Hoiukodu on kassidele tunduvalt suurem abiline kui mistahes varjupaik, sest see on kodukeskkond, mis tähendab mistahes loomale vähem stressi, rohkem inimkontakti, tähelepanu ja lähedust. Hoiukodudest on KOGU aeg tohutu puudus. Mida tähendab olla hoiukodu? Pesaleidja hoiukoduks saab täisealine inimene või perekond, kes elavad Harjumaal ja kellel on vähegi tahtmist, viitsimist ja pühendumust olla hoiukodu. Sul ei pea olema selleks mitmekordne maja - piisab täiesti ka ühetoalisest, kasvõi üürikorterist, kui korteriomanik on nõus ning Sina ise tunned, et mahud kassiga mugavalt olema. Sul võib olla ka endal kass või mitu; puuriloomad; koer või mitu - kõik saab omavahel klappima ja koos elama sobitada. See võib vajada natuke aega ja kannatlikkust, kuid see on täiesti tehtav. Ainus, mis hoiukodu teha ei tohiks, on suhtumine "täna tahan, homme loobun", sest meil ei ole mitte kuskilt võtta üleöö uut hoiukodu ning ka kassituba ei ole tegelikkuses kummist, ehkki see pealtnäha paljudele
On paratamatu, et on tekkinud eelarvamused ning müüdid varjupaikade kohta. Tihti mõjutavad need mingil määral varjupaikde elusid, kuid tegelikkuses on õnneks väga palju inimesi, kes küll võivad teada mingeid müüte, kuid alati räägivad neist ning annavad võimaluse nende ümber lükkamisteks asjalike argumentidega. Et aga see kõik oleks veelgi lihtsam, siis allolevas postituses on viis põhilist müüti ning pisut lahti selgitamist MTÜ Pesaleidja vabatahtliku poolt, miks see päriselt nii pole. 1. müüt - varjupaigaloomadel on käitumisprobleemid, miks muidu nad seal üldse on? Tõele päris au andes siis need 315 looma meie hingekirjas, kes tänasel päeval just meie hõlma all on, on siin pigem seetõttu, et maailmas on tohutus koguses steriliseerimata ja kastreerimata kasse ning nende omanikke, kes "ei taha võtta kassilt ära tema looduspäraseid instinkte". Aga kassipoegadega peale ka hakata samas midagi pole. Nii rändavad nad vabasse loodusesse, et ise kujundaksid, mis neist saab. Va