nii, et silmist vesi jooksis ja kassilaps, keda vaatama tuldi, keeldus end näitamast (lisaks kutsus ta peitust mängima ka õe Marri) ja minul ei olnud mingeid kogemusi, kuidas sellises jubedas olukorras käituda. Ja siis võeti juhtimine üle - minu arglikud kaksikud Miiu ja Ats otsustasid ise külalistega tegeleda. Õigemini küll nende susside ja varvastega! Tormasid ringi, püüdsid susse ja ronisid sülle. Võite arvata, et see oli kergendus missugune! Ja asi hakkas laabuma - aken sai lahti tehtud, mina "kaevasin" Assari diivani tagant välja ning külalised lõbustasid endid kaksikute trikke jälgides.

Kaksikud külalistega tegelemas
Nii see läks. Võeti mõtlemisaega ja siis otsustati - me võtame kassi. Atsi! Selleks ei olnud ma küll valmis (ehkki kahtlustasin) - Ats oli me pere pisipoiss! Kõige nirum, aga üdini söakas. Minu nunnu! Ja tuldigi järgi. Korraks mõtlesin: "Oh kui kole!" Puur pandi maha, uus põnev mänguasi seal sees ootamas ja ... Ats-poiss sai enesele imehea kodu!

Ats vallutab kodus mägesid

Teine lahkumine.
Trallitasime siin ringi - kassilapsed ja mina - ning ühtäkki märkasin, et Miiu on imelik ... Natuke veidralt imelik. Plika oli just vaktsiini saanud ja kahtlustasin, et tema puhul on reaktsioon lihtsalt tugevam kui teistel - üpris rõõmus ja aktiivne oli ju endiselt ... Mõtlesin, et õhtu on ja küll uni  kosutab.

 Järgmisel hommikul tormasin kohe Miiu juurde - paistis teine täitsa kabe... Kuniks hommikused teod tehtud said (krõbinad, dušš, konservid, habe, hambad) oli Miiu taas apaatne. Selline kehvake. No olgu, läksin ikkagi tööle. Järgmised paar tundi küsisin ja uurisin vanematelt ning kogenumatelt hoiukodudelt. Mure kasvas nii suureks, et kihutasin koju tagasi, pakkisin tite puuri ning oligi kliinikusse sõit.
Miiu

Veidi tilgutit, veidi ravikonservi ja kassilapse silmad särasid jälle! Natuke süste ja usk, et kõik laabub koju kaasa. Süda oli rahul. Tegime siis hoolega neid süste. Söödud sai spetsiaalseid konserve ja plika silmad püsisid ilusti selged!

Hoiukodu arsenal

Kuni järgmise hommikuni ...

Tormasime taas kliinikusse ja taas sai näiliselt kõik korda! Lapseke oli lihtsalt veidi unine. Pakkisin ta "inkubaatorisse" teki sisse, soojaveepudelid ümberringi, päeval veel päike peale paistmas ...
Ja nii öö otsa!

Uus hommik! Miiu on ärgas! Ja mina olen selle üle kohutavalt rõõmus! Tõstsin kassilapse diivanilt põrandale konservi juurde ja läksin omi hommikusi asju ajama. Enne kui ma toast välja jõudsin, Miiu kukkus ... lihtsalt niisama. Tõusis siis ja püüdis süüa, aga ei õnnestunud. Kõik pidi ju korras olema! Nii mulle ju öeldi!? Haarasin kassitite sülle ja märkasin, et Miiu ei suuda oma pilku fokusseerida. Silmad vilavad, väike kere rappub - uus ring kliinikusse! Jõudsime! "Kõik saab korda," kinnitasin ma endale. Miiu-pisike jäi asjatundjate hoole alla ja lahkudes kuulsin vaid: "Me helistame, kui võite järgi tulla."

Ja tuligi kõne! Kõne, mis purustas kõik minu värskes hoiukodumaailmas: "Meil on vaja te nõusolekut selleks VIIMASEKS süstiks." Ma olin tumm ... Ja tahtsin samal ajal ka karjuda. Kuulasin, mida mulle räägiti ja sain sellest aru, aga ma ei suutnud leppida. "See ei saa ometi minu kassititega juhtuda! Minu Miiuga!" kisendas mul peas.

"Teha ei ole enam midagi, saame vaid pikendada tema piina paari päeva võrra," ütles kliinikutöötaja telefoni. Ja ma olin nõus. Nutsin ja olin nõus. Ja nutsin veel. Maiu ronis mu sülle ja oli hästi vagusi - minu ja Miiuga.

Kolmas, neljas ja viies lahkumine.

Kolmas lahkuja oli MARRI! Algselt arg titt valis enesele välja pere, kellega miilustada! Vaadati, mõeldi ja koju me Marri läks! Kassiplika pööras küll uue pere elu peapeale, aga seda vaid hetkeks.

Marri, the usual
PUUMA leidis ka oma inimese! Kohe silmapilkselt leidis! Inimene ja Puuma said kokku ja tekkis klapp - see häbematu kass väntsas veel mu poole sabaga, kui ta koos oma uue perega teele asus!
Tunnistan, mul see mure on, et Puumast ei ole veel kirjalikke kodu-uudiseid! Ootan neid väga. Ka Puuma esimene hoiukodu (kokkusattumusena, ka "isane hoiukodu", kes trotsis ränka kassiallergiat, Puumat ja tema pesakonda ajutiselt oma koju varju alla lubades) ootab pikkisilmi uudiseid. Tõsi, pisike vestlus uue perega andis mõista, et Puumal läheb hästi!


Puuma teeb nägu, et ta on suur kuri karvane ja isane eesti naine, aga me ei usu seda eriti :)
Ja siis veel KRIBU-RAASUKE. Siiani viies ja viimane lahkumine, aga usun, et peagi tuleb ka kuues. Virumaa Varjupaigast kolis päälinna üks imepisike kass. Ikka täiesti imepisike. Minu meelest täiesti vastupandamatu ... Pisi kõik nähtavad haigused said hoiukodus ravitud ja ta leidis enesele uue kodu absoluutse rekordajaga. Ülivinge kodu, pean mainima. Kahjuks aga ilmnesid koju jõudes Kribul kallikesel seenhaiguse nähud. Ta on nüüd natuke kiilas. Aga selle loo lõpp on õnnelik - uus pere ei lase end sellest häirida, armastab Kribut üle kõige ja tegeleb aktiivselt tema ravimisega!

Kribu-Raasuke vallutas kõige suurema pesa, olles ise pundi kõige pisem

Kommentaarid

Populaarsed postitused