Kuidas elad, Kiisu?

Kass Kiisu sattus Pesaleidjasse koos oma saatusekaaslase Jussiga Viljandist, kui nende omanikud surid vanadusse. Kasse väntsutati palju: pidid istuma puuris kuni leidsid hoiukodu, kuid sinna ei saanud nad kauaks jääda, kuna Jussi ravi oli liiga ajakulukas noorele üliõpilasele. Õnn näis pöörduvat, kuna Tartus leiti peagi uus hoiukodu, kuid see ei jäänud kestma, Jussil lõi välja seen ning see käis perenaise jõust üle.
Kassid olid jälle teel Tallinna Pesaleidja kassituppa, kus nad olid sunnitud 2-3 kuud puuris elama. See oli väga kurnav nendele, kuid eriti just umbes 16-aastasele Jussile, kellel oli palju tervisemuresid. Pikk ootamine tasus siiski ära, kuna talvel leidsid nad hea hoiukodu, kes võttis nad enda juurde kosuma. Möödus paar kuud ja kassid tundsid ennast hästi ning said isegi ka huvilised. Kahjuks Jussi tervis halvenes järsult ja ta läks vikerkaare maale. Kiisul siiski vedas, sest huvilised otsustasid talle siiski päris oma kodu pakkuda!
Esimesed päevad oma kodus:
Kiisu pidas autosõidu kenasti vastu ja kodus oli tal meeletu söögiisu. Enne magamaminekut jõudis kaks portsu toitu ära süüa- nii enda kui ka oma uue sõbra.
Kiisu omanikud K ja M sõnavad: „Ta on väga hakkaja ja pigem on meie enda kassid hetkel pisut segaduses ja üllatunud. Õhtul oli paar kauget kõhinat, aga hommikul juba ainult vaadeldakse ja ei mingit agressiivsuse märki kummaltki poolt. Kiisu kõnnib kogu aeg julgelt kogu majas ringi ja meie omad hoiavad tasakesi eemale, aga vaikne kurinatega vestlus käib. Kraabib juba kõiki vaipu ja vähemalt esialgu meie kassid seda pahaks ei ole pannud.“
„Hommikul vaatas aknast hoovis toidumajas söövaid linnukesi, tunde kohe. Käis kenasti potil ja sõi väga hästi. Mängis juba natuke omaette.“
„Kurrunud veel ei ole, aga see on pigem sobiva hetke puudumisest, tegemist on tal esialgu liialt palju. Küll jõuab. Praegu on küsimus küll pigem meie enda kasside kohanemises.“
Esimene kuu kodus:
Kiisu on nüüd esimese kuu kodus veetnud ja tundub, et päris hästi sisse elanud juba. 
„Esimestel päevadel oli kolimise ja öise sõidu stress ilmselt veel sees. See väljendus tal selles, et ta oli üliaktiivne ja peaaegu üldse ei maganud. Mängis ja mängis ja läks siis korraks oma pessa, aga magama ei jäänud, ronis varsti jälle välja ja hakkas jälle möllama. Kolas kogu aeg mööda maja, hõikas meid taga, ka öösiti – siis vastasime talle alati ja kutsusime enda juurde, sest arvasime, et ta on ehk segaduses, et kus ta viibib – aga ta pigem tahtis lihtsalt jälle seltskonda ja mängimist! Sõi väga palju ja tihti, ilmselt oli mures, kas uues kohas ikka ka süüa antakse. Oli näha, et kass on heas vormis, aga tema magamatus hakkas natuke juba muret tegema, sest isegi kassipojad ei mängi tavaliselt nii palju! Kolme-nelja päevaga läks see hullem erutus ja rahmeldamine tal üle, ilmselt sai aru, et kõik on kontrolli all.“
„Nüüd on juba päris tavaline vana kass ja magab ikka rohkem kui möllab. Aga peale iga sööki, eriti just hommikusööki, mängitakse meie suure Jukuga ikka vähemalt tunnike. Kiisu ja Juku saavad väga hästi läbi ja mängivad erinevaid mänge, peamiselt luuravad ükst
eist köögilaua peal ja all. Kiisu ajab teda meeleldi taga, aga Jukul keelab ennast jälitada, uriseb ja toriseb. Juku on väga kannatlik ja sõbralik ja lepib sellega, näitab ennast ja jookseb siis eest, et Kiisu saaks teda jälitada. Enne äratuskella on nad hommikuti tavaliselt juba paar-kolm tundi köögilaua ümber koos olnud, aga ei lärma ega mölla, istuvad seal ja teevad seal midagi vaikselt koos. Kiisu möllab muidu ka päris üksi oma mänguasjadega, ja üsna pikalt, meelitab ikka meid kah mängu. Ja nüüd magab juba ka päeval korralikult ja norsates, kui on söödud ja pikalt mängitud.“
„Meil on suured aknad ja paneme puule linnutoitu, Kiisule meeldib, eriti hommikul, valgenemise ajal, pikalt linde vaadata. Lamavad Jukuga koos kas söögilaual või toolidel ja muudkui vaatavad õue. Kiisul on seal ka oma suur tugitool, seal ka magab mõnikord terve öö. Juku käib õues ja Kiisu jälitab siis teda aknalt-aknale. Kiisu välja ei trügi ja enne päris sooja ja valget ei kavatse teda ka õue lasta. Siis võib koos Jukuga tasapisi harjutama hakata, kui tal üldse huvi on. Mõni meie kass ei tahtnud peaaegu üldse õue, aga need olid ka eelnevalt tänavalt pärit.“
„Üldiselt tundub, et Kiisu on väga heast ja armastavast perest pärit. Ta ei karda ei teisi kasse ega uusi inimesi, ei ehmata kolinate ega häälte peale. On näha, et tal on enne neid raskeid aegu siiski väga hea ja turvaline kodu olnud. Ilmselt on ta väikesest peale kodus elanud ega ole tänavalt võetud. See teeb rõõmu, sest ta on ise lihtsalt fantastiline kass oma hea südamega. Nüüd hakkab juba ka natuke jonni näitama, nagu kass ikka – teinekord jookseb eest ära ja ei lase sülle võtta, toriseb ikka endiselt, kui sülle võtta ja musitada. Aga samas tuleb teinekord hommikul vara ise vaikselt voodisse ja poeb isegi teki alla ja kurrub väga kõvasti ja musitab, eriti nädalavahetustel, kui kell pole õigel ajal helisenud. Praegu on tal juba Jukuga isegi huvitavam asju ajada ja nad on päris tihti omaette. Aga tuleb ikka ka ise sülle, sest on näinud, et Juku käib samuti. Viimasel ajal järjest rohkem.“
Esimese kuu kohta võib küll julgelt arvata, et Kiisu on siin õnnelik ja rahul. Ta toimetab kogu majas ja lamab ja magab erinevates kohtades. Karv on juba natuke pikem, hakkab kohati isegi lokki minema kergelt. Silmad on normaalsed, väga harva on pisut vesised olnud. See ei tundu haiguslik olevat. Kui vaja, eks siis otsime abi. Söökidega on rahul ja sööb ja proovib kõike, mida aga kätte saab. Saime ta ka pildile, kui pures ja lutsutas köögilaual sülti! Anname ikka toorest liha, erinevat, teeme väga peeneks. Ta on väga rahul sellega.
Viis kuud oma kodus:
„Talvel Kiisu üldse õue ei kippunud, me ikka rääkisime, et küll sa kevadel saad Jukuga koos välja, aga ta eriti ei tundnudki huvi, kui Juku sisse-välja käis. Siis, ühel päeval, läks väga konkreetselt välisukse juurde ja nõudis valju häälega ja sellise näoga õue, nagu oleks see tal igapäevane asi. Samal päeval oligi kevade algus - ilmselt oli ta kalendrit vaadanud ja meie lubadusi meeles pidanud. Olime imestunud ja saime päris kõvasti naerda. Esialgu käis tiirukese ümber maja ja uuris siis seda hoovi, mida ta tegelikult juba akendest vaatamise tõttu ilmselt päris hästi tundis. Juku käis ikka eemal kaasas ja hoidis Kiisul silma peal. Nii hakkas iga päev natukeseks õue küsima“
„Kiisu on ikka fantastiline kass oma toreda ja heasüdamliku loomuga ja rohke jutuga, vana ja tark ja elukogenud, laseme tal tema enda tahtmiste järgi toimetada. Mõni päev nad Jukuga ainult magavad toas, tavaliselt enne vihma ja vihmaga, aga siis on jälle aktiivsed ja käivad kümme korda päevas õues ja on tunde ära. Juku on peaaegu iga ilmaga õues, siis ajab Kiisu teda toas aknalt-aknale taga ja uriseb ja lõriseb ja ründab, kui Juku õues aknalauale hüppab, kohe selline vihane võitlus tema poolt, aga kui Juku siis tuppa tuleb, on kõik unustatud ja pannakse ninad kohe kokku. Nad saavad lihtsalt suurepäraselt läbi ja igav neil ei ole, samas kumbki teist ei tüüta ja mängitakse ikka ainult vastastikusel sobivusel, see tähendab enamasti, et Kiisu ajab Jukut taga, väga harva õues ka vastupidi.“
„Loodame, et Kiisul on veel palju toredaid päevi ees. 
Teinekord oleme juba natuke mures, kui ta väsinum tundub, aga siis üllatab ta jälle millegagi ja on erk ja aktiivne. Tervis on hea ja söögiisu lausa suurepärane 
Probleeme ei ole, ainult tolmuimejat Kiisu ei salli ja poeb peitu, esialgu seda muret üldse polnud, aga siis hakkas miskipärast jonnima, nüüd proovime alati kiirkoristust teha, kui ta parajasti õues on – aga isegi siis näitas ta ükskord meile, et teda ei saa petta – nuusutas õuest tulles vaipu ja näitas siis oma põlgust sellega, et peitis end ikkagi oma peidukohta ära, täpselt sama kauaks, kui muidu koristamise ajal! Saime jälle kõvasti naerda ja imestasime ta põhimõttekindluse üle.“


Kommentaarid

Populaarsed postitused