Eks see nii kipu olema, et pea igal Pesaleidja vabatahtlikul on kodus ka mõni endine Pesaleidja kasvandik. ;) Täna jagame Aslaugi kodu-uudiseid, kes naudis päris kodukassi elu meie vabatahtliku juures.
 |
| Aslaug veel Pesaleidja kassitoas |
Hakkasin Pesaleidja vabatahtlikuks eelmise aasta sügisel. Juba siis, kui esimest korda kassitoas infotunni jooksul hooldajata kasse vaatasime, jäi Aslaug mulle kuidagi eriliselt meelde oma hirmunud suurte silmade ja veidi kurvana näiva pilguga. Panin ennast kirja tema hooldajaks ning järgnevate kuude jooksul kassitoas käies otsisin ta alati üles ja üritasin tutvust sobitada.
Kuigi Aslaug oli alati nõus tervituseks sirutatud kätt selle ohutuses veendumiseks nuusutama ega kippunud tingimata ära jooksma, tõmbus ta siiski veidi koomale, kui tema mugavustsooni tungida. Mõnikord jätsin snäkke riiulile, kus ta magas, et teda enda poolele võita ja sisemuses tähistasin, kui neid vastu võeti. Ajapikku kiindusin temasse järjest enam ning üritades aidata tal päris oma kodu leida, tärkas mõte ise talle seda pakkuda. Just kui olin ka perele teada andnud, et kavatsen kiisu adopteerida, tõstis aga pead see jube parvoviirus ning kogu kassituba tuli karantiini panna. ☹️
Vaevalt veidi hiljem, detsembris jäin aga ilma oma parimast sõbrast Nyxist. 😭 Ta oli tulnud meie perre 2016. aasta suvel kassipojana, kes oleks muidu hukka läinud. Kuigi kokkuleppelist kindlat omanikku tal polnud, oli Nyx samahästi kui minu laps, niiväga armastan ma teda. Kui poolteist nädalat peale ta kadumist kuulsin, et enam ma teda ei näegi, tabasid mind hingemattev kurbus, kahetsus, viha. Aeg jäi justkui seisma. Kuidas oleksin pidanud edasi minema? Möödusid jõulud, uusaasta, sünnipäev. Pesaleidja kassituba avati. Ma ei olnud plaaninud kohe ühendust võtta, sest ei tahtnud, et paistaks nagu ma üritaks Nyxi asendada, aga küsimuse peale ütlesin vähima kahtluseta, et tahan Aslaugi koju tuua ja niimoodi ta jaanuari lõpus minu juurde jõudiski.
Peale paari tiiru korteriga tutvumiseks, peitus ta esialgu põhiliselt voodi all. Välja tuli ainult sööma, jooma ja kastis käima. Öösel kasutas võimalust ja hullas ringi nii, et magada ei saanud. Aslaug on aga üks väga uudishimulik preili ja juba paari päeva jooksul hakkas teda tihedamini toas ringi liikumas paistma. Uue koduga harjus ta üsna kiiresti ja valis välja mõned lemmikud magamispaigad diivani peal ja taga, aknalaual, voodi all ja kiisupesas. Varsti tuli juba toidukausi täitmise ajaks viisakalt pealt vaatama. Ise talle läheneda oli siiski keerulisem. Seda tuli teha väga aeglaselt, et ta ära ei ehmuks. Iga vaikse heli peale oldi juba valvel. Eelkõige oli tore aknast välja vaadata, magada ja vaipadega mängida. Mõnikord kui konservis olid tükikesed, siis nendega ka. 😁 Korjas käpaga kausist välja, pillas maha, veeretas üle põranda ja lõpuks üritas enne ära süüa, kui diivani alla kaovad.
Umbes nädala möödudes hakkas Aslaug toidu peale nurruma ja teise nädala järel oli võimalik juba põse pealt pai teha ilma, et ta ehmatusega eemale hüppaks. Aja jooksul sai kiisu järjest julgemaks; mõnikord kui konservi kaussi pandi, tuli laua peale uurima, et saaks midagi kaasa pättida ja minema joosta. Harjus ka vähehaaval paidega ära, kui ettevaatlikult teha ning tuli ise juurde kui maha istuda ja õigesti otsa vaadata. Kuu möödudes tuli juba esikusse vaatama, kui ma töölt koju jõudsin.
Varsti hakkas juba ise aktiivselt paisid küsima ja tihti kui ma arvuti taga istusin, tuli ka diivanile kõrval magama. Nädalavahetustel, kui ma harjumuspäraselt kell 5 maast lahti ei olnud, ronis voodisse ja küsis süüa. Vahepeal leiutas veel uusi magamiskohti, eriti ahju peal, kus kõrgemalt hea vaade, ja diivani seljatoel, kust sai koos filmi vaadata, kui mul arvuti lahti oli.
Kahe kuu möödudes hakkasin mõtlema, kui palju julgemaks tal veel annab minna. Selleks ajaks oli tagasihoidlikust hirmunud kiisust välja koorunud üks tubli mänguhimuline ja väga lähedustarmastav kassike. Aslaugil on palju oma väikesi veidrusi, mida ma teiste kasside puhul pole varem kohanud (muuhulgas näiteks istub ta tihti püsti tagajalgadel, hoiab esikäpad tasakaaluks allapoole ja ajab varbad laiali nagu väikesed millimallikad, kui midagi mis ta tahab, temast kõrgemal on - näiteks pai või konserv), aga niikaua kui pidada meeles ja vältida teatud asju, mida ta kardab, ei paista ta igapäevaselt kuigi erinev teistest kodukiisudest. Ükskord kui õhtul magama läksin, tuli ja viskas tema ka voodisse pikali, aga umbes 20 minuti pärast läks all tänavalt mühisedes puhastusauto mööda ja selle peale joosti igaks juhuks minema.
Praeguseks on Aslaug juba üle poole aasta uues kodus olnud ning erineb kassitoa riiuliastmekese peal seina äärde tõmbunud kiisust nagu öö ja päev. Pesaleidjasse saabus algselt väike lohe - täna on mul kodus üks pisike takjas. Kui ta väsinud on, siis võib teinekord tükk aega ühe koha peal magada, aga kui aktiveerub, siis tuleb mul armsasti mõne meetri raadiusesse igale poole järele. Varem kirjutasin endale alati kalendrisse märkmeid, kui ta mõne uue julgustükiga hakkama sai, aga praegu on õhtuti voodisse magama ronimine ja töölt koju tulles esikusse vastu jooksmine igapäevane traditsioon. Puhkuse ajal võtsin ta perega suvilasse kaasa ja harjus ka uue kohaga kiiresti. Kui ruumis on korraga mitu inimest, kellega pole veel harjunud, siis kipub pigem eemale hoidma või kiirema sammukesega mööda vurama, aga kui kõik omad, siis pikutab rahus keset põrandat. Päris sülle pole ta roninud ja ma ei tea, kas kunagi hakkab; ise ei taha võtma hakata, et nii hoolega võidetud usaldust mitte kaotsi lasta.
Teatud helid või rutiinid õppis ta väga kiiresti selgeks - näiteks teab ta täpselt, mis vahe on pasteedi häälel, erinevalt sellisest konservipurgist, kus on midagi ebahuvitavat umbes nagu oliivid või kookospiim. Lisaks on tal selge, millises sahtlis kiisutoidud peituvad ja see, et töölt koju tulles antakse alati konservi, aga naljakal kombel on ka mõningad valearusaamad. Näiteks köögis käterätiku kasutamine = aeg sööma tulla (mõnikord isegi ainult kööginurgas viibimine) ja esikusse minnakse selleks, et pai teha, eriti veel siis, kui jalanõud jalga on vaja panna.
Aslaug andis mulle sihi, mille suunas edasi pingutada. Alguses oli raske leppida, et kiisu endale ligi ei lase, kui igatsesin oma sõbrakest, kuid nüüdseks on Aslaug mulle samuti väga kalliks saanud. 🥰 Me oleme loomult üsna sarnased. Aeg-ajalt vaatan talle otsa ja püüan aru saada, kas ta on oma praeguse eluga õnnelik. Olen talle väga tänulik ning ta on õpetanud mulle, et selleks, et kass sind usaldama hakkaks, pead esmalt ise teda usaldama.
Pikad-pikad paid Aslaugile!
Pesaleidja kuulub Vabaühenduste Liidu heade annetuste kogujate nimekirja ning järgib annetuste kogumise head tava.
Iga ülekantud euroga saad aidata Pesaleidja kassitoas ja hoiukodudes olevaid kasse ja koeri!
Palun anneta endale sobiv summa Pesaleidja MTÜ kontole:
EE647700771001866844 LHV Pank
EE102200221063071211 Swedbank
EE941010220247756220 SEB Pank
EE404204278613732108 Coop Pank
EE351700017003105966 Luminor Bank
Helista Pesaleidja MTÜ annetustelefonile:
900 0950 - kõne hind 50 €
900 0915 - kõne hind 15 €
900 0905 - kõne hind 5 €
Palun kuula ära kogu tervitustekst, muidu annetust ei toimu!
Kommentaarid
Postita kommentaar