Nimi: Helena
Vanus: 22
Millal liitusid Pesaleidjaga? November 2016 aga reaalselt hakkasin vabatahtlikuna tegutsema 2017 kevadel.
Sinu roll Pesaleidjas:
Olen tavapärane vabatahtlik. Vabatahtliku kohustuste alla kuulub mõned õhtud kuus haigete kiisude ravimine, kiisude enda hoole alla võtmine (et neile kirjutada head tekstid kodulehele ja seeläbi leida neile ideaalne pere), hoiukodudega suhtlemine ja kliiniku aegade organiseerimine.
Lisaks sellele pidev muretsemine kiisude heaolu üle :) Aga see on minu jaoks tavapärane.
Kuidas sattusid Pesaleidjasse?
2016. aasta lõpus mõtlesime perega võtta vanemale kassile seltsilise. Otsingud viisid Pesaleidja koduleheni ja sealt juba edasi kassituppa. Esialgne visiit jättis hea mulje ning teisel korral, kui koju sai toodud Ursula, uurisin juba ka vabatahtliku töö kohta. Ausalt öeldes oli ema see, kes lükkas mind vabatahtlikega ühinema.
Millega tegeled väljaspool Pesaleidjat?
Töötan muuseumi kohvikus ning valmistun kandideerima ülikooli. Kuna olen paras introvert siis pooled vabad päevad lähevad üldiselt raamatu lugemise/sarja vaatamise alla ära ja ülejäänud neist veedan Pesaleidja kassitoas.
Kas Sul on omal kodus loomi?
Jah, kodus on kaks kassi. Pätu kes saab 12 aastaseks ja kelle kohta arstid on pärinud kas tegu on maine cooni mixiga (kahjuks on ta lihtsalt suure kondiga ja paks). Ning Ursula, kes sai võetud Pesaleidjast Pätule seltsiks ja kelleta ei kujuta samuti enam elu ettegi.
Mida on koostöö Pesaleidjaga Sulle õpetanud?
Kannatlikkust ja mõistmist. Ja eelkõige kuidas oma emotsioonidega toime tulla. Tihtipeale ei lähe asjad nii nagu ma seda sooviksin. Terve 2018 aasta tegelesin vanurite paari Jussi ja Kiisuga. Nad kolisid hoiukodust hoiukodusse ja igakord oli kolimisega seoses kiire. Lisaks kolimistele oli mõlema tervis kehv, eriti Jussi oma kes oli kohe kindlasti üle 15 aasta vana. Veel viimaste kuudeni lootsin, et Juss veab välja. Lõpuks oli ta stabiilses hoiukodus kus teda poputati ja turgutati..aga ei... Pidin laskma tal minna ja mõistma, et alati ei saa kõiki päästa. Ent siiski Kiisu leidis omale igavese kodu, kes ajasid oma esimeste koduuudistega pisarad silma :) Ka halval on oma hea.
Mis valmistab Sulle vabatahtlikuks olemisel kõige rohkem rõõmu ja mis on Su jaoks kõige raskem?
Kõige toredam ongi see kui kass kelle pärast sa oled nii palju muret tundnud ja kelle eest võidelnud, saab koju. Ja see kodu on tõesti talle õige! Vot see tunne on imeline. Kiisu on üks nendest kelle tõttu ma rasketel momentidel mõtlen, et ei saa alla anda! Samuti oli väga armas lugu vanur Leinost, kes sai eelmine suvi päris oma koju. Kahjuks oli Leino tervis juba tänavaelust nii läbi, et uues kodus sai ta alla aasta elada.. Ja vot jällegi see on see üks raskemaid momente. Kui tundub, et kõik on juba ülesmäge ja ühtäkki ikkagi mõistad, et langus käib asja juurde.
Raske on ka see kui ei suuda õigel ajal märgata, et midagi on valesti. Või kui ei saagi märgata, et midagi on teistmoodi. Hiljuti läks üle vikerkaare imekaunis Dodie, minu hoolealune, kes elas üle mitu insulti. Seda ei osanud keegi meist oodata.
Kas Sa tahad midagi inimestele edasi öelda?
Ütleks vaid, et tuleb hoida silmad lahti ja märgata mis toimub sinu ümber. Loomulikult ei pea igaüks hakkama vabatahtlikuna loomi aitama, aga seegi kui paned tähele ja hoolid võib päästa looma elu. Üldiselt võiksid inimesed peatuda, kui näevad teepervel omanikuta koera. Või kuulevad põõsastest vaikset mjäud. Ja kui ei suuda või ei taha, siis aidata kaudselt. Näiteks rääkida oma vanematele sugulastele, et kassidel pole vaja paljuneda, et nad steriliseeriks ja kastreeriks oma kiisud ära. Hoiaks silma peal naabri koeral, kas too on nädal aega oma kuudist väljunud või mitte.
Jagada infot mis võib kellegi silmaringi laiendada!
Vanus: 22
 |
 |
| mini Helena :) |
Millal liitusid Pesaleidjaga? November 2016 aga reaalselt hakkasin vabatahtlikuna tegutsema 2017 kevadel.
Sinu roll Pesaleidjas:
Olen tavapärane vabatahtlik. Vabatahtliku kohustuste alla kuulub mõned õhtud kuus haigete kiisude ravimine, kiisude enda hoole alla võtmine (et neile kirjutada head tekstid kodulehele ja seeläbi leida neile ideaalne pere), hoiukodudega suhtlemine ja kliiniku aegade organiseerimine.
Lisaks sellele pidev muretsemine kiisude heaolu üle :) Aga see on minu jaoks tavapärane.
Kuidas sattusid Pesaleidjasse?
2016. aasta lõpus mõtlesime perega võtta vanemale kassile seltsilise. Otsingud viisid Pesaleidja koduleheni ja sealt juba edasi kassituppa. Esialgne visiit jättis hea mulje ning teisel korral, kui koju sai toodud Ursula, uurisin juba ka vabatahtliku töö kohta. Ausalt öeldes oli ema see, kes lükkas mind vabatahtlikega ühinema.
 |
| Ursula |
 |
| Pätu |
Millega tegeled väljaspool Pesaleidjat?
Töötan muuseumi kohvikus ning valmistun kandideerima ülikooli. Kuna olen paras introvert siis pooled vabad päevad lähevad üldiselt raamatu lugemise/sarja vaatamise alla ära ja ülejäänud neist veedan Pesaleidja kassitoas.
Kas Sul on omal kodus loomi?
Jah, kodus on kaks kassi. Pätu kes saab 12 aastaseks ja kelle kohta arstid on pärinud kas tegu on maine cooni mixiga (kahjuks on ta lihtsalt suure kondiga ja paks). Ning Ursula, kes sai võetud Pesaleidjast Pätule seltsiks ja kelleta ei kujuta samuti enam elu ettegi.
Mida on koostöö Pesaleidjaga Sulle õpetanud?
Kannatlikkust ja mõistmist. Ja eelkõige kuidas oma emotsioonidega toime tulla. Tihtipeale ei lähe asjad nii nagu ma seda sooviksin. Terve 2018 aasta tegelesin vanurite paari Jussi ja Kiisuga. Nad kolisid hoiukodust hoiukodusse ja igakord oli kolimisega seoses kiire. Lisaks kolimistele oli mõlema tervis kehv, eriti Jussi oma kes oli kohe kindlasti üle 15 aasta vana. Veel viimaste kuudeni lootsin, et Juss veab välja. Lõpuks oli ta stabiilses hoiukodus kus teda poputati ja turgutati..aga ei... Pidin laskma tal minna ja mõistma, et alati ei saa kõiki päästa. Ent siiski Kiisu leidis omale igavese kodu, kes ajasid oma esimeste koduuudistega pisarad silma :) Ka halval on oma hea.
Mis valmistab Sulle vabatahtlikuks olemisel kõige rohkem rõõmu ja mis on Su jaoks kõige raskem?
Kõige toredam ongi see kui kass kelle pärast sa oled nii palju muret tundnud ja kelle eest võidelnud, saab koju. Ja see kodu on tõesti talle õige! Vot see tunne on imeline. Kiisu on üks nendest kelle tõttu ma rasketel momentidel mõtlen, et ei saa alla anda! Samuti oli väga armas lugu vanur Leinost, kes sai eelmine suvi päris oma koju. Kahjuks oli Leino tervis juba tänavaelust nii läbi, et uues kodus sai ta alla aasta elada.. Ja vot jällegi see on see üks raskemaid momente. Kui tundub, et kõik on juba ülesmäge ja ühtäkki ikkagi mõistad, et langus käib asja juurde.
Raske on ka see kui ei suuda õigel ajal märgata, et midagi on valesti. Või kui ei saagi märgata, et midagi on teistmoodi. Hiljuti läks üle vikerkaare imekaunis Dodie, minu hoolealune, kes elas üle mitu insulti. Seda ei osanud keegi meist oodata.
 |
| Juss ja Kiisu |
Kas Sa tahad midagi inimestele edasi öelda?
Ütleks vaid, et tuleb hoida silmad lahti ja märgata mis toimub sinu ümber. Loomulikult ei pea igaüks hakkama vabatahtlikuna loomi aitama, aga seegi kui paned tähele ja hoolid võib päästa looma elu. Üldiselt võiksid inimesed peatuda, kui näevad teepervel omanikuta koera. Või kuulevad põõsastest vaikset mjäud. Ja kui ei suuda või ei taha, siis aidata kaudselt. Näiteks rääkida oma vanematele sugulastele, et kassidel pole vaja paljuneda, et nad steriliseeriks ja kastreeriks oma kiisud ära. Hoiaks silma peal naabri koeral, kas too on nädal aega oma kuudist väljunud või mitte.
Jagada infot mis võib kellegi silmaringi laiendada!
Kommentaarid
Postita kommentaar