Kuidas minust sai hoiukodu: Katrini lugu vol3

...
Ja jõuamegi oma looga siis sügisesse. Olin juba mitu kuud vastu pidanud ja mitte ühtegi hädalist endale koju tassinud. Eriti kuna elukorraldus oli ka selliseks muutunud, et peaaegu iga nädalavahetus olin kodust ära.

Aga siis tulid uued kassid kassituppa...

Nimelt saabus Viljandist paras ports uusi kasse, üks toredam kui teine. Esialgu ikka tutvud ja uurid ja vaatad...neli üliägedat musta kassipoega näiteks tuli, nemad on enamuses juba oma uutes kodudes praeguseks.

Ja siis oli seal veel üks väike hädine argpüks, tuhmunud karvaga ja räpaste silmadega – Karamell. Ta oli nii väike, et olime kindlad, et tegemist on umbes 5-6 kuuse kassipojaga.

Väike hädine argpüks Karamell kassituppa jõudes

Karamell oli üsna arglik, kuid pai lasi ilusti teha. Enamus päevadest veetis ta oma nurgas aknalaual, erilist aktiivsust üles ei näidanud. Ja tal oli nohu ka.

Ja siis hakkas Karamell rohtu saama. Ja kui me koos Katriniga talle esimest korda tabletti andsime ja teda natuke kinni hoidma pidi ja ta ei rabelenud üldse, vaid lasi ilusti endale rohtu anda, vot siis käis see klõps minust läbi. See on selline konkreetne hetk, kus sa tajud, et just sellest kassist saab „eriline lemmik“. Et tema läheb eriti korda.

Käisin siis tihti kassitoas ja tegin Karamellile pai ja rääkisin temaga. Ta oli ikka veel paras argpüks, aga pai peale sain temalt ka esimese nurru kätte. Kuidas siis selline asi saab üleüldse kedagi külmaks jätta? No ei saa ju 

Kuid Karamell ei tahtnud üldse tervemaks saada, nohu oli päris tugev, nii et vaene väike ainult tatistas ja luristas. Ja mina mõtlesin, et ta on nii ilusat värvi tegelikult ka – roosakas-oranžikas karamelli toon, et ravin ta terveks ja saadan päriskoju.

Ja nii ta läks. Karamell saabus minu juurde ühel reedesel päeval. Väike hädine karvapundar. Tõstsin ta tugitooli, panin teki peale ja seal ta siis veetis enamuse oma ajast. Mul oli kogu aeg hirm, et tal on külm, sest minu kodu ei ole just kõige soojem. Toppisin talle tekki peale, aga tema muidugi puges sealt välja kogu aeg.

Lisaks nohule jooksid ka tema silmad jubedalt vett ja pidevalt olid tal silmad isegi kokku kleepunud ja neid pidi lahti leotama. No tõeliselt vaene pisike!

Egas midagi, esimesel võimalusel sõitsime muidugi arsti juurde. Ja Kiirabikliinikus on ülitoredad arstid – Karamell vaadati üle, katsuti igatepidi, paigaldati ka kanüül ja määrati ravi. Poiss (jep, Karamell oli väike poiss, see selgus ka kliinikus) pidi 10 päeva sööma antibiootikume, lisaks silmapuhastus ja –ravi. Avastati ka, et tema kõrvad on hirmus mustad, nii et ka kõrvu puhastasime ja ravisime iga päev. Ja suurim üllatus – Karamell ei olegi 5-6 kuune poisike – hoopis juba vähemalt aastane tegelane. Ju siis oli tänavaelu oma mõju avaldanud, et ta nii väike oli...

Karamelliga juhtus ka selline asi, mida mul varasemate hoiukassidega kunagi juhtunud ei ole. Nimelt kuna oli reede õhtu, siis läksin kodust õhtuks ära. Karamell jäi oma tugitooli nurka pikutama. Saabusin koju ja hakkasin magama minema ja mind ootas ees üls „üllatus“ – loik voodis! Jah, päris ausalt ütlen, et Karamell pissis mulle voodisse. Tema vabanduseks pean mainima, et ta oma kinnikleepunud silmadega ei saanud tõenäoliselt üldse aru, kus ta on ja kus on liivakast. Ma loodan :D

Söögiisu tal ka alguses üldse ei olnud, kartsin juba, et pean jälle hakkama sundtoitma. See polekski nii hull olnud, sest ta lasi tõesti hästi ennast ravida, üldse ei rabelenud ega vaielnud vastu, kui talle tabletti andsin või silmi puhastasin. SIIS.

Õnneks taipasin kliinikust noore kassipoisi krõbinaid osta, need on eriti rammusad ja lõhnavad ja neid hakkas ta ka paari päeva pärast ise sööma. Ja nii me siis elasime seal igapäevaselt Karamelli tohterdades. Peale tema antibiootikumiravi olid tema silmad korras. Ilusad selged suured silmad olid tal, tuli välja. Samuti saime enamvähem lahti kõrvamustuse probleemist. Kahjuks siiski turtsus ja tatistas ta ikka veel edasi.

Aga tema iseloom – küll see alles muutus. Arglikust tugitooli nurgas passivast kerast oli saanud täielik süle- ja pailoom. Nagu koju jõudsin oli Karamell tugitoolis püsti, vaatas mind ja kiuksus. Jah, kiuksus. Karamell ei osanud näuguda, ta oskas ainult kiuksuda :D Ja Karamell hakkas ka kutsumise peale ise minu juurde tulema. Pikutasin diivani peal ja kutsusin teda ja siis ta tuli, hüppas mulle sülle ja kukkus aelema. Väänles igatepidi ja nõudis pai. Tõeliselt mõnus karvapall. Tema tuhmunud ja elutu kasukas hakkas ka paremaks minema, muutus kohevaks ja pehmeks. Karamell paistis kohe poole suurem, kui tema karvkate korralikumaks muutus. Mängimise õppis ta ka ära. Sulepulk oli muidugi lemmik. Sellega ta võis traavida edasi-tagasi lõputult. Samuti kasutas ta väga eeskujulikult kratsipuud. Ja peale seda ühte möödalastud korda ei oodanud mind enam ees ka üllatusi voodis.

Kuna tema nohu oli ikka veel olemas, sõitsime uuesti arsti juurde. Et Karamell oli nüüd palju tervem, siis ta enam nii vastutulelik seal ei olnud. Ütleme nii, et ta ei hinnanud just väga kõrgelt seda kraadiklaasi, mis tema karvasesse pepusse suruti :D Saime uue rohu, mida pidi andma ainult 5 päeva ja võin ka kohe öelda, et juba paari päevaga oli Karamelli nohu läinud.

Nüüd oli ta oma tõelise potentsiaali saavutanud. See siis tähendas, et ma võisin oma kõrvu ise puhastada, tema kõrvad on tema kõrvad ja ärgu ma parem neid puutugu. Samuti pidin rakendama abijõude, et Karamelli küüsi lõigata. See oli peaagu sarnane operatsioon, kui Jimmi sundtoitmine. Väike väänik rabeles ennast pidevalt teki seest välja ja võitles ikka elu eest, et tema küüned lõikamata jääksid. Rääkisin talle küll, et ta ei saa uude koju, kui küüned korralikult lõikamata, aga ta ei tahtnud ikka üldse koostööd teha. Suure vaevaga saime muidugi need küüned ka lõigatud, sest ega mina ka mingi papist poiss ei ole ja olin ikka tiba tugevam Karamellist, tema ilmselgeks nördimuseks.

Pärast ravi tuli välja, et Karamell oli tõeline iludus

Karamell oli nüüdseks siis jõudsalt kosunud, nii et teda võis vaikselt juba „Paks-kõhuks“ kutsuma hakata. Mida ma ka tegin loomulikult. Lemmikkohaks oli siis diivanil minu süles või küljel või peal, peaasi, et pai saaks. Paid võtsid Karamelli ikka eriti väänlema. Aga voodis magaja ei olnud ka tema. Tassisin teda küll pidevalt enda juurde, aga ta püsis seal maksimaalselt viis minutit ja plagas siis ikkagi elutoa diivanile või tugitooli. Noh, mõned kassid lihtsalt ei ole voodis-magajad.

Ja oligi aeg hakata talle oma päriskodu otsima. Nagu arvata oligi, siis paksu koheva kreemika-oranži karvaga noor kassipoiss leiab oma inimesed üsna ruttu. Juba samal päeval, kui Karamelli pilt Pesaleidja lehele üles läks, sain mitu soovijat.

Ja esimene pere, kes Karamelli vaatama tuli, arvas, et ilma temata nad enam lahkuda ei saa ja nii minu kolmas hoiuline oma päriskoju sõitiski. Võin öelda, et teine soovija hakkas lausa nutma telefonis, kui teatasin, et kahjuks Karamell läks juba koju – nii armas ja nunnu ja ilus oli Karamell.

Karamell on end uues kodus ilusti sisse seadnud juba

Nüüdseks on Karamell oma päriskodus elanud juba paar kuud, ta on korralikult vaktsineeritud ja kastreeritud ja on oma pere kindlasti osavalt ümber oma väikese lõikamata küüne keeranud.

Ja jälle olen ma lubanud, et ei võta enam ühtegi hoiukassi.....