Soffer - hea näitlejakiisu..


Meie hoiukodus on kass Soffer- ilus, valge, pikakarvaline ja äärmiselt sõbralik ja inimlembeline kassipoiss. Ja loomulikult ei jää selline kass märkmata ja on inimesi, kes sooviks teda adopteerida. Nii juhtus ka Sofferiga, et kohe oma omanikele silma jäi ja hoiukodu rõõmustas, et kass nii kiiresti kodu leiab. Sai kokku lepitud, et kassikesele tullakse järgi nädala pärast ja nii hakkasimegi ootama seda päeva. Viimasel õhtul veel sai kass ekstra paisessiooni ja kammimise, et ikka veel rohkem oma uuele kodule meeldida - pestud, kammitud, pügatud; vaadatud ka loomaarsti poolt üle, vaktsineeritud, saanud parasiitide vastase tõrje, kiibitud ja lisaks tehtud ka FIV test varjupaigas (mis oli negatiivne); äärmiselt sõbralik ja seltskondlik - no täiesti terve ja valmis koju minekuks, kas te ei leia?

Aga siis saabus kojuminekuhommik. Seda kass Sofferit polnud enam, keda tundsime meie. Kass kartis inimesi juba lähenedes, kössitas aknalaual surutuna aknavastu, sülles võttes puikles paaniliselt, põrandale pannes kartis kõiki esemeid, hüpata ei suutnud jne. Kassil oleks nagu paanikahäire või näinud öösel midagi või tema sisse oli läinud keegi kurivaim - sellest kass Sofferist ei olnud mitte midagi alles peale ilusa valge kasuka. Hoiukodu perenaine oli ehmunud, ega teadnud, mis on juhtunud ja mida teha. Kassi üle vaadates märkas, et kassi pupillid ei liigu ning keha on külm aga kõht tulikuum ja jooksis kiiresti kliinikusse.

Kliinikusse jõudes oli kassil nähtavalt parem, uudistas ringi. Palavikku polnud, kõht ei olnud enam nii kuum aga ultraheli näitas põies kristalle ja täis põit. Võeti uriiniproov ning öeldi, et tuleb järgida kassi pissimist ja anda eritoitu ning kui analüüsi tulemused selguvad, siis võtavad ühendust. Teel koju pissis kass ilusti ja tundus et muretsemiseks pole niivõrd enam põhjust. Hoiukoju jõudes oli aga kass taaskord samasugune kui enne - kössitas nurgas ja kartis kõike. Õhtuks oli kõht jälle muutunud soojaks ja kõvemaks. Kassi kõrvale sai pandud soojakott ning kõhtu masseeritud veidi ning oli näha, et kassil hakkas taas veidi parem. Need halvad hetked tulid nagu hooti, et üks hetk oli kassil parem aga järgmine sekund võis olla ta juba paanikas ja kangena nurgas kössitada. Kliinikust saabusid ka tulemused, et kassil kehas väike põletik ja kui hommikuks pole pissinud, tuleb minna tagasi. Ja pissinud ta polnud uuesti... Kliinkus paigaldati kassile kateeter ja selgus, et tema kuseteed olid ummistunud ja sellest ka ilmselt selline käitumine ja paanikahood kassil.

Uut peret sai informeeritud kohe, et kass on jäänud üleöö haigeks ja kahjuks ei saa teda hetkel loovutada. Aga pere ootab teda siiski ja ei kohkunud ära sellest olukorrast. Kas panite tähele, kuidas kass ei näidanud viimase hetkeni välja, et tal midagi viga oleks? Ka kliinikus näitles, et kõik on korras? Ja ka nende valuhoogude vahepeal, suutis nurruda ja üritas näidata, et kõik on hästi?

Loomad kord on sellised, et nad ei näita oma valu välja enne, kui on tõesti asi hull. Seetõttu ei olegi meil alati võimalik kindlaks teha kõiki looma haigusi, sest kõiki teste ja analüüse maailmas kahjuks ei ole võimalik teha ’’igaksjuhuks’’, et välistada midagi. Samuti võivad kassil uues keskonnas välja lüüa asjad, mida ei olegi võimalik testida ega ette ennustada.

On tulnud ette olukordi, kus loovutatud kass on jäänud kodus haigeks. Miks selline asi võib juhtuda? Miks me loovutame ’’haige’’ kassi? Õnneks on need juhtumid küll väga haruldased, aga siiski otsustasime pöörata sellele teemale tähelepanu. Seda enam, et selliseid asju ei saa me ette ennustada. Looma adopteerimisel tuleks arvestada, et ka loomad jäävad haigeks ja raviarved võivad ulatuda sadadesse eurodesse. Seetõttu on see meil ka loomasoovija küsimustikus välja toodud.

Me ei soovi anda kellelegi kodudesse haigeid loomi ja meie eesmärk ei ole loomadest lahti saada, aga kahjuks vahel lihtsalt ei löö sellised asjad enne välja, kui koduses keskkonnas. Uus keskond on loomale esialgu stressirohke, siis pingelangus ja sellest kõigest võivadki välja lüüa erinevad hädad. Üldiselt on olnud need hädad pigem lihtsasti ravitavad nagu näiteks kõrvalest või põletik, aga iial ei saa välistada midagi. Me üritame kõigest väest, et ikkagi loovutada koju terve loom, aga mis teha, kui vahel kassid on nii head näitlejad...

Selles loos tõesti ’’vedas’’, et selline asi juhtus veel hoiukodus aga kui kassike oleks veel ühe päeva kannatada suutnud siis oleks see löönud välja uues kodus? Aga kahjuks meie Pesaleidjad ei oleks teadnudki sellest haigusest, kuna loom oskas väga hästi varjata. Ent tulevast kodu haigeks jäämine ei heidutanud, peale ravikuuri sõidab Soffer OMA KOJU! 😊

Kommentaarid

Populaarsed postitused