Kuidas koerainimesest sai kassiinimene vol1 ehk esimene kass: Rita lugu

Ära iial ütle iial! :)

Need käpad ja lehviv saba... Need hurmavad silmad ja niiske nina... Need karvad, kuhu käed peitu lükata... Oehh, kuis ma armastan koeri! Pole midagi paremat, kui koduust avades näha särasilmset sõpra, kes su tuleku üle üliõnnelik on. :)

Mu esimene truu kaaslane oli poolde säärde ulatuv Nässu. Keegi täpselt ei mäleta, kes ja kus kohast ta meile tuli, kuid meil ta oli. Loomult üliaktiivne ja pulbitses energiast ja elurõõmust. Temaga võiski jääda palli mängima. Edasi oli mu väike armas Miku. Loomult hästi rahulik, malbe ja kuulekas. Tema nii väga pallidest ei hoolinud, ta soovis olla mu juures ja kuulata kõike, mis ma talle räägin. Kuid eriliseks lemmikuks olid tal talved. Ta armastas nii väga lumehelbeid püüda, kui need langesid. Meie kõige erilisemad hetked jäidki talveõhtutesse, kus lagedal väljal kahekesi lumes jooksime ja mängisime. Terve maailm kadus, olime vaid meie ja lumi. Mu kolmas karvapall on see kõige erilisem. Ei põhjuseks ei ole tema uhke sugupuu või šarmantne välimus. Temaga palli mängida või köit vedada, temaga looduses jalutada, temaga ujumas käia, temaga talvel lumes hullata, teda öösel kaissu võtta – kõlab, nagu paradiis. Ja siis veel need hetked, mil ta istub mu ees, vaatab mul sügavalt silma, tõmbab niiske keelega üle mu põse ja paneb pea mu õlale justkui kallistaks - jumaldan neid hetki!




Ehk olete juba aru saanud, et koerad on mul südames? Kassi pakkumised olen alati tagasi lükanud. Nad on ilusad jah, aga nad on... kassid. Kräunuvad, köhivad karvapalle, kraabivad kõik katki ja on muidu ülbe loomuga. Just nii olen terve elu arvanud. Mitte iial ei võta mina endale ühte sellist koju... ja siis see juhtus. Ühel suveõhtul sirvisin Facebookis uudiseid. Näed, klassivend sai isaks. Ohhoo, sel töökaaslasel on uus silmarõõm tekkinud. Ohh, kursaõde teeb remonti. Kleidipoe reklaam. Sõbrants käis uues restos. Kass.Teine sõbra. Oot, mis see oli. Kerin tagasi pisut. Kass! See on MINU kass! Ja varjupaigas? Ei, kirjutan kohe neile. Mõeldud, tehtud, kiri saadetud. Ohh, vastus tuli ka kohe.... aaa, oih, kellelegi teisele lubatud. No jah, samas on ju õige kah. Kiisu saab omale kindlasti hea ja armastava kodu. Mina ja kass, no mida ma mõtlesin. Naeran endamisi, et selline mõttevälgatus peast läbi käis ja lähen tegemistega edasi. Mõni päev hiljem saan kirja: „Tere! Eelmine soovija ei tulnud kassile järele ega vasta kõnedele-kirjadele. Kiisu on veel saadaval, kas on huvi alles?“ Mismõttes, kas on huvi alles? Loomulikult, see on ju MINU kass! Kiire vastus, et järgmisel päeval lähen järgi. Kiire organiseerimine – kus kohast reisipuur saada, kus kohast söök ja muu vajalik soetada, kuidas Tallinnast Pärnusse saada ja sealt kassiga koju tagasi. Lahendused tekkisid aga ise – nö esmaabikomplekti sain koos kassiga, kõrval firmast pakkus üks lahkelt transporti töölt Laagrisse, seal ootas ees sõber, kes keset töönädalat oli valmis minuga Tallinnast Pärnusse kassi järgi sõitma. Enne, kui aru sain, oli pisike kassipreili mul kodus ja ma vaid imestasin, et MINUL on KASS!?! Kõik, kes sellest kuulsid, ütlesid kui ühest suust „Seda, et sul miljon koera kodus on, peaks ma täiesti normaalseks, kuid ma ei oleks iial uskunud, et sa võtad kassi!“

Pisike oli ara loomuga ja vajas harjumiseks aega. Ka mina vajasin harjumiseks aega, sest selgus, et kassid polegi miniatuursed koerad ning nendega tuleb asju teisiti ajada. Õnneks on mul karvapalliga vedanud. Ta on nii leebe ja malbe loomuga, õrn ja hoolitsev, totaalne nurrumootor, kes kaisus magab ja ukse juures mind koju ootab. Ning mis peamine – kannatlik on ta ka olnud ja andnud mul aega kohanemiseks. Sellest Pärnus käigust on möödas pisut üle aasta, kuid siiani on hetki, mil teda paitan ja mõtlen endamisi, kui uskumatuna see tundub, et mul on kass. Kuid temast ei loobuks ma iial! Üks ägedamatest ja õigematest spontaansustest, mis ma korda olen saatnud!

Paari nädala pärast saad lugeda ka, kuidas Ritast sai tubli hoiukodu pakkuja! :)

Kommentaarid

Populaarsed postitused