Pesaleidja

Kindlasti oled juba lugenud, kuidas Ritast sai üleöö kassiinimeseks. Ent meeldetuletuseks siiski:  Kuidas koerainimesest sai kassiinimene vol1 ehk esimene kass: Rita lugu . „Noh, millal sa teise võtad?“ küsiti mult aasivalt. Eieieiei, ühest piisab! Olge nüüd, ma ei ole kassisõber! Koerad on jätkuvalt kordades mõistlikumad ja ägedamad! Ei, rohkem kasse minu koju ei tule! Aeg möödus ja sain kirja sõbrannalt, kes pakub Pesaleidjas hoiukodu. Ta kirjutas, kuidas neil on „kassiuputus“ ja kas ma ei oleks nõus mõnele kassipojale mõneks kuuks peavarju pakkuma. Mu esmane vastus oli ei, kuid mul paluti veel mõelda. Mu ei oli kindel, sest ühest kassist piisas. Kitriin Kuid siis vajusin keset tööpäeva mõtteisse. Ei vastata on ju nii lihtne ja nii isekas. Ruumi mul ju kodus on. Aega ühe kassi jaoks on, leiduks ka teise jaoks ju. Tühja kõhu üle ei ole ka keegi mu kodus veel kurtma pidanud. Kodu on mul soe ja puhas. Piisavalt avar, samas leidub ka selliseid peidukohti, kus kass vajaduse...

Ära iial ütle iial! :) Need käpad ja lehviv saba... Need hurmavad silmad ja niiske nina... Need karvad, kuhu käed peitu lükata... Oehh, kuis ma armastan koeri! Pole midagi paremat, kui koduust avades näha särasilmset sõpra, kes su tuleku üle üliõnnelik on. :) Mu esimene truu kaaslane oli poolde säärde ulatuv Nässu. Keegi täpselt ei mäleta, kes ja kus kohast ta meile tuli, kuid meil ta oli. Loomult üliaktiivne ja pulbitses energiast ja elurõõmust. Temaga võiski jääda palli mängima. Edasi oli mu väike armas Miku. Loomult hästi rahulik, malbe ja kuulekas. Tema nii väga pallidest ei hoolinud, ta soovis olla mu juures ja kuulata kõike, mis ma talle räägin. Kuid eriliseks lemmikuks olid tal talved. Ta armastas nii väga lumehelbeid püüda, kui need langesid. Meie kõige erilisemad hetked jäidki talveõhtutesse, kus lagedal väljal kahekesi lumes jooksime ja mängisime. Terve maailm kadus, olime vaid meie ja lumi. Mu kolmas karvapall on see kõige erilisem. Ei põhjuseks ei ole tema uhke sugupuu ...

Tihtipeale, kui inimestel tekib soov adopteerida, siis esimene mõte on ikka kassipoeg. Ent me toome välja mõned põhjused, miks adopteerida just täiskasvanud kass. Blue 1) Kassipoja iseloom on veel välja kujunemas, seega ei ole sugugi kindel, kas temast tuleb sülekass või pigem iseseisev tegutseja. Kui adopteerida täiskasvanud kass, siis Sa saad omale valida just sellise lemmiku, kes Sulle sobib. Ent tuleb siiski tõdeda, et kodus tuleb tema iseloom tihtipeale tugevamalt esile. 2) Täiskasvanud kassid, eriti eakamad kassid, on enamasti rahulikumad ja korralikumad kui kassipojad, kes on väga uudishimulikud, aktiivsed ja vallatud. 3) Kui soovid kaisukassi, siis on eakam kass tõenäoliselt Sinu jaoks. Eakamatele kassidele meeldib enamasti rohkem magada, kaisutada ja niisama pikutada kui kassipoegadele. 4) Täiskasvanud kassid teavad üldiselt paremini, mida tohib teha, mida tohib kratsida, kus tuleb askeldamas käia, kassipoegadel võib taolisi õnnetusi rohkem juhtuda. 5) Täiskasvanud ka...

Tere taas! PS! Postitus sisaldab palju nunnusid pilte! On aeg tutvustada Teile kiisumiisusid kes leidsid kodu juulis. Nagu mainitud siis koguni 60+1 kassi, jah, 60! Pesaleidja vabatahtlikud on rahul sest juuli oli kojuminejate arvu poolest sel aastal auväärsel teisel kohal. Alustan aga kassiga, kes ootas kodu Pesaleidja kassitoas 3 aastat ja 4 kuud. Tundus täiesti lootusetu, et see kass võiks kunagi kodu leida. Eks sisimas uskusime kõik, et kuskil.. kusagil.. keegi.. aga päriselt? Kui talle tekis huviline, tundus see uskumatu. Kassitoas valiti 2 kiisu vahel - sõbralik miilustaja ja siis Oliver Felix, kes huvilise käpaga läbi klohmis. Otsus oli tehtud, järgmine kord sõideti Viljandist kassituppa just Oliver Felixi järele. Pikk koduootus sai läbi! Tegelikult ootas ka Susa kaua oma seda "õiget", 3 aastat. Aga nüüd elab Susa Soomes! Kolmestega jätkame - Kaira! Ka tema jõudis oodata ära inimesed, kes just soovisid kiisut kes kaua kodu oodanud. Kaira see oligi! ...