Täna jagame toredaid kodu-uudiseid perest, kus on lausa KOLM Pesaleidja kassikest, üks neist ämma-äia juures! Pikasso (heledam) ja Pusskin (tumedam) Tegelikult, kui täpne olla, on minu nimel Pesaleidjast võetud kolm kassi. Kaks neist elavad minuga, üks minu ämma-äiaga. Kirjutan väheke neist kõigist, sest nad on nii toredad! Pikasso, kes teie juures olles oli Lapi-Liisa, on minu hingeloom. Ta on meiega olnud 2016 aasta jaanuarist. Ta on nii leebe, nii hell, nii armastav ja armastust vajav. Algusest peale on tegemist olnud pigem kartliku loomaga, kes kardab valje helisid, järske liigutusi ning võõrastega harjumiseks vajab aega. Ka nende võõrastega, keda ta korduvalt näinud on. Kui meiega liitus teine kass, oli Pikasso mõnda aega haavunud, aga jagasime talle seda enam armastust ja hellust ja nüüd nad tolereerivad teineteist. Teine minuga elav kiisu on Pusskin! Teil oli tema nimi Miu-Meow. Mäletan, et olin tööl, kui vaatasin korra Pesaleidja Facebooki lehte, ja sealt see pätt mulle vastu
Täna jagame ilusa punase pontsiku Serjoža kodu-uudiseid! Serjožal on läinud hästi, uude koju jõudes läks kohanemisele ainult üks päev, ta on väga uudishimulik loom. Ka arsti juures ei püsi kunagi läbivaatuslaual, vaid uurib alati kõik toad ja nurgad läbi. Algsest tänavaeluga karastunud, pidevalt valvel ja üsna äkiliste meeleolumuutustega loomast on tänaseks saanud seltsi, pai ja sülle nõudev kass. Ainult mu 11-aastane tütar pelgab teda veel veidi, kui Serjoža mänguhoos läbi tubade kappab. Söögiisu on tal tohutu, pean toitu tugevalt normeerima. Nähtavasti eelmisest elust kaasa tulnud komme, kui kunagi ei teadnud, millal ja kui palju ta järgmisel korral süüa saab. Tõsi, see kõige sisseahmimine on talle ka probleeme põhjustanud, oleme kaks korda operatsioonil ummistunud soolest võõrkehi eemaldamas käinud. Tavalised kassimänguasjad teeb ta oma jõuliste lõugade vahel hetkega peeneks, neid meie majas enam ei ole. Aga sõi ära ka tütre kustukummi, neid (ega muud võimalikku “suupärast” kraami