Buddha seiklused nädalavahetusel

Hmm. Ei teagi kohe, kust alustada. Pean vist alustama reedest. Õhtul tuli kassituppa meie vabatahtlik Maria, kes otsustas proovida, kuidas mulle traksid sobivad. Alguses ma muidugi ei teadnud, misasjad need traksid on. Proovisin ikka ühte ja teistmoodi neid seljast ära saada. Läks umbes tunnike. Siis sain aru, et ega need mind tegelikult ju ei häirigi. Jalutasin nendega täitsa vabalt ringi. Õhtu lõpus võttis Maria mult need traksid ära ja mõtlesin, et sellega ongi nüüd kõik.

Aga oh ei. Siit mu seiklus alles algas. Laupäeva hommikul eriti vara tulid toosama Maria ning Kreeta ja Kristina ja panid mulle need traksid uuesti selga, palusid mul transpordipuuri ronida ja viisid mu autosse. Teise autosse läksid veel kolm kassi – mu toakaaslased Marleen ja Aaria ning ühes hoiukodus elutsev Deboora. See mulle meeldis. Autosõitu ma täitsa naudin. Või noh, mootorimüra on kuidagi uinutav minu jaoks, nii et terve tee ma lihtsalt magasin. Maria ja Kristina jõudsid esiistmelt juba lausa ära unustada, et ma ka nendega kaasas olen autos.

Kui auto lõpuks peatus, siis teatasid tüdrukud, et me oleme Rakveres ning nüüd on ees pikk päev Rakvere Pika tänava laadal. Sellist kogemust veel varem ei olnud. Aga ei mind löö miski verest välja. Õues oli päris mõnus traksidega jalutada. Tüdrukud viitsisid mind ka pikematele ringidele jalutama viia. Sain natuke muru näksida, ühest rohelisest telgist pakuti mulle ka kohvi, aga ma teatasin uhkelt, et kassid kohvi ei joo. Kui siis ainult koort limpsiks natuke. Päev läks päris kiirelt. Hääästi palju paisid sain ma, sest ma olin peamiselt traksidega ringi jalutamas. Teised kassid natuke pelgasid veel seda traksidega jalutamise värki ja püsisid peamiselt oma suurtes näitusepuurides. Täitsa tore päev oli. Eriti tore oli see ilmselt, aga mu toanaabri Marleeni jaoks, sest tema leidis endale Rakverest päriskodu. Ta oli täitsa tore tüdruk – juba Pärnu varjupaigast vaatasin, et sellest tüdrukust saab veel ühel päeval asja ning kellegi ta oma armsa olekuga ära võlub.

Tema siis on Marleen, kes endale Rakveres päriskodu leidis

Kaasas oli ka Aaria, kes minuga koos Tallinnasse tagasi sõitis

Varsti oligi päev otsa lõppemas ning tüdrukud hakkasid asju kokku pakkima ja alustasime tagasiteed Tallinna poole. Virumaa varjupaigast ühines minuga samasse autosse veel Maila, kes nüüd ka Pesaleidja kassituppa kolis. Tallinnasse jõudes olin ma juba päris väsinud. Jaksasin veel oma sokid ja kasuka puhtaks pesta ning keerasin pesasse magama ära. Maria küll veel ukse pealt hõikas mulle, et homme näeme, aga tol hetkel ei osanud ma aimatagi, mis mind järgmisel päeval ees ootas.

Pühapäeva hommikul tuli jälle Maria kassituppa, nagu ta oli lubanud. Ma muidugi alles magasin veel oma pesas ning ta ei leidnud mind alguses üles. Aga kui ta mind hüüdma hakkas, siis ärkasin ka üles ja tulin mõnusalt ringutades oma pesast välja. Maria ütles mulle, et aeg on jälle traksid selga panna ja transpordipuuri minna ning teele asuda. Olin küll veidi väsinud, aga kuna laupäeval oli juba päris tore, siis mõtlesin, et miks ka mitte. Lasin endale rahulikult traksid peale panna ja ronisin puuri. Autosõidu ajal sain veel natuke magada ja ennast välja puhata.

Pühapäevane autosõit jäi aga eriti lühikeseks ning Tallinnast välja me ei jõudnudki. Läksime hoopis Paari Veini, kus toimus nende traditsiooniline üritus Paar Hilpu. Sellisesse kohta polnud küll minu käpp varem astunud. Eelarvamused olid mul küll suured, et kas üks kass ikka baari sobib, aga te ei kujuta ettegi, kui mõnus päev see oli. Terve päev otsa sain ma traksidega vabalt ringi jalutada. Või noh, peaaegu vabalt. Pidin ühes ruumis püsima, sest teises ruumis oli baaritöötaja Steffi, kes täitsa juhuslikult oli hoopis üks neljajalgne must koer, mitte inimene. Aga polnud hullu. Ka minu ruumi tuli päris palju inimesi ja kõik käisid mind muudkui paitamas ja kõrva tagant sügamas. Vahepeal palusin tüdrukuid, et nad laseksid mind väga armsa noormehe ja neiu sülle istuma – oi kui mõnus oli nende vahel peesitada.

Need inimesed mulle täiega meeldisid. Oleks tahtnud nendega lausa koju kaasa minna

See ei ole veel kõik. Tüdrukud andsid mulle pika lunimise peale veel ka maitsta mingit imehead asja, mida nad sushiks nimetasid. Sõin pulkadega ja puha. Nad muidugi andsid mulle ainult seda kala sealt seest – riisist ma väga ei hooligi. Näpuotsa pealt anti mulle ka natuke juustukooki maitsta, aga magus pole päris minu teema.

Pärast seda kui päeva lõpus Steffi koju ära läinud oli, sain ma teha tiiru ka terves lounge’s. Päris tore koht tundus olevat. Nad ütlesid ka, et Steffil oli viimane päev tööl. Plaanin praegu, kas järsku kandideerida tööle sinna. Mulle täitsa meeldiks – sushi oli hea, diivanid mõnusad pehmed ja kõik jumaldasid mind seal. See oli küll vist mu senise elu parim päev. Ma tean ainult ühte päeva, mis saaks sellest parem olla – see on see päev, kui ma endale päriskodu leian.

No kui sind mitu inimest samal ajal sügab, siis see ei saa ju halb päev olla

Aga ma nüüd lõpetangi. Lisan siia lõppu veel mõned pildikesed nädalavahetusest. Kui ma vahepeal koju ei lähe ning veel mõnele sündmusele satun, eks ma siis kirjutan teile jälle :)

Tüdrukud korraldasid meil jälle õnneloosi, mille tulu loodetavasti läheb mulle sushi ostmiseks.
Tegelikult küll vist meie krõbinate ja muude selliste igavate kulude katmiseks, aga unistada ju võib.
Need, kellel mõni nurrik või kutsu juba kodus olemas oli, said neile mänguasju osta,
mis ühe vabatahtliku enda kätetöö on
Need kassijumalad toovad meile alati õnne ja vaatavad,
et minul ja teistel nurrikutel oleks Pesaleidjas hea elu

Tšau!
Buddha
Üks portreepilt ka minust 

Kommentaarid

Populaarsed postitused