Pesaleidja

„Mis sa nende kassidega jändad, lihtsam oleks ju rahaline annetus teha?“ „Kui ta haige on, kas keegi teine ei saaks teda ravida?“ „Miks sa ravid? Lase ta magama panna, nii on endal lihtsam, kasse on ju küllalt!“ Neid ja veel paljusid analoogseid küsimusi olen kuulnud oma Pesaleidja karjääri jooksul, mis pole üldse mitte pikk, vaid 10 kuud. Selle aja jooksul olen valanud valusaid kaotuse pisaraid, rõõmustanud iga edusammu üle, avastanud kasside mängulist maailma ja sõitnud oma hoiukassidega justkui ameerika mägedel. Valgustan siis pisut oma hoiukodu telgitaguseid.😊 Minu esimene koju läinud kassipreili oli Elizabeth – uhke nimega graatsiline võitleja. Minu juurde jõudes oli ta vaid 3 nädalat noor.   Ta püüti kinni Viljandi lähistelt koos oma kolme õega. Oma vanuse kohta olid nad juba esimesel päeval väga hakkajad – sõid isuga ja mängisid mõnuga. Liivakasti süsteemile said üpriski kiiresti pihta. Kõik see vahva muutus äkitsi õudusunenäoks, mida ei oleks osanud oodata. Sel...

Ehkki on aprill tuntud kui naljakuu, siis meie teeme nalja asemel palju tööd ja usinalt võtame uusi loomi meie hoole alla, kuid sama hoolega saadame asukaid ka uutesse kodudesse. Mõni kuu vähem, mõni kuu rohkem, kuid selge on see, et aprillikuus leidis uue kodu täpselt 26 vahvat looma!  Esimesena leidis aprillikuus, kohe esimesel kuulpäeval, omale kodu Maulbrigg, kes läks seltsiks pisikesele poisile. Juba õhtul saime video, kuidas kiisu nurrub ja sõbraga tutvust teeb, seega tema on oma kodu igati ilusti üles leidnud. Maulbrigg Kassitoast rändas uude koju vahva Macarena, kes leidis kodu üle lahe -  ikka Soomes. 2,5 aastat, kuid mitte tulemuseta, ootas oma kodu kassitoas imearmas kassipoja välimusega Daisi, kelle ootus ikkagi vilja kandis - nüüd on Daisi imeheas kodus! Napilt oleks täitunud imeilusal süsimustal Iirisel kassitoas aasta elamist, kuid enne veel võlus ta südamed ja otsustas hoopis, et aitab küll kassitoa elust - aeg on minna oma päriskoju. Ja vah...