Phoebe lugu

 
Mis on saanud kassist kes oli nii metsik, et kliinikus plehku pani?
Kuidas elada metsikult argliku ja stressis kassiga?
 
Kui soovite ette kujutada kassi loo algusest siis arvutage pool ta kehakaalust maha ja lisage ämbritäis kurjust juurde.
 
 
Alustame algusest.
Viljandi Varjupaigast saabus Tallinna Pesaleidja Kassituppa ilus punane poiss Alfa. Umbes 3-4 aastane, tulnud tänavalt. Piisavalt kuri ja metsik, et keegi talle naljalt pai ei teinud.
Mõnda aega kassitoas koos teiste kassidega mõnusat kassielu kuni saabus päev kastreerimiseks.
Arsti üllatus oli suur. Alfat ei saanud kastreerida - ta oli EMANE! Ilus haruldus, emane punane kiisu.
Alfa sai omale uue nime - Phoebe.
Õige pea kolis see neiu hoiukodusse ja õige pea tekkis ka huviline, kes on alati soovinud endale punast ja emast kiisut.
Käidigi mitu korda hoiukodus vaatamas ja tutvumas. Esiti nähti voodi alt ainult ilusaid silmi kuid arg ja mitte sotsiaalne kass ei ehmatanud kodupakkujat.
 
Saabus päev, kui hoiukodu suure vaevaga sai kiisu transpordipuuri. Siis viis kassisoovija kiisukese arstile, et kohe teha steriliseerimine ja juba korda tehtud kass koju viia.
 
Mõne tunni pärast selgus kliinikus, et Phoebel olid kõhus soovimatust tiinusest mumifitseerunud beebid. Keegi ei tea kaua ta niiviisi elas ja mis valu see talle põhjustada võis. Head arstid opereerisid beebid välja ja steriliseerisid kassi.
Kõik tundus justkui suurepärane...aga...
Täielikust vereanalüüsist leidusid mõned mitte normide piires näidud mis võisid viidata tulevastele terviseprobleemidele. See ehmatas kodupakkujat korralikult, sest ta oli oma eelmist kassi pool elu ravinud ja siiski lahkus karvapall raske haiguse tagajärjel. Kodupakkuja kartis seda hingevalu ja kurbust, kui midagi peaks ka Phoebel viga olema. Ta loobus kassivõtmise soovist, ent oli valmis olema Phoebele hoiukodu seni, kui tuleb tema päris inimene.
 
Enne veel kui Phoebe kuhugi kliinikust kolida jõudis tegi osav metskassineiu sellise triki, et kadus hetkega õe käte vahelt lae alla. Jah, mööda siledat seina, otse viltu läinud laeplaadi vahele.
Kõik olid paanikas, sest äsja operatsioonilt tulnud kass põgenes teadmata suunas lae alla.
Nii Pesaleidja vabatahtlik, kliiniku töötajad kui ka nüüdseks hoiukodu pakkuja olid ärevil. Vaene loom kükitas kuskil lae all ligi ööpäeva enne kui kliinik tegi ametliku väljakutse päästeametile.
Ja nagu sellel kassil veel vähe seiklusi oleks selja taga, saadi ta lõpuks kätte.
Läbivaatusel selgus siiski, et kassiga on kõik korras ja lubati järgmine päev kliinikust välja.
 
Niisiis kolis Phoebe hoiukodusse.
Esimene nädal möödus voodi all. Teine nädal möödus voodi all.
Näha oli vaid ilusaid silmi ja natuke kohevat karva ja mõni hoiatav kahin.
 
Hoiukodu luges kassile tunde ette raamatuid, et kass harjuks tema häälega. Ja me ei räägi siin ühest tunnist vaid tundidest. Kassile toodi poest kõikvõimalikud konservid ja kuivtoidud, et selgitada välja mis preilile meeldib.
Öösiti luusis kass ringi ja karvade järgi oli näha, et uudistatud oli nii söögilaua pealset kui köögikappide kõrgemaid riiuleid.
Probleem oli ka pissimine valedesse kohtadesse. Küll mitte koguaeg aga siiski seda juhtus.
 
Hoiukodu võttis eesmärgiks anda kassile AEGA. Just niipalju kui tema seda soovib.
Tasapisi õppis kass ka mängima. Vaikselt, nii, et keegi ei näe. Sest ta oli nähtamatu kassike.
Aeg oli see, mida oligi vaja.
 
Umbes kuu sai elada kassike seal hoiukodus kui tuligi Phoebele kodupakkumine. Jah, päris kodu pakkumine.
Kõik oli valmis, Pesaleidja vabatahtlik sõitis Phoebele järgi ja....
Mis te arvate mis juhtus?
Nii oligi. Hoiukodu EI suutnud temast loobuda!
Ei suutnud loobuda kassist, keda ta polnud kunagi puudutanud. Kassist, kellel võib-olla on oht mõnele kroonilisele haigusele. Nendest silmadest, mis veel suurema osa ajast olid voodi all. Sellest imeilusast kasukast ja piiksuvast häälest.
 
Phoebe oli tegelikult juba kuu elanud oma päris kodus, enne kui asi ametlikuks tehti. Võib-olla ta ise teadis seda aga inimesel läks natuke aega, et mõista. Ka inimestel on vaja aega, et kohaneda kassiga, mitte ainult kassil, et kohaneda inimesega.
 
On möödunud aasta.
 
Phoebe oma lemmikpesas.
 
 
Kass julgeb magada rahulikult diivanil, ilma, et ta kohe jooksu paneks kui inimene juhuslikult liigutab. Vaatab rahuga viienda korruse aknast linde, kui keegi samas toas toimetab.
Nüüdseks jutustab ta oma omanikuga ainult talle omasel piiksuval toonil ja näib, nagu nad mõistaksid teineteist. Kass on erinevaid toite degusteerides ja sealt lemmikuid välja valides võtnud juurde pea poole oma kehakaalust. Ehk saavutanud oma normaalkaalu sest kliinikus saabudes oli kass vaevalt 2,3kg, mis on ühe täiskasvanud kassi jaoks väga vähe.
Karv on läinud läikima ja alguses stressist tulenev valedesse kohtadesse pissimise probleem on lahenenud.
Sulepulgad ja mänguhiired on igapäevased mänguasjad. Pallid on aga erilised lemmikus millega mööda korterit ringi rallida.
Pai Phoebe veel ei soovi. Ta tuleb hõõrub küll oma imelist kohevat kasukat vastu jalga ja hetkeks saab sabaotsa puudutada aga see on kõik.
Tulevikus ehk - arvab omanik.
Sellest keerulisest ja pikast loost kooruvad välja kaks sõna mis on võtmeks võitmaks ara ja metsiku kassi südant. Need on aeg ja kannatlikkus.
Aeg on see mida me ise muuta ei saa aga saame anda. Anda aega.
Kannatlikkus on see mida saame õppida ja seda endas arendada.
Selle kassi koduleidmise loo algus on keeruline ja vaevarikas. Areng on toimunud ja toimub ajapikku veelgi. Et inimest usaldama hakata kulus pea aasta. Ja usun, et tuleb ka see päev kui Phoebe sirutab ennast pai järgi.
 
Kõik omal ajal. Või natukene hiljem.
Tavaliselt natukene hiljem.
 
 Ja Phoebe omanik on täiesti veendunud, et tal on kõige parem kass terves Maailmas!
 
 
 
Phoebe ise arvab aga, et tal on kõige kannalikum omanik terves Maailmas!


 
 
 
 
 

Kommentaarid

  1. Ajas pisara silma küll, rõõmupisara!
    Tervist Phoebele ja ootusärevat kannatlikkust kõigile loomaomanikele.

    Tänan õpetliku loo eest,
    Monica

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused