...
Ja siis tuli suvi. Ja kassitoas oli Jimmi. Suur-suur musta-valgekirju lõvi. Jimmi oli kassitoa kõige suurem kass. Kui ta tuli. Kahjuks tuli ta oma päriskodust, sest tema perenaine suri. Ja päriskodus 8 aastat elanud kass satub ikka suurde masendusse, kui ta peab hakkama elama koos 30-40 teise kassiga ühes toas. Nii ka Jimmi.
Jimmi kõhnus lausa päevadega. Kuid kuna talle oli kodupakkumine, kes talle paari nädala pärast järgi pidi tulema, siis olin nõus Jimmi enda juurde võtma paariks nädalaks, et teda kosutada. Tingimus oli ainult üks – et Jimmi iseseisvalt sööks. Sest ta oli ka päris „iseloomuga“ ja tema sundtoitmine oli suhteliselt võimatu.
Arvake ära, kas Jimmi sõi ise, kui ma ta koju tõin? Loomulikult mitte. Pakkusin talle parimaid palasid – kanafileed, viinereid, hapukoort, hakkliha. Aga ei midagi.
Jimmiga käisin ka arsti juures ja tal kahtlustati ka neeru-ja maksapuuduliikkust, mistõttu ta pidi rohtu sööma. Lisaks pidi ta ka niisama sööma, mida ta üldse teha ei tahtnud. Jimmi puhul oli näha, et ta oli peaaegu alla andnud ja lootuse kaotanud. Kuid meie nii lihtsalt alla ei andnud.
Õnneks olid olemas teised vabatahtlikud, kes said mulle appi tulla Jimmit sundtoitma ja talle tabletti andma. See oli iga kord suur operatsioon. Asi käis siis nii: võta suur tekstiil, viska see Jimmile peale ja ürita ta riide sisse mässida, et ta rabeleda ei saaks, Jimmi rabeleb minema, tee uus katse. Saa Jimmi riidesse mässitud. Suru ta põrandal jalgade vahele ja ürita ta pead kuklas hoida, samal ajal pidi teine vabatahtlik üritama süstlaga talle toitu suhu lasta ja jälgima, et ta selle ka alla neelaks. Võta uus süstal, sest olemaoleva näris Jimmi katki. Võta uur rull wc-paberit, sest kogu põrand ja Jimmi ja tekstiil lainetavad toidust. Ürita uuesti ja uuesti, kuni suur süstlatäis toitu on enamvähem Jimmi kõhtu läinud. Tunne, et jalad valguvad märjaks, sest Jimmi on kättemaksuks ennast täis pissinud. Nüüd ürita talle veel tablett kurku suruda, nii et ta seda välja ei sülitaks. Tõsta Jimmi vanni, pese puhtaks. Kuivata. Lase lahti. Pese põrand ära. Pese põrand uuesti, sest Jimmi solvus ka vanniskäigu peale endale iseloomulikult. Ohka sügavalt. Vaata Jimmi sügavkollastesse silmadesse, kuula kuidas ta ütleb „Määää“ ja naerata. Homme jälle.
Jimmi sai sundtoitmist umbes 4-5 päeva, ega enam täpselt ei mäletagi. Aga mäletan väga selgesti, kui tulin töölt koju ja mõtlesin, et proovin ÜHE korra veel talle tema enda toitu pakkuda. Ma olin seda iga päev teinud ja iga päev oli Jimmi pea põlglikult toidu juurest ära keeranud.
Tõmbasin toidupaki siis lahti ja pakkusin Jimmile näpuotsast ühte toidutükikest. Jimmi nuusutas seda uudishimulikult, keeras pea ära, siis nuusutas uuesti ja proovis keeleotsaga. Hoidsin hinge kinni. Ja siis ta hakkas toitu lakkuma ja sõi ära selle tükikese. Nii me siis istusime koridori põrandal, mina veel täies riides ja õngitsesin näppudega pakist toidutükikesi ja Jimmi siis sõi mul näpu otsast. Oehhh, hea tunne oli küll. Ega ta palju ei söönud. Eriti korraga. Aga mõne aja pärast proovisin uuesti ja siis jälle sõi. Nii me siis päev-päevalt arenesime. Sundtoita enam vaja polnud, kuid Jimmi oli üsna pirtsakas toiduga. Lemmikuks kujunes keedetud kanafilee ja seda sõi ta ka alguses ainult minu näpu otsast. Kausist ei puutunudki. Õnneks lahenes ka see ajapikku ja Jimmi isu osutus päris suureks. Tabletid said samuti otsa ja Jimmi hakkas ka juurde võtma.
Kahjuks ehmus talle kodu pakkuma pidanud pere tema tervise hädadest ära ja loobus kodupakkumisest. Seega tekkis küsimus, mis Jimmist saab, sest hoiukodul hakkas puhkus ja plaan oli pikemaks ajaks kodust lahkuda. Siinkohal tulid appi teised vabatahtlikud ja aitasid puhkuse ajal Jimmile süüa anda ja temaga tegeleda. Jimmil oli väga lahe hääl, ta määgis nagu väike lammas, kui süüa tahtis või kui inimene koju tuli. Voodis ta magada ei tahtnud, aga paid talle meeldisid. Vahel tabas inimene ta isegi nöörijupiga mängimas. Nii et Jimmi kosus kenasti ja paranes täielikult.
Jimmi kõhnus lausa päevadega. Kuid kuna talle oli kodupakkumine, kes talle paari nädala pärast järgi pidi tulema, siis olin nõus Jimmi enda juurde võtma paariks nädalaks, et teda kosutada. Tingimus oli ainult üks – et Jimmi iseseisvalt sööks. Sest ta oli ka päris „iseloomuga“ ja tema sundtoitmine oli suhteliselt võimatu.
 |
| Jimmi kassitoas |
Arvake ära, kas Jimmi sõi ise, kui ma ta koju tõin? Loomulikult mitte. Pakkusin talle parimaid palasid – kanafileed, viinereid, hapukoort, hakkliha. Aga ei midagi.
Jimmiga käisin ka arsti juures ja tal kahtlustati ka neeru-ja maksapuuduliikkust, mistõttu ta pidi rohtu sööma. Lisaks pidi ta ka niisama sööma, mida ta üldse teha ei tahtnud. Jimmi puhul oli näha, et ta oli peaaegu alla andnud ja lootuse kaotanud. Kuid meie nii lihtsalt alla ei andnud.
Õnneks olid olemas teised vabatahtlikud, kes said mulle appi tulla Jimmit sundtoitma ja talle tabletti andma. See oli iga kord suur operatsioon. Asi käis siis nii: võta suur tekstiil, viska see Jimmile peale ja ürita ta riide sisse mässida, et ta rabeleda ei saaks, Jimmi rabeleb minema, tee uus katse. Saa Jimmi riidesse mässitud. Suru ta põrandal jalgade vahele ja ürita ta pead kuklas hoida, samal ajal pidi teine vabatahtlik üritama süstlaga talle toitu suhu lasta ja jälgima, et ta selle ka alla neelaks. Võta uus süstal, sest olemaoleva näris Jimmi katki. Võta uur rull wc-paberit, sest kogu põrand ja Jimmi ja tekstiil lainetavad toidust. Ürita uuesti ja uuesti, kuni suur süstlatäis toitu on enamvähem Jimmi kõhtu läinud. Tunne, et jalad valguvad märjaks, sest Jimmi on kättemaksuks ennast täis pissinud. Nüüd ürita talle veel tablett kurku suruda, nii et ta seda välja ei sülitaks. Tõsta Jimmi vanni, pese puhtaks. Kuivata. Lase lahti. Pese põrand ära. Pese põrand uuesti, sest Jimmi solvus ka vanniskäigu peale endale iseloomulikult. Ohka sügavalt. Vaata Jimmi sügavkollastesse silmadesse, kuula kuidas ta ütleb „Määää“ ja naerata. Homme jälle.
Jimmi sai sundtoitmist umbes 4-5 päeva, ega enam täpselt ei mäletagi. Aga mäletan väga selgesti, kui tulin töölt koju ja mõtlesin, et proovin ÜHE korra veel talle tema enda toitu pakkuda. Ma olin seda iga päev teinud ja iga päev oli Jimmi pea põlglikult toidu juurest ära keeranud.
Tõmbasin toidupaki siis lahti ja pakkusin Jimmile näpuotsast ühte toidutükikest. Jimmi nuusutas seda uudishimulikult, keeras pea ära, siis nuusutas uuesti ja proovis keeleotsaga. Hoidsin hinge kinni. Ja siis ta hakkas toitu lakkuma ja sõi ära selle tükikese. Nii me siis istusime koridori põrandal, mina veel täies riides ja õngitsesin näppudega pakist toidutükikesi ja Jimmi siis sõi mul näpu otsast. Oehhh, hea tunne oli küll. Ega ta palju ei söönud. Eriti korraga. Aga mõne aja pärast proovisin uuesti ja siis jälle sõi. Nii me siis päev-päevalt arenesime. Sundtoita enam vaja polnud, kuid Jimmi oli üsna pirtsakas toiduga. Lemmikuks kujunes keedetud kanafilee ja seda sõi ta ka alguses ainult minu näpu otsast. Kausist ei puutunudki. Õnneks lahenes ka see ajapikku ja Jimmi isu osutus päris suureks. Tabletid said samuti otsa ja Jimmi hakkas ka juurde võtma.
Kahjuks ehmus talle kodu pakkuma pidanud pere tema tervise hädadest ära ja loobus kodupakkumisest. Seega tekkis küsimus, mis Jimmist saab, sest hoiukodul hakkas puhkus ja plaan oli pikemaks ajaks kodust lahkuda. Siinkohal tulid appi teised vabatahtlikud ja aitasid puhkuse ajal Jimmile süüa anda ja temaga tegeleda. Jimmil oli väga lahe hääl, ta määgis nagu väike lammas, kui süüa tahtis või kui inimene koju tuli. Voodis ta magada ei tahtnud, aga paid talle meeldisid. Vahel tabas inimene ta isegi nöörijupiga mängimas. Nii et Jimmi kosus kenasti ja paranes täielikult.
Õnneks leidus ka vabatahtlike tuttavate hulgas inimene, kes sai Jimmi enda juurde hoiukoju võtta, kui olemasolev hoiukodu päriselt pikemaks ajaks ära sõitis. Enne seda käis Jimmi ka juuksuris, kus tema kergelt pulstis karv ära lõigati. Vaene Jimmi oli päris õnnetu purupaljana, aga seda naljakam vaadata.
 |
| Jimmi pärast juuksuriskäiku |
Uus hoiukodu ja Jimmi aga sobisid lausa nii hästi, et sinna jäi Jimmi päriseks. Nii et ka selle hoolealusega läks väga hästi.
Järjekordne lubadus, et rohkem loomi hoiukodusse ei tule, sest siis on mul rohkem aega käia kassitoas ja tegeleda kassitoa asjadega üldiselt. Kui endal on kass hoiul, ega siis ei taha pikki päevi kassitoas viibida, sest kodus on ju ka hoolealune, kes tähelepanu ja paisid soovib. Seega arvasin, et enam uusi hoiulisi ei võta.
VÄGA TUBLI! 5+
VastaKustuta