Üks kõige ilusamaid hetki varjupaigas on päev, mil kass läheb oma kauaoodatud koju. Kass kiindub oma kodusse. Ta õpib tundma oma inimese häält ja samme, teab täpselt, kus seisab tema toidukauss ning millisesse voodinurka või diivanile õhtul kerra tõmmata. Ta teab, kes hommikul kööki tuleb, millal tavaliselt süüa antakse ja kuhu pugeda siis, kui tahab rahu. Arglikum kass, kes võis kunagi varjupaigas inimese lähenedes põgeneda, võib hakata oma inimese kõrval magama, talle mööda kodu järele kõndima või paisid küsima. Ühel päeval aga kukub see kõik kokku ning transpordipuur avaneb taas varjupaigas. Mis juhtub kassiga, kui ta kodust tagasi varjupaika tuuakse? Kodukassi koht ei ole varjupaigas. Kui kass pärast kodus elatud kuid või aastaid tagasi varjupaika jõuab, kaob tema senine maailm korraga. Tema ümber on järsku jälle kümnete võõraste kasside lõhnad ja hääled, uksed käivad, inimesed vahetuvad ning tuttava diivani, voodi ja aknalaua asemel tuleb leida koht, kuhu ennast kõige muu eest ära...
Looma adopteerimine tähendab ka vastutust Looma adopteerimine tähendab vastutust kogu tema eluks. See tähendab valmisolekut pakkuda talle armastavat kodu, aga ka hoolitseda tema eest siis, kui ta haigestub, vajab uuringuid, ravimeid või ootamatult kallist ravi. Paraku näeme aeg-ajalt, et looma võtmisega kaasnevaid kohustusi ei mõelda lõpuni läbi. Eriti varjupaigakasside puhul, kelle minevik on sageli teadmata ning kelle tervis võib peita üllatusi ka siis, kui loom tundub esmapilgul täiesti terve. Viimasel ajal oleme üha sagedamini puutunud kokku olukordadega, kus pärast kassi adopteerimist pöördutakse Pesaleidja poole sooviga, et mittetulundusühing hüvitaks juba uude koju läinud looma raviarved. Seetõttu peame vajalikuks rääkida sellest, milline on paljude varjupaigakasside taust, milliste riskidega tuleb adopteerimisel arvestada ning kus lõpeb varjupaiga ja algab loomaomaniku vastutus. Miks on varjupaigakassidel suurem risk tervisemuredeks? Suur osa Pesaleidja hoole alla jõu...