Kerry

Puhka rahus, mu kallis!

Ma kohtusin Sinuga esimest korda maikuu alguses paar aastat tagasi. Helistati ja öeldi, et "ripakil" on üks emme oma kahe äsjasündinud titega ... Varjupaigas. Kohas, mis on tittede jaoks üks sobimatu paik. Loomulikult hoolivad sealsed inimesed ka tittedest, aga kui on palju kasse koos, siis on ka palju võimalikke nakkusi. No kuidas ma oleksin saanud "ei" öelda?

Sain su käest "näopeksu" ja susinat, pisukest ründamist ja veidi plaasterdamist vajavaid kohti ... Aga üks asi, mida Sa mulle kunagi ei keelanud ja pahaks ei pannud, see oli tegelemine Su tittedega. Ma võisin nende silmi puhastada, ma võisin neid uurida, ma võisin neid niisama nunnutada ... Ju Sa teadsid ikka, et ega ma pole päris jube kahejalgne! Ja need tunnid jutustamist – Sina ühel ja mina teisel pool puurivõret! Mulle tundus, et Sa hakkasid neid isegi oma vaiksel ja varjatud moel nautima ...

Kerry tittedega

Siis tuli aeg, mil lapsed suureks said. Pisitüdruku uus pere käis teda järjest ja järjest vaatamas kuniks plika koduvalmiks sirgus. Poisike leidis oma pere teisest Eestimaa otsast. Ja siis anti teada, et Loomade Kiirabi Kliinikusse toodi kass, kel pole pärast käpa amputeerimist kuhugi minna. Ja ma tegin valiku – Sina olid tugev ja tubli ning ma usaldasin Su Kassituppa. Õige otsus oli, sest sealsed inimesed meeldisid Sulle hoopis rohkem. Mu süda valutas iga päev. No ma olen selline. Mõtlesin Sulle ja plaanisin Su tagasi tuua, aga Sa näisid olevat seal õnnelikum koos teiste kasside ja rohkemate paidega... Ja alati oli kuskil keegi haige ja hädaline, keda rohkem tuli aidata. Nii läks pea 2 aastat.

Ning äkki anti mulle teada, et Sa said koju! Esimene, teine ... üheksas jne Pesaleidja vabatahtlik kirjutasi mulle, et Sa oled nüüd kodus!! Leidsid need pärisoma inimesed, kes Sinust hoolivad ja teevad Su jaoks kõik! Ma olin nii rõõmus, et pisarad olid silmis! Ma olen alati teadnud, et Sa oled üks väga ilus kass!!! Ja lõpuks siis sai keegi veel sellest aru!!


Ja ... siis kirjutati mulle, et: "Raul, Kerry on surnud." Vaid paar nädalat hiljem sellest uudisest, et Sa kodu leidsid... Minu maailm läks katki. Kohe nii katki, et ma ei oska kuidagi olla! Me ju armastasime Sind, me ju hoolisime! Kas me oleksime saanud midagi teisiti teha? Kas ma poleks tohtinud lasta Sul Kassituppa kolida – võibolla oleksid Sa kohanud teisi inimesi ja teist kodu? Kas ma oleksin saanud midagi muuta ... ?

Ma ei tea, mida sellest kõigest arvata. Ma ei ole Su inimestega kunagi kohtunud. Nad ütlevad, et Sa lihtsalt kadusid – hiilisid kodunt välja. No Sa olid üks paras tegelinski küll! Ja nad ütlevad, et sealkandis on rahulik ning et paljud teisedki karvikud jalutavad ringi... Aga siis ütleb see inimene, kes Su elutu keha ristmikult ära tõi, et sealkandis on palju selliseid juhtumeid. Ma ei tea. Ja ma ei tahagi teada, mis ja kuidas. Mul on lihtsalt nii kohutavalt kahju.

Ma soovin, et nüüd kui Sa me juurest läinud oled, annaksid Sa meile andeks. Annaksid andeks need võimalikud valed valikud, mida me Sinuga seoses tegime. Mida mina tegin. Annaksid andeks nendele, kes Su kunagi tänavale jätsid. Annaksid andeks nendele, kellede tõttu Sind enam meiega ei ole – sellele autojuhile ...

Sa jääd alatiseks minuga, kallis Kerry! Ma isegi ei pea lubama, ma tean, et ma mõtlen Sulle iga päev. Nii nagu ma mõtlen Miiule, Ottomarile, Katriinile... Iga päev – lootuses, et nüüd on teil kergem ja parem olla.

Ja nüüd – jää hüvasti, kallis Kerry! Tõepoolest on kätte jõudnud aeg, mil ma ei saa Su jaoks enam mitte midagi teha ... Ja mul on nii üürata kahju.




Kommentaarid

Populaarsed postitused