Minu vabatahtliku teekond sai alguse 2015. aasta oktoobri lõpus kui olin alustanud oma öövahetust ühes tanklapoes. Pood, kus ma tol hetkel töötasin, läks renoveerimisele ning nii avati kauplus soojakus, et kliendid saaksid jätkuvalt meid külastada. Esimesed nädalad puudus meil soojakust aga konditsioneer, mistõttu ei käinud õhk seal väga ringi ja et natukenegi oleks midagi hingata, hoidsime aegajalt soojaku tagumist ust lahti. Ja siis meie teed Esmeralda ja Joosepiga ristusidki. Kell oli veidi üle kesköö, kui tööd tehes ringi askeldasin ning ühel hetkel märkasin, et üks imeilus triibuline kassike on meie tagauksest sisse tulnud - istus ukse juures, vaatas mulle oma armsa näoga otsa. Ilmselt imeline vorsti lõhn, mis meie grilli pealt ka välja levis, meelitas ta soojaku juurde. Kui soovisin talle läheneda, hakkas ta taganema ning lõpuks põgenes. Hinges hakkas veidi kurbus närima, et äkki kiisuke on meganäljane. Nii asetasin soojaku taha mõned vorstijupid ja õige pea oligi ta ta...
Kodu otsivate loomade pesakast