Kelli armastus loomade vastu sai alguse juba varases nooruses. „Ma olin 13, kui liitusin Loomade Hoiupaigaga ja hakkasin seal käima koertega jalutamas,“ meenutab ta. 7,5 aastat hiljem tundis Kelli, et ta südames on veel ruumi hoolida ja armastada. “Aeg oli leida organisatsioon, kuhu üleliigne armastus veel suunata, kuid mis oleks kodule pisut lähemal,” rääkis Kelli. Nii leidis ta 2015. aastal tee Pesaleidjani.
„Mäletan hetke, mil astusin Pesaleidja uksest sisse ja tundsin kohe, et see on minu koht. Teadsin, et siia ma ka jään,“ ütleb Kelli. Just siis mõistis ta ka, et tema südamesse mahub lisaks koertele ka kassid. “Arvasin varem vist, et olen pigem koerainimene ja üllatusin sel päeval kassitoas isegi, et nii see ei ole.” Esimene õrn puudutus tõbise kassi Kässu pehmel kasukal ja teadmine, et just tema saab aidata – see oli uue teekonna algus, millest enam tagasiteed ei olnud. “Sealt tekkiski mulle natuke nagu kinnisidee, et see on minu võimalus võidelda nende loomade elude, terviste eest, kellel endal häält pole ja kes öelda ei oska ega saa, kus neil paha või valutab,” jagab Kelli.
Täna juhib Kelli Pesaleidjat, hoolitsedes selle eest, et iga kiisu saaks vajaliku abi, armastuse ja turvatunde. Tema päevad on mitmekülgsed ja täis ettearvamatuid ülesandeid. Hommikud algavad kiisude tervise kontrollimisega. Järgneb jooksev töö: kaubatellimused, hoiukodude nõustamine, graafikute koostamine ja vajadusel ka väljakutsetele reageerimine. „Kõige rohkem armastan ma just seda, et mitte ükski päev ei ole samasugune,“ räägib ta. „Iga päev toob kaasa oma üllatused – mõni uus kass vajab päästmist, mõni haigus vajab kiiret sekkumist, mõni vabatahtlik vajab nõu või mõni kiisu lihtsalt paitust,” lisab Kelli.
„Kertu oli imeväike, alles nädalavanune, kui ta Pesaleidjasse jõudis. Tema perekond oli hukka saanud ja tema ainus ellujääja.“ Kelli võttis ta endale hoiukodusse, kuid see polnud lihtne – väikest kassipoega tuli iga paari tunni tagant toita, soojendada ja hooldada.
Kõige hirmsam hetk saabus, kui Kertu tõmbas konservi kurku ja see läks kopsu. „Kliinikus öeldi, et ellujäämisvõimalus on 50-50. Mäletan, kuidas lubasin talle, et kui ta sellest välja tuleb, jääb ta minuga igaveseks.“ Ja ta tuli. „Kui läksin talle järgi, oli ta täiesti uus kass – silmad särasid ja ta tahtis kohe mängida,“ naerab Kelli. Sellest hetkest sai Kertu päriseks Kelli omaks.
Miks see töö on oluline?
Samuti tahab ta murda müüti, et varjupaigakassid on metsikud või haiged. "Siin ootavad kodu igasugused kassid – noored, vanad, hellikud, ulakad, aga kõik nad väärivad võimalust. Nad ei ole katkised, nad on lihtsalt oma armastava kodu ootel."
Kõik ei saa looma võtta, kuid aidata saab mitmel moel – olla hoiukodu, teha annetusi, tulla vabatahtlikuks või lihtsalt rääkida teistele varjupaikade tööst. „Iga väike panus loeb,“ rõhutab Kelli.
Kui temalt küsida, mis motiveerib teda iga päev edasi tegutsema, vastab ta: „Mitte miski ei ületa seda tunnet, kui kass, kelle peale ei paneks keegi enam panuseid, tõestab vastupidist ja näitab, et tal on vähemalt üks elu veel üheksast alles ja ta jaksab veel võidelda. See on see, mille nimel ma seda kõike teen. Mitte anda alla nende nimel, kes tegelikult veel suudavad ja tahavad võidelda,” jagab Kelli.
Ja nii jätkab Kelli, süda täis armastust ja käed täis tööd, sest Pesaleidja kiisud vajavad teda – ja tema vajab neid.
Kommentaarid
Postita kommentaar