Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2017 postitused

NOVEMBRIS LEIDIS KODU 49 LOOMA!

Tere taas! On suur rõõm, et novembriga on koduotsivaid loomi jäänud meie, Pesaleidjate, poolt lausa 49 looma võrra vähemaks. Kindlasti ei päästa see arv maailma, kuid meie südamed on taaskord nelikümmend üheksa korda kergemad, rahulikumad ja uni on nelikümmend üheksa korda magusam ja parem! Seda muidugi ka nende loomade jaoks, kes kodud leidsid! Ega ei nimetata niisama novembrit hingekuuks - hinged ja südamed sulavad ning nii juhtus nii mõnelgi meie endise hoolealusel, et just nemad suutsid õiged hinged ja õiged südamed ära sulatada! Novembrikuu esimene kojumineja Hallike tõestas, et kui ikka kass on õige, siis ei loe ükski vahemaa - talle tuldi järgi lausa Jõhvist. Aga mis sa ära teed, kui see õige tunne tuleb peale ja kiisu on vaja koju viia! Penelope ja Manuel leidsid ühiselt ühe pere. Mõlemad tegid hoiukodus läbi tohutuid muutusi - susisejad õppisid ära hoopiski nurrumise ja nüüd kõlab nurr nende kodudes alati.  Ja imearmas Mustu võlus ära südame neiul, kes juba mõnda aega

RUBRIIK PESALEIDJAD - ravijuht Kelli lugu

Toome teieni rubriigi, kus tutvustame meie vabatahtlikke - Pesaleidjaid. Nii kassitoas käivaid kui ka hoiukodusid.  Otsa teeb lahti Pesaleidja MTÜ vabatahtlik-ravijuht. Nimi: Kelli Samberk Vanus: 23 Millal liitusid Pesaleidjaga?: 18.01.2015 Sinu roll Pesaleidjas:  ravijuht Kuidas sattusid Pesaleidjasse? Olin 13-aastane, kui läksin Loomade Hoiupaika vabatahtlikuks, et suvevaheajaks tegevust leida. Plaan oli käia kord nädalas koeri jalutamas, kuid juhtus nii, et minu teekond kestis seal hoopis pisut üle seitsme aasta. Kui alguses jalutasingi vaid koeri, siis üsna pea hakkasin aitama talitajaid, administraatoreid, veterinaare. Nii sai käidud igapäev igal koolivaheajal ning samuti kõik nädalavahetused, kaasa arvatud jõulud ja ka enda sünnipäevad sai kõik seal peetud.  Kui sealt aga sammud mind edasi tõid, oli kuskile vaja panna see ülevoolav armastus ja hoolitsus. Nii ristusid minu teed Pesaleidjaga, sest kassituba asub mu elukohale väga lähedal ning vahelduseks tundus

Härrad ja prouad õiged

„ Küll sa selle õige ära tunned, kui teda kohtad! “ rääkis mulle vanaema alati. Mõtteis vaidlesin alati vastu – miks ma pean ära tundma, kui tean täpselt, mida ma tahan. Aastaid hiljem olen korduvalt pidanud tõdema, et vanaema öeldud lause on tulvil tarkust. Võtame näiteks lemmikloomad. Olen alati arvanud, et kui lemmikloom, siis kindlasti koer. Kui koer, siis kindlasti husky. Kui husky, siis kindlasti must-valge. Kas tema või mitte kedagi! Ühel ilusal suveõhtul mu suur unistus täituski, see oli armumine esimesest silmapilgust. See hell silmavaade, niiske nina ja maruäge iseloom – esimesest hetkest alates oli tegu täiesti minumasti lemmikuga, kellega mõistsime teineteist ka sõnadeta. Elu keerdkäigud viisid meie teed aga lahku ning igatsuse pisarad olid väga mõrkjad. Otsisin lohutust siit ja sealt, kuid ükski karvakera ei tundunud õige. Täiesti ootamatult jäi minu pilk aga pidama Temale. Need kaunid silmad ja võrratu kasukas. Ta oli nii õrn, nii armas, nii minulik, nii....kass. J