Pesaleidja

Tere! Minu nimi on Raul. Ja kirjutan täna, sest minu käest küsitakse sageli, et miks ma ikkagi hakkasin hoiukoduks. Põhjus oli ja on: "Maiu".  Nimelt ei ole ma näinud ühegi looma silmis igatsevamat pilku kui sel koduotsival ... Maiul. Jagan algatuseks teiega jupikest mõnest oma iganädalasest telefonivestlusest sõprade – sugulastega, kellel on mu kassimajapidamise jälgimisega  juba ammu  järg käest ära läinud: "No tõesti! Mis siin siis segast on? Artjom ja Alma on kogu aeg siin ju! Ei, ma ei anna kumbagi noist ära! Tähendab, kõigepealt tuli minu juurde hoiukoju emme-Maiu, koos Miiu, Atsi, Marri ja Assariga. Siis läks Ats koju, Miiu-kallikesega läks hirmus halvasti ja siis läks Marri ka koju! No ja Assar on veel siin. Vahepeal juhtus kole lugu, kui selgus, et teises hoiukodus harjunud kiisuemme peab oma pisiplikaga Kassituppa kolima. Otsustasin nad siia enda juurde tuua! No need Puuma ja Frodo-Fiia, noh. Ei-ei ... Hödr-Helliko...

... Ja jõuamegi oma looga siis sügisesse. Olin juba mitu kuud vastu pidanud ja mitte ühtegi hädalist endale koju tassinud. Eriti kuna elukorraldus oli ka selliseks muutunud, et peaaegu iga nädalavahetus olin kodust ära. Aga siis tulid uued kassid kassituppa... Nimelt saabus Viljandist paras ports uusi kasse, üks toredam kui teine. Esialgu ikka tutvud ja uurid ja vaatad...neli üliägedat musta kassipoega näiteks tuli, nemad on enamuses juba oma uutes kodudes praeguseks. Ja siis oli seal veel üks väike hädine argpüks, tuhmunud karvaga ja räpaste silmadega – Karamell. Ta oli nii väike, et olime kindlad, et tegemist on umbes 5-6 kuuse kassipojaga. Väike hädine argpüks Karamell kassituppa jõudes Karamell oli üsna arglik, kuid pai lasi ilusti teha. Enamus päevadest veetis ta oma nurgas aknalaual, erilist aktiivsust üles ei näidanud. Ja tal oli nohu ka. Ja siis hakkas Karamell rohtu saama. Ja kui me koos Katriniga talle esimest korda tabletti andsime ja teda natuke kinni hoi...