RUBRIIK PESALEIDJAD: Pesaleidja üheksa ametiga Keiti! :)

Nimi: Keiti Nurmbek
Krässuga
Vanus: 29
 
Millal liitusid Pesaleidjaga?:  12.04.2016

Sinu roll Pesaleidjas: Mul on praegu Pesaleidjas kohe õige mitu rolli. Olen vabatahtlike ja hoiukodude koordinaator ning kassitoa administraator.

Vabatahtlike ja hoiukodude koordinaatoriks olemine  tähendab põhiliselt seda, et ma tutvustan inimestele, kes soovivad meie organisatsiooniga liituda, meie reegleid, seda mida vabatahtlikuks/hoiukoduks olemine ette kujutab, sõlmin lepingu ning leian kõigile isikliku/käehoidja. Vabatahtlike puhul olen selleks tavaliselt ise.

Kassitoa administraatoriks olemine tähendab seda, et ma teen kassidele nende igapäevased raviprotseduuri, võtan vastu külalisi, uusi kasse, saadan kasse kliinikusse ja teen veel tuhandet asja, mida meie varjupaigas igapäevaselt vaja teha on.

Kuidas sattusid Pesaleidjasse?
Alustasin oma teekonda Pesaleidjas hoiukoduna aastal 2016. Tundsime elukaaslasega väga puudust kassidest, sest meie mõlema vanematekodus olid kassid, kes jäid maha, kui kolisime omaette elama. Kuna meie tulevik oli tol hetkel ebakindel, siis me päris oma kassi võtta ei julgenud, küll aga hakkas aina tugevamalt mõttes mõlkuma hoiukodu pakkumise mõte.  Sel hetkel kui ma nägin Postimehes kuulutust, et Pesaleidja otsib hoiukodusid, ma pikalt mõtlema ei hakanud vaid saatsin peagi meili sooviga hoiukodu pakkuda. Vaid mõned päevad hiljem astusin esimest korda Pesaleidja kassitoa uksest sisse, et minna järgi oma esimese hoiukassile, kelleks sai tiine Leila. Kui ma aasta hiljem enam hoiukodu pakkuda ei saanud ja olin sunnitud Tallinnasse tagasi kolima, siis alustasin ma kassitoas vabatahtlikuna. See omakorda viis selleni, et täna töötan ma Pesaleidja kassitoas administraatorina.
Kaspar

Millega tegeled väljaspool Pesaleidjat?
Alates juuni 2019 töötan ma Pesaleidja kassitoas administraatorina, seega võtab Pesaleidja üsnagi arvestatava osa minu ajast. Peale kassidega tegelemise meeldib mulle matkata, lugeda ja reisida.

Kas Sul on omal kodus loomi?
Jah, kaks seeniorkassi - Kaspari ja Tupsu, kes pole küll kahjuks päris minu omad, aga on sellegipoolest mulle väga armsad.

Mida on koostöö Pesaleidjaga Sulle õpetanud?
Ma liitusin Pesaleidjaga, sest ma tundsin puudust kassidest, aga sain vastu tunduvalt rohkem, kui ma ootasin. Ma olen õppinud, et maailmas on nii tohutult suure südamega inimesi, et seda on raske sõnadega väljendada. Inimesi, kes annavad suurema osa oma rahast ja ajast, et kodututel kassidel oleks siin maailmas kergem olla. Paraku ka seda, et on olemas südametust, mida ette kujutada ei suuda. Sain teada seda, et iga kass on täiesti unikaalne isiksus, omaenda väikeste kiiksude ja kommetega ning ka seda, et kassid tunnevad kurbust. Veidi rohkem kui kolme aasta jooksul olen ma kõrva taha pannud sada pisiasja kasside kohta, mis kokku ei olegi enam nii pisike teadmistekogum, aga vähemalt sama palju, kui mitte rohkem, on veel õppida.

Mis valmistab Sulle vabatahtlikuks olemisel kõige rohkem rõõmu ja mis on Su jaoks kõige raskem?
Meie käest küsitakse päris tihti, mis saab nendest kassidest, kes on kurjad ja endale inimest ligi ei lase. Kas me paneme nad magama või ootavadki nad kuni surmani kodu, mis ei saabu mitte kunagi? Vastus sellele on loomulikult ei! Võib tunduda uskumatuna, aga ka kõige suurem metslane taltub lõpuks. See võib aega võtta paar päeva, paar tundi või ka paar aastat, aga ma ei usu, et on olemas kassi, kes inimesi lõputult kardaks. Ja just seda ongi mul suur rõõm näha - kuidas tekib usaldus inimese vastu, ka siis, kui asi tundub lootusetu. Alles mõned päevad tagasi nägin, kuidas kodupakkija krabas sülle ja kaisutas kassi, kes paar aastat tagasi andis suure susina saatel teada, mis ta inimestest arvab ning keda ma poleks eales julgenud sülle võtta. Muidugi rõõmustan ma iga kojumineku üle, aga just nendel juhtudel, kui koju läheb keerulisem või kauem kodu oodanud kass, olen ma kohe topelt õnnelik.
Tupsu

Raske on näha, kui kergekäeliselt loobutakse oma lemmikutest. Pesaleidjaga võetakse tihti ühendust, et loobuda oma lemmikust või surnud sugulase üleliigseks muutunud kassist, tihti kaasneb sealjuures ähvardus kass magama panna, kui me teda enda juurde ei võta. Kui tänavalt saabunud kolooniakasside jaoks on varjupaiga keskkond edasiminek, siis kodukassidele see seda ei ole ning seetõttu võtame me neid vaid erandjuhtudel vastu. Kui need kassid ikkagi meie juurde jõuavad, siis on südantlõhestav vaadata, kuidas kassi maailm laguneb kildudeks sel päeval, kui ta kodust ära viiakse. Kohta, kus pole tema sooja diivanit, kus rahulikult unistel pärastlõunatel tukkuda, vaid kümneid kasse, keda ta eales näinud ei ole ja keda ta kardab. Kardab nii väga, et jookseb kähku pessa peitu ja teeb ennast hästi-hästi tillukeseks ja loodab, et see õudusunenägu saab läbi. Tihti kaotavad need kassid ka usalduse inimese vastu.

Kas Sa tahad midagi inimestele edasi öelda?
Proovige vabatahtlikku tööd! Ma olin kaalunud vabatahtlikutöö tegemist loomade varjupaigas jube teismeeast saadik. Uurisin tihti erinevate loomadega tegelevate organisatsioonide lehti, aga ikka ja jälle jäi avaldus saatmata. Praegu ei saa ma aru, mida ma nii kaua ootasin! Vabatahtlikutöö Pesaleidjas on mulle tohutult palju andnud ja kuigi ma enam vabatahtlik ei ole, annab edasi. On olemas palju erinevaid organisatsioone, kus oma vaba aega panustada ja kaasa lüüa. Kõige toredam vabatahtlikutöö juures on see, et sa teed midagi olulist, koos meeskonnaga, kes on motiveeritud mitte sellepärast, et kuu lõpus on palgatšekk ootamas, vaid sellepärast, et nad soovivad maailma paremaks muuta. Meile saad vabtahtlikuks kandideerida siin.

Kommentaarid

Populaarsed postitused