„Mis sa nende kassidega jändad, lihtsam oleks ju rahaline
annetus teha?“
„Kui ta haige on, kas keegi teine ei saaks teda ravida?“
„Miks sa ravid? Lase ta magama panna, nii on endal lihtsam, kasse on ju
küllalt!“
Neid ja veel paljusid analoogseid küsimusi olen kuulnud oma
Pesaleidja karjääri jooksul, mis pole üldse mitte pikk, vaid 10 kuud. Selle aja
jooksul olen valanud valusaid kaotuse pisaraid, rõõmustanud iga edusammu üle,
avastanud kasside mängulist maailma ja sõitnud oma hoiukassidega justkui
ameerika mägedel. Valgustan siis pisut oma hoiukodu telgitaguseid.😊

Minu esimene koju läinud kassipreili oli Elizabeth – uhke
nimega graatsiline võitleja. Minu juurde jõudes oli ta vaid 3 nädalat
noor.
Ta püüti kinni Viljandi lähistelt
koos oma kolme õega. Oma vanuse kohta olid nad juba esimesel päeval väga
hakkajad – sõid isuga ja mängisid mõnuga. Liivakasti süsteemile said üpriski
kiiresti pihta. Kõik see vahva muutus äkitsi õudusunenäoks, mida ei oleks
osanud oodata. Sel esmaspäeva hommikul, mil Elizabethil täitus esimene elukuu,
sai alguse raskeim võitlus. Sel hommikul lugesin minuteid, et loomakliiniku
uksed avaneksid ja oodatud arstiabi kassideni jõuaks. Mõni tund hiljem teatas
arst karmi diagnoosi – Parvo viirus. Selles vanuses on ellujäämis protsent
praktiliselt olematu – nad olid veel nii pisikesed ja haigus karmimatest
karmim. Võitlus oli pikk ja raske. Pesakonnast ainsana pidas vapralt lõpuni
vastu vaid Elizabeth.

Olles tervenenud ja valmis koju minema, sai tema ankeet
postitatud Pesaleidja kodukale. Vaid mõne tunni jooksul tuli ankeete rohkem,
kui ühel käel sõrmi. Pimesi avasin ühe neist ja võtsin perega ühendust.
Esimesel kohtumise esimestel minutitel sai otsus Elizabethi poolt tehtud – ta
ronis kükitavale pereemale sülle ja sättis end ta peopessa magama. Naersin
veel, et ma ei tea, kas nemad endale soovitud kassi leidsid, kuid see kass
leidis endale sobiva pere. Sel samal hetkel teadsime me kõik, et nii ka läheb.
Pere oli oma soovis niivõrd kindel, et ei kohkunud ühegi takistuse ees, mis
teele kerkisid – Elizabethi kopsupõletik ja arvatavasti Parvost tingitud
lonkamine. Pisut ootamist ja jõuludeks koliski kassipreili päris oma koju.
Oma kodu poleks saanud ta enam õigemini valida! Ta on hoitud
ja armastatud, igati täisväärtuslik pereliige. Perepojast sai tema parim sõber,
kellega koos tehakse kõike – sõidetakse jõulukuuske ümber, jagatakse toitu,
magatakse samal padjal, mängitakse ja möllatakse hommikust õhtuni. Uue eluga
kaasnes ka uus nimi. Nimelt leidis perepoeg, et Elizabeth ei ole õige nimi ning
pani talle palju originaalsema ja uhkema – Kass. Jah, justnimelt Kass! Öeldakse,
et kodusoojus võib teha imesid ja see on ka juhtunud. Elizabethi lonkamine,
millele arstid täpset seletust öelda ei osanud, on praktiliselt kadunud. Ta ei
lasknud ennast juba varem sellest häirida, kuid siiski on nii uhke tunne näha
teda krapsakalt ringi jooksmas.

Minu teine koju läinud kaunitar on nii mõnegi Pesaleidja
vabatahtliku südame võitnud Kitriin. Üliäge rokipreili Aserist. Tema oli
esimene hoiukass, kes minu juurde kolis. Tulles oli ta nii väike, et mahtus
peopessa ära. Nii arg, et elas esimesed nädalad mul diivani all. Nii hea isuga,
et aitas lahkelt teiste taldrikuid tühjendada. Nii õnnelik, kui sulepulkadega
mängida sai. Kuid ei jäänud ka tema Parvost puutumata ning asuda tuli tõsisesse
võitlusesse. Tilgutid, süstid, tabletid, arstid, karantiin ning kõige hullem –
ei ühtki sulepulka. Viimane oli Kitriini jaoks raskeim katsumus. Olles vapralt
raske võitluse võitnud, sai ta kingiks uue ja uhke sulepulga, mida ta kõikjale
kaasa tassis.

Nagu eelnevalt mainisin, oli Kitriin nii mõnelegi südamesse
pugenud. Kuid kõik kodupakkujad jätsid teda külmaks. Kitriin teadis, et väärib vaid parimat ning ei leppinud väga heade kodudega. Vaatamata perede toredatele
iseloomudele, ei tundunud ükski neist selline, kellega võiks oma elu jagada.
Ühel päeval tuli teade, et üks pere otsib endale kassi, kuna soovitud kiisu oli
juba oma kodu leidnud. Saatsin perele kirja ja mõned fotod. Olin üllatunud, kui
perelt pika ja sisutiheda kirja vastu sain. Leppisime kohtumise kokku
hoiatusega, et Kitriin ei pruugi üldse nende juurde tulla, talle võõrad
inimesed ei meeldi. Kuid minu suureks üllatuseks oli ta ukse juures ootel, kui
pere saabus. Juba esimesel kohtumisel mängis nendega ja lubas endale pai teha!
Otsus oli tehtud, Kitriin oli pere leidnud!

Kodus ootasid teda ees väga sarnase kasukaga kassidaam Missy
ja kaks vahvat tšintšillat. Oma esimese suure sünnipäeva sai Kitriin juba oma
perega pidada. Rokipreilist on saanud krutskeid täis kaisukiisu, kes sülle
nurruma poeb. Tema elurõõm ja avastamissoov on imetlusväärsed! Tema kirge
sulepulkade ja toidu vastu pole suutnud kustutada ükski raskus, mis elu ta
teele veeretanud on.
Teistele võivad Kass ja Kitriin tunduda vaid väike killuke
suurest hulgast kassidest, keda on niigi palju. Minu jaoks on nad aga palju
erilisemad! Ma imetlen nende vaprust ja elutahet, nende mängulusti ja väikeseid
vallatusi! Olen siiralt õnnelik, kuna mõlemad kassipreilid on leidnud just
neile sobivad kodud! Lisaks olen piiritult tänulik peredele, kes pole
teadmatusse kadunud, vaid iganädalaselt mind Kassi ja Kitriini käpakäikudega
kursis hoiavad! Aitäh teile, Mari ja Annika!
Küsite, miks mina ja teised Pesaleidja vabatahtlikud iga
kassi eest nii südikalt võitlevad ja ei loobu
enne võidukat lõppu?
Vastus on lihtne - loobumine on liigne luksus, mida üks hea hoiukodu endale
lubada ei saa!
 |
Kitriin ühe väikese osaga oma sulgede kollektsioonist. |
 |
Kass oma uhke siidpehme kasukaga. |
Kommentaarid
Postita kommentaar