Nii nagu kuu aega tagasi sai alustatud, teeme ka nüüd väikese kokkuvõtte meie veebruarikuu tegemistest.
Kuna jaanuari lõpus oli just suurem hulk karvapalle meie kassituppa kolinud, siis veebruaris ühtegi uut kassi meile ei tulnud ning keskendusime senistele kassidele. Nii said kõik kiisud veebruari alguses hoopis kiibitud, kellel veel kiipi polnud. Samuti said kõik kätte oma vaktsiinid, kellel uue süsti aeg kätte oli jõudnud. Samuti sai tehtud mõningaid täiendusi kassitoas - panime uued riiulid seina, et asju parem hoiustada oleks. Veebruari keskpaigas said vabatahtlikud ka jõutrenni teha ja kassituppa tassida palju-palju saepurupelleteid - muskel kasvas lausa mühinal sellise tegevuse peale. Lisaks on meil kassitoa eesruumis nüüd seina peal ka kõikide kojuläinud kiisude pildid - neid on sealt hea vaadata ja meenutada meie endisi karvakerasid ja rõõmustada nende üle. Kodu leidnud kiisud on meie suurimaks motivaatoriks.
Veebruarikuus sai päris kenake hulk kasse taaskord päriskodusse saadetud. Nii leidsid oma uue pere üles džässikass Cassandra, metskassi välimusega Jakob, musimaias Fredy, imetilluke Agnes ja südametemurdja Pontšik. Uue kodu leidsid ka krutskeid täis Leena1 ja tema parim sõbranna Krišna, kellega koos tihti mängupalle taga sai aetud. Neil oli veel kolmaski sõbranna Iti, kes hetkel veel oma uut kodu ootamas on. Koju läks veebruarikuu jooksul ka Lumivalgeke. Ilusa nime taga peitub sama ilus lumivalge kass, kes paraku elu hammasrataste vahele jäänud ja seetõttu vahepeal ka usu inimeste headusesse kaotanud. Nüüd on ta omas kodus, kus pererahval jagub kannatust, et kassitüdruku usku inimestesse taastada.
Veebruarikuu kassiks on meil sel korra imeilus Missy.
No on ju imeilusa kasuka ja leebe silmavaatega kassitüdruk
Missy elusaatus on olnud keeruline. Ühel ilusal eelmise aasta suvepäeval ilmus ta Poska tänaval ühele majatrepile koos kahe pojaga - temaga olid kaasas kassipoiss Uku ja kassitüdruk Adele. Heade inimeste abiga jõudsid kõik kolm sügisel Pesaleidja kassituppa. Kiisupoiss Uku leidis jaanuaris endale päriskodu, Missy ja Adele on praeguseni kassitoas. Poegadega tänaval elades omandas Missy harjumuse, et inimest tuleb karta ning oma peret tuleb hingehinnaga kaitsta. Usaldus inimese vastu oli kadunud. Võib karta, et teda on tiinena kodust välja visatud või lihtsalt tänaval inimeste käest halba kohtlemist tunda saanud. Nii ei lubanud ta ka kassitoas ühtegi vabatahtlikku endale ligi. Pikka aega hoiti temast eemale ja kardeti.
Viimasel ajal on aga toimunud temaga imeline areng. Vabatahtlikud võtsid enda eriülesandeks teda sotsialiseerida ning võita tema usaldus. Nii käidi esmalt suhtlemas kastiga, kus Missy magas. Kui Missy oli lõpetanud sisisemise selle peale, kui tema kastiga suheldi, hakkasid vabatahtlikud päev-päevalt üha lähemale liikuma ja jätkasid suhtlemist. See aitas arglikul kassitüdrukul harjuda inimese häälega. Veebruari esimestel päevadel nägid vabatahtlikud esimest korda kui ilusa kasukaga Missy on, sest ta julges esimest korda oma pesast välja tulla sel ajal, kui inimene samal ajal toas viibis. Argliku kassi jaoks oli tegemist väga julge teoga. Päev-päevalt hakkas sellest hetkest Missy julgus kasvama. Inimeste toas viibimise ajal hakkas ta üha enam pesast väljas olema. Vabatahtlikud võisid temaga suhelda ja iga päev üha lähemale minna ka siis, kui Missy samal ajal pesas ei olnud.
Järgmine eesmärk oli Missyle esimese pai tegemine. Esialgu sai appi võetud kepike, mille otsas on sulg. Selle sulega siis sai hakatud tegema paitavaid liigutusi Missy kasukal. Mida päev edasi, seda vähem vastupanu kassiemand meie sellisele käitumisele näitas. Samal ajal sai jätkatud sellega, et viia käsi Missyle üha lähemale. Kui ta tuli ja ise vabatahtliku paput nuusutas, siis vabatahtlikul süda hüppas rõõmust sees, aga välja ei saanud näidata midagi, et mitte kassikest uuesti ära ehmatada. Praeguseks hetkeks oleme jõudnud selleni, et Missy nuusutas ise üle vabatahtliku käe. Samuti oleme saanud juba teha mõned arglikud paid tema vurrudele. Ilmselt on tegemist väga lähiaja küsimusega, kui saame talle päris esimese pai teha.
Missyga on veel pikk tee minna usalduse võitmisel, aga suurimad sammud selles osas on tehtud. Alles eile (4. märts) lebas ta julgelt vabatahtliku kõrval põrandal ning ei lasknud ennast üldsegi häirida sellest, et tema maailmas on ka inimesed. Kui leiad, et sul on kannatlikkust ja tahaksid võita ühe võluva kiisuemanda südame, siis kirjuta kassituba@varjupaik.ee. Lubame, et kui ükskord tema usaldus on võidetud, siis seda tugevam saab olema uue pere ja kassitüdruku suhe.
Milline võluv naeratus. Usume, et Missys on peidus õrn kaisukiisu, kes vajab lihtsalt kannatust ja ohtralt hoolt ning armastust.
Kommentaarid
Postita kommentaar