Pesaleidja

... Ja siis tuli suvi. Ja kassitoas oli Jimmi. Suur-suur musta-valgekirju lõvi. Jimmi oli kassitoa kõige suurem kass. Kui ta tuli. Kahjuks tuli ta oma päriskodust, sest tema perenaine suri. Ja päriskodus 8 aastat elanud kass satub ikka suurde masendusse, kui ta peab hakkama elama koos 30-40 teise kassiga ühes toas. Nii ka Jimmi. Jimmi kõhnus lausa päevadega. Kuid kuna talle oli kodupakkumine, kes talle paari nädala pärast järgi pidi tulema, siis olin nõus Jimmi enda juurde võtma paariks nädalaks, et teda kosutada. Tingimus oli ainult üks – et Jimmi iseseisvalt sööks. Sest ta oli ka päris „iseloomuga“ ja tema sundtoitmine oli suhteliselt võimatu. Jimmi kassitoas Arvake ära, kas Jimmi sõi ise, kui ma ta koju tõin? Loomulikult mitte. Pakkusin talle parimaid palasid – kanafileed, viinereid, hapukoort, hakkliha. Aga ei midagi. Jimmiga käisin ka arsti juures ja tal kahtlustati ka neeru-ja maksapuuduliikkust, mistõttu ta pidi rohtu sööma. Lisaks pidi ta ka niisama sööma, mida t...

Olin kassitoa vabatahtlik olnud natuke üle kuu aja ja külastanud kiisusid päris tihti. Loomulikult olid kõik kassid ka juba tuttavad, teadsin nende iseloome, eripärasid ja „kiikse“. Kuidas nt mõnele arale läheneda, kuidas meeldib Rubensile ja Saabastega kassile mängida, kuidas Mirabellale meeldib inimese põlvede vahel pikutada, kuidas Brindisi peab saama kogu tähelepanu korraga endale, kuidas Domino silma kõige parem puhastada on ja kuidas kass Artur ja Tobias üldse omavahel läbi ei saa. Minu kõige esimesed hoolealused olid Tobias ja Kuningas Karl. Mõlemad suured isased kassid, esmapilgul nii leebed ja rahulikud, kui mida aeg edasi, seda enam peavalu nende domineerimisvajadus kassitoas tekitas. Mõtlesin, et olen päris parajasse pange astunud, võttes endale esimesteks hoolealusteks kassitoas sellised ülbikud :). Mure ju ka oma hoolealuste pärast, et kas nad viga ei saa, kui kaklema lähevad jne. Õnneks mure lahenes kiiresti, sest Tobias sõitis hoiukoju ja sealt edasi päriskoju ja peal...

Kõik algas nagu ikka Facebook-ist – juhuslikult jagas keegi minu tuttavatest minu seinale Pesaleidja kodu otsivat kassi. Vaatasin, et tore lugu ja hästi kirjutatud. Klikkisin lahti ka Pesaleidja enda lehe ja uurisin asja lähemalt. Loomulikult sai see lehekülg minult kohe ka „Like“´i. Niisiis hakkasid Pesaleidja uudised ka minu ajavoogu sattuma. Jälgisin Facebookis ka teisi kodutute kassidega tegelevaid organisatsioone juba mõnda aega ja kuna mul oli üsna palju vaba aega töövälisel ajal, siis hakkasin vaikselt peas keerutama mõtet, et võiks ka vabatahtlikuks minna. Omale koju ma kassi võtta ei tahtnud, sest nädalavahetused käin tihti ära ja mulle ei meeldi mõte, et kiisu peab siis üksi olema, kuid oma vajaduse kasse paitada ja ninnu-nännu-nunnutada saaks ju ka vabatahtlikuna teostada. Lisaks veel boonusena hea tunne kiisude aitamisest, ravimisest ja nendega tegelemisest. Ma ei saa öelda, et mul oleks olemas mingi konkreetne kriteerium, miks jõudsin just Pesaleidja juurde. Minu jaok...

Maksi siin. Mäletate? Palusin oma elust kirjutada neil, kellel on näpud trükkimiseks...:) Mäletate mind ikka, onju? Ma olen nüüd oma kodus. Oma Päris Oma Kodus...Ei tahaks väga uhkustada, aga mul on oma inimesed: naine ja poiss. Poiss on vahva – ta tahab mind kogu aeg sülle võtta ja enda juurde diivanile nurruma võtta – ma luban ka kõike seda teha ja nurrun hoolega - nagu diiselmootor. Naine annab süüa – tema on kindlasti Külmkapi Kuninganna ja tema käest saab hommikul singiviilu (natuke peab häälekalt nõudma kah) kui ta endale mingit imelikku toitu teeb – mingi nelinurkne pruun asi, sellele valge või (mmmm seda ma limpsiks), siis SINK...MMMMMM....ja punase palli viilud (korra meeltesegaduses proovisin – üak – ei ole söödavad). Mmm... Siit kapist saab kõige paremaid asju Ma olen jõudnud teha lühikursuse haige kassi peatükist Kassipidaja käsiraamatust – ma olin nädalakese päris haige – nohu ja silmad vesised – pidin sööma tablette ja laskma panna silmatilku...kui nüü...

Antud kodu-uudise kirjutas meile Adeele ja Adriana uus pere, julgustamaks inimesi võtma kaks kassi korraga ning mitte lahutama suurtest sõpradest kasse. Meie võtsime Adeele ja Adriana selle aasta augustis, pärast seda kui meile väga armastatud kiisu Pätu läks vikerkaare taha teiste kiisudega mängima. Kahjuks oli meil väga ebameeldiv juhus, tänu millele satus meie vana kass Pätu Viljandi mnt varjupaika. Kui Pätule järgi läksime oli Pätu loid ja nohune. Meile muidugi öeldi, et lihtne gripp ja on vaja tilgutada ja anda rohtusid. Kahjuks ei pidanud juba vanas eas Pätukene vastu. Kuna meel oli kurb ja kodu tühi ning puudus kodutunne, siis mõtlesime uue kassi võtmise peale. Me ei jõudnud hakata varjupaikasid läbikäima, kui Facebooki uudistevoos tuli mulle ette pilt Adrianast ja Adeelest. Kaks armast tiigri tüdrukut, kes ei karda midagi. Ja nii armas pilt, kuidas koos mängisid. Sel hetkel ma teadsin ja tundsin, et need on meie uued pereliikmed. Algne plaan oli võtta üks kiisu, kuid sel...

Pärast seda, kui Volli oli lae alt alla tulnud (sellest saate lähemalt lugeda siin: http://kassitoas.blogspot.com/2013/10/kuidas-minust-sai-hoiukodu-kreeta-lugu_16.html ) olin kindel, et kolm kassi on minu limiit. Kuid siis ühel päeval lugesin ma Pesaleidja hoiukodude Facebooki grupist abipalvet. Mõned kuud tagasi toodi kassituppa kaks kassi: Ciro ja Kurri. Tavaliselt Pesaleidja kassituppa kasse ei tooda, kuid seekord olid nad sattunud meile loomakliiniku kaudu. Nimelt tõi omanik kodu kaotuse tõttu oma kaks kassi Kiirabikliinikusse eutaneerimisele. Kassid olid 10 ja 9 aastat vanad, ema ja poeg. Kliiniku arstid ei suutnud aga sõbralikele elujõulistele kassidele surmasüsti teha ja nii võtsid nad ühendust Pesaleidjaga. Olime erandkorras nõus kiisusid kassitoas majutama. Alguses olid Ciro ja Kurri mõlemad väga stressis. Ema Kurri peitus ühe pesa kaugemasse nurka ja nukrutses omaette. Ciro istus päevad läbi aknal, kaapis käppadega akent ja nuttis. Igatsusest kodu järele lõpetas Ciro ...

Taas on üks aasta mööda läinud ja kätte jõudnud uus. Meil on hea meel teile teatada, et saame 2013. aasta rõõmsalt kokku võtta ning patsutada endale seljale tehtud töö eest. Võib öelda, et saame tulemustega rahule jääda. 2013. aasta oli meie jaoks edukas. 2012. aasta oktoobris avatud Pesaleidja kassituba Tallinnas on oma hoo sisse saanud ning praegu on seal oma uusi kodusid ootamas 62 kassi. Igapäevaselt käivad meil abis paarkümmend vabatahtlikku, kes hoiavad kassitoa puhtana ning loomad tervete ja õnnelikena. Pea teist sama palju on veel paitajaid ning pöidlahoidjaid, kes nõu ja jõuga teinekord appi tulevad kui vaja. Ka hoiukodude arv on meil suure hooga kasvanud ning meid on kokku nüüdseks juba 55. Hoiukodudes on oma ajutise sooja pesa leidnud hetkel 108 kassi. Kokku on meie hoolealuste arv aastaga pea kahekordistunud.  Üks meie värskeimatest koduootajatest - Virumaa kodutute loomade varjupaigast pärit Lille Neist kõige pikemaajalisem ootaja on oma päris...