Pesaleidja

Toome teieni rubriigi, kus tutvustame meie vabatahtlikke - Pesaleidjaid. Nii kassitoas käivaid kui ka hoiukodusid.  Otsa teeb lahti Pesaleidja MTÜ vabatahtlik-ravijuht. Nimi: Kelli Samberk Vanus: 23 Millal liitusid Pesaleidjaga?: 18.01.2015 Sinu roll Pesaleidjas:  ravijuht Kuidas sattusid Pesaleidjasse? Olin 13-aastane, kui läksin Loomade Hoiupaika vabatahtlikuks, et suvevaheajaks tegevust leida. Plaan oli käia kord nädalas koeri jalutamas, kuid juhtus nii, et minu teekond kestis seal hoopis pisut üle seitsme aasta. Kui alguses jalutasingi vaid koeri, siis üsna pea hakkasin aitama talitajaid, administraatoreid, veterinaare. Nii sai käidud igapäev igal koolivaheajal ning samuti kõik nädalavahetused, kaasa arvatud jõulud ja ka enda sünnipäevad sai kõik seal peetud.  Kui sealt aga sammud mind edasi tõid, oli kuskile vaja panna see ülevoolav armastus ja hoolitsus. Nii ristusid minu teed Pesaleidjaga, sest kassituba asub mu elukohale väga lähedal ning vahel...

„ Küll sa selle õige ära tunned, kui teda kohtad! “ rääkis mulle vanaema alati. Mõtteis vaidlesin alati vastu – miks ma pean ära tundma, kui tean täpselt, mida ma tahan. Aastaid hiljem olen korduvalt pidanud tõdema, et vanaema öeldud lause on tulvil tarkust. Võtame näiteks lemmikloomad. Olen alati arvanud, et kui lemmikloom, siis kindlasti koer. Kui koer, siis kindlasti husky. Kui husky, siis kindlasti must-valge. Kas tema või mitte kedagi! Ühel ilusal suveõhtul mu suur unistus täituski, see oli armumine esimesest silmapilgust. See hell silmavaade, niiske nina ja maruäge iseloom – esimesest hetkest alates oli tegu täiesti minumasti lemmikuga, kellega mõistsime teineteist ka sõnadeta. Elu keerdkäigud viisid meie teed aga lahku ning igatsuse pisarad olid väga mõrkjad. Otsisin lohutust siit ja sealt, kuid ükski karvakera ei tundunud õige. Täiesti ootamatult jäi minu pilk aga pidama Temale. Need kaunid silmad ja võrratu kasukas. Ta oli nii õrn, nii armas, nii minulik, nii....kass. J...

Tere taas! Suur rõõm on rääkida kodututest, kes nüüd polegi enam kodutud. Nagu pealkiri juba reetis, siis tõepoolest suutsid meie tublid vabatahtlikud kodudesse loovutada nii palju loomi. Seekord pealkiri just loomi, mitte kasse, sest Timmu vaataks muidu meid imelikult, Timmu on koer! Just nimelt, armas Timmukene on kodus. Tegelikult on ta seda juba mõnda aega - Timmu jääb oma hoiukodusse päriseks, temast oleks lihtsalt võimatu loobuda! Nüüd võime julgelt edasi minna kiisuteemadel. Ülejäänud 74 on: suuremad, väiksemad, siledamad, kohevamad, kirjud, ühevärvilised, elu näinud, veel totukesed, arglikud ja julgemad kassid. Mõtlesin, et seekord võiks mittetraditsiooniliselt rääkida mis tegelikult toimub. Lisaks sellele, et meil on kassitoaga tegelevad vabatahtlikud ja muidu abistajad kes hoolitsevad kassitoa kasside populaarsuse eest, on meil veel hoiukodud. Need müstilised kodud mis ei olegi nagu kodud ja need müstilised inim...