RUBRIIK PESALEIDJAD - RAVIJUHI ASSISTENT HELEN

Kätte on jõudnud aeg, kus saate tuttavaks veel ühe meie tubli vabatahtlikuga. Seekord tutvustame Pesaleidja vabatahtliku / ravijuhi assistenti  Helenit!

Nimi: Helen
Vanus: 26
Millal liitusid Pesaleidjaga? 2012 oktoobri lõpus, kui otsiti avatavasse kassituppa vabatahtlike
Sinu roll Pesaleidjas: ravijuhi assistent
Helen ja Piiks
Kuidas sattusid Pesaleidjasse? Olen pidanud ennast terve elu pigem koerainimeseks ning sellest tulenevalt saatis sõbranna mulle naljaga Facebooki kuulutuse arvatavasti kassitoast, mis otsib vabatahtlike. Alguses naersin küll kaasa, et jah kindlasti on see, midagi minule, kuid ometigi jäi mind see pakkumine kuidagi painama. Kuna mul oli veel ülikooli, töö ning muude asjade kõrvalt veidi vaba aega üle, siis panin ikkagi oma kirja teele. Võib väita, et ka kuus aastat hiljem ei ole ma seda otsus kordagi õnneks kahetsema pidanud. :)

Millega tegeled väljaspool Pesaleidjat? Töötan õppespetsialistina ühes ülikoolis. Kevadest hilissügiseni leiab mind ka jalgpalli platsilt kohtunikuna jooksmas, sellega kaasneb ka aastaringselt trenni tegemine. Lisaks pakun koerte hoidmise teenust perioodil, mil omanikud on ise puhkusel.

Kas Sul on omal kodus loomi? Mul on kodus minu juurde 2014. aastal hoiule tulnud kass Piiks.

Mida on koostöö Pesaleidjaga Sulle õpetanud? Viimased kuus aastat on Pesaleidjas õpetanud äärmiselt palju. Toon välja mõned olulisemad:

  • Kannatlikkus viib lõpuks sihile. Oma vabatahtliku töös viimase kuue aasta jooksul olen näinud nii palju lootusetult metsikuid kasse, kes ühel hetkel leebuvad ja sotsialiseeruvad. 
  • Kui teed midagi kogu südamest, siis ei ole mitte miski, mis seni on võimatuna tundunud võimatu. 
  • Mugavustsoonist väljudes on võimalik teha ära kordades rohkem.
  • Kuigi kõiki ei ole võimalik alati päästa, siis me saame teha alati omalt poolt maksimumi selleks, et päästa võimalikult paljusid.
  • Ei ole võimalik olla ainult ühe konkreetse loomaliigi inimene, need kes väidavad, et ühe kindla liigi inimene, ei ole enamasti lihtsalt varasemalt andnud piisavalt võimalusi teistele. 
Mis valmistab Sulle vabatahtlikuks olemisel kõige rohkem rõõmu ja mis on Su jaoks kõige raskem? 
Mulle pakub eriliselt rõõmu, kui kodu leiab mõni eriti vana või mingil põhjusel veidi erinev loom, kelle koju saamise võimalused on muidu väga väikesed.

Väga  raske on pealt vaadata, kuidas looma on ise otsustanud alla anda ning enam ei jõua oodata uude koju kolimist. Enamasti on sellised loomad pikki aastaid elanud lemmikuna ühes kindlas kohas ning omanikud on pidanud mingil põhjusel loobuma neist. Teine põhjus on mõni pikem ja raskem haigus.

Kas Sa tahad midagi inimestele edasi öelda? Kui soovid võtta looma, siis kõigepealt küsi endalt, kas sul on järgmised 10-20 aastat on võimalik pakkuda lemmikule parimat kodu. Kui nii kaugele ette näha ei oska või saad ise ka aru, et tulevik ei ole veel päris stabiilne, siis palun mõtle pigem hoiukodu pakkumisele või vabatahtlikuks hakkamisele. :)

Kui Sa sooviks ka meie vahva tiimiga liituda, siis piilu siia: https://www.pesaleidja.ee/hakka-vabatahtlikuks/. ;)

Kommentaarid

Populaarsed postitused