Pesaleidja

Mina olen Helen, kes veel veidi vähem kui 4 aastat tagasi ei pidanud ennast üldse kassiinimeseks. Ometigi  2012. aasta oktoobri lõpust alates olen tegutsenud Pesaleidja kassitoas ning sama aasta novembri algusest ka hoiukoduna. Täna kirjutangi oma loo sellest, kuidas minust sai hoiukodu põhiliselt just kassidele. Selleks, et kõigest algusest peale rääkida peangi alustama hetkest, kui sisenesin esimest korda elus Pesaleidja värskelt valminud kassituppa ühel eriti vihmasel oktoobrikuu päeval 2012.aastal. Mäletan väga täpselt, et üheks esimeseks kassiks, kes keskmisesse tuppa sisenedes vastu astus oli eriti tugevate häälepaeltega kassipoeg Bosse. Tegu oli meeletult aktiivse ja sotsiaalse musta pikakarvalise kassipojaga. Kõik vabatahtlikud olid veendunud, et just tema on esimene kassitoast oma päriskoju minev elanik. Juhtus aga nii, et juba umbes kaks nädalat hiljem lõi Bossel välja väga tüütu seen. Seetõttu pidi see väike karvapall kolima teistest eraldi näitusepuuri. Kuna akt...

Nagu juba kaks aastat kombeks on olnud, oli Pesaleidja vabatahtlikel ka sel aastal kindel plaan käia ära Hauka laadal. Tegemist on tõeliselt suure ja uhke laadaüritusega - ega siis asjata Antslat laadapealinnaks kutsuta.  Enne laadale minekut tuli meil vabatahtlike seast leida vähemalt 4inimest, kes oleks oma vabal nädalavahetusel nõus hoopis sadu kilomeetreid maha sõitma, "kasse parseldama" ja telgis ööbima, 2 autot, kuhu mahuksid ära inimesed ja laadakraam ning loomulikult kassid, kes sellisele trallile vastu peaksid. Kokku tuli lõpuks lausa 5 vabatahtlikut koos 2 autoga. Algul mõtlesime, et kui laat hakkab Antslas peale kell 10, siis kohal peaks olema hiljemalt kell 8 ning kuna Tallinnast sõidab Antslasse umbes 3 tundi, siis peaksime startima kell 5 hommikul. Kuid ideaalis oleks parem veel enne 8 kohal olla ning ka enne starti asjade pakkimine võtab aega - seega oleks mõistlik sõita kohale juba reede õhtul ning ööbida telgis kokku 2 ööd. Kuid õnneks oli kahel v...

Kassid on mu elu armastus =)  Väikese lapsena joonistasin kasside varjupaiga projekti ning vaatamata vanemate keelule alati paitasin tänavakasse. Meie peres alati olnud kassid ja alati magas kass minuga. Nii et kui järsku mul tekkis kasside vastu allergia (14 aastaselt), see oli suur tragöödia. Paar aastat proovisime veel kassidega elada kuid allergia mõju ainult suurenes. Mõlemad kassid kolisid vanaema juurde. Lemmikloomadeks võtsin liivahiiri - väga armsad loomakesed kuid paraku mitte sama tunne.  25 aastaselt leidsin kuulutust et on võimalik võtta kassi hoiuks. Kirjutasin ja palusin endale mitte väga sõbralikku kassi, et oleks vähem kokkupuutumisi, siis äkki saaksin allergiaga hakkama. Sain aga vastupidi väga tähelepanu nõudva kassi =) Punane valgega, julge ja iseloomuga isane kass elas mu juures 1.5 kuud ja selle aja jooksul oli nimetu - siiamaani nime valik on kõige raskem mu jaoks. Avastasin, et kassid on nii erinevad et isegi sellisel kassiarmastajal nagu mina...

Tere, armsad sõbrad! Suur rõõm on teatada, et juulikuus meie usinad vabatahtlikud ja head kodupakkujad mitte ei puhanud, vaid tegelesid lisaks aktiivselt loomade koju saatmiste ja kodu pakkumistega. Selle aasta seitsmendal kuul leidis selle päris oma kodu läbi Pesaleidja 48 kassi ja 1 koer. 49 kodutut looma on taas kodus! 😊 Toredat pikka nimekirja alustab Ämarist pärit pisike Diddy, kes kolis seltsiks mõned kuud varem kassitoast koju läinud preilile. Ka õde Liddy kolis nädalake hiljem koju. Veel nädal ja järgmine Ämarist pärit kassipoeg leidis kodu - triibik Fiddy. Kaunis kolmevärviline Iddygi kolis kuu lõpus hoiukodust välja. Jah, olete õigesti aru saanud, need kevadised kassipojad on piisavalt suureks saanud ja seavad sammud nüüd järjest oma päriskodudesse. Ehk pisidega jätkame: Printsess Sela, kes valvsa silma all kolis hoiukodu lähedaste juurde päriseks. Pisike Piuks sai uues kodus sõbraks 2 suuremat kassi, 2 merisiga. Saab seal vast lõbus olema! ...