Seesari lugu - kiisu, kes tahaks uuesti rõõmustada

Kas te olete kunagi näinud ülevoolavat rõõmu? No kohe täiesti sellist, et rõõm ajabki üle ääre ja ei püsi enam sees? Üks meie pikaajalistest vabatahtlikest, kes on aastate jooksul aidanud kümneid, kui mitte sadu kasse päriskodudesse saata, sai seda eile õhtul näha. Sellist ülevoolavat rõõmu sai näha, kui Seesar jõudis hoiukodusse, eemale kassitoast ning kümnetest teistest kassidest. Kahjuks saab see hoiukodu teda enda juures hoida vaid veel 9 päeva. Me ei taha ettegi kujutada, millist ahastavat kurbust kogeb kassipoiss siis, kui ta peaks tagasi kolima Pesaleidja kassituppa kümnete teiste kasside juurde. See ilmselt murraks tema südame. Ka meie oma. 




Viimased paar kuud on Seesar elanud Pesaleidja kassitoas, kuhu ta jõudis Valga varjupaigast. 2012. aasta külmal novembrikuu päeval, kui ta Valga vahelt üksikuna jalutamast leiti, siis näitas ta oma leidjate vastu üles ülimat sõbralikkust. Ta armastas inimesi, mängimist, kaisutamist ja elu. Varjupaiga elu ei ole aga paraku selle noore kassipoisi jaoks sobiv. Iga päev, mis tuli varjupaigas veeta. Iga päev, mis algas uue lootusega, et ehk täna tuleb Minu pere. Iga päev, mis tuli õhtul kokku võtta sõnadega, et mu pere siiski täna ei tulnud mulle järgi. Iga päevaga muutus Seesar aina kurvemaks ja kurvemaks. 




Alguses tervitas ta kõiki kassituppa jõudjaid suure kaisutuse ja musitamisega. Ta jäi kõigile meelde. Kui räägiti, et tead küll seda triibulist, kes kogu aeg kõiki inimesi musitaks, siis meie teadsime, et jutt käib Seesarist. Kui teistele triibulistele kassidele on meil kaustades juurde märgitud, et kas asub kuskil mõni valge täpp või iseloomulik tunnus, siis Seesari kohta on meil kirjutatud triibuline musikass. 




Praeguseks on see kõik aga muutunud. Enam ei jookse ta nurrudes vabatahtlikele uksele vastu. Hea kui jaksab veidi pead tõsta, et piiluda, kes tuli. Kui ta muidu nurrus isegi vihje peale, et võiks pai saada, siis viimasel ajal ei mäleta keegi, et ta häält oleks teinud. Ühe meie pikaajalise vabatahtliku süda ei pidanud enam vastu. Ta oli näinud kassidel stressi ka varem ning seda, mida see väikese organismiga teeb. Kõigepealt keeldub kiisu mängimast, seejärel lähedusest. Varsti ei taha kiisuke enam süüa ja ei lähe kaua, kui tublist kassipoisist on järgi jäänud vaid luu ja nahk. Ta ei tahtnud, et Seesariga juhtuks sama. 




Kuigi meie hoiukodude uste taga on juba praegu pikk järjekord ning kõiki me ei jõuagi vahel aidata, siis otsustas ta helistada oma naabritele. Vabatahtlik teadis, et naabrite korteriomanikule loomad ei meeldi. Ta teadis, et naabrid varsti kolivad. Kuid ta süda ei suutnud jätta kasutamata väikestki lootustkiirt, mis võiks Seesari elurõõmu tagasi tuua. Naabrid olid nõus Seesari kolimiseni enda juurde võtma. See päev saabub aga kahjuks juba 9 päeva pärast. 




Me olime valmis selleks, et esimesed päevad Seesar lihtsalt magab kuskil diivani taga või voodi all. Me olime valmis selleks, et nukrutsemine ei taandu niipea. Mis aga juhtus tegelikult, kui Seesar hoiukodusse jõudis?
Seesar ei jõudnud oma õnne ära uskuda. Transpordipuurist välja pääsedes tegi ta jooksusammul tervele korterile tiiru peale. Ning selles korteris ei olnudki veel 50 teist kassi. Seal korteris ei olnud lausa mitte ühtegi kassi. Ainult kaks inimest, kes olid täiesti tema päralt. Ta hakkas lausa õnnest värisema. Ta jooksis kordamööda pererahva ja meie vabatahtliku juurde, musutas nende ninasid, põlvi, varbaid, kõrvasid. Ta musutas igaks juhuks üle ka tooli, laua ja lillepoti. Järgmised 15 minutit püüdis Seesar samal ajal joosta, käppadega sõtkuda ja oma õnnejoovastust välja näidata. Seda kõike oli tema jaoks nii palju, et ta mitu korda lausa maha prantsatas, sest proovige te ise samal ajal joosta ja käppadega sõtkuda. 




Sellist rõõmu polnud me veel kunagi varem näinud. Kiisu stress oli kui käpaga pühitud. Nüüd oleme järgmise mure ees. Mis saab Seesarist 9 päeva pärast, kui hoiukodu kolib? Kuhu läheb ta siis? Kaasa ta kahjuks hoiukoduga minna ei saa, ükskõik kui väga nad teda kaasa võtta ei tahaks. Kas leiame 9 päeva jooksul Eestimaa pealt ühe inimese, kes sooviks oma peresse ühte rõõmupalli? Loodame, et teie abiga, head sõbrad, on see võimalik. Jagage Seesari muret ning aidake meil leida talle hea perekond.

Lisaks suurepärasele iseloomule on Seesar kastreeritud, vaktsineeritud, kiibistatud ning ussivaba. Meile teadaolevalt ei ole tal ka ühtegi tõbe küljes. Kui sooviksid meie musikass Seesarile kodu pakkuda, siis kirjuta kassituba@varjupaik.ee. Me lubame, et sa ei kahetse.

Kommentaarid

Populaarsed postitused