Minu vabatahtliku teekond sai alguse 2015. aasta oktoobri lõpus kui olin alustanud oma öövahetust ühes tanklapoes. Pood, kus ma tol hetkel töötasin, läks renoveerimisele ning nii avati kauplus soojakus, et kliendid saaksid jätkuvalt meid külastada. Esimesed nädalad puudus meil soojakust aga konditsioneer, mistõttu ei käinud õhk seal väga ringi ja et natukenegi oleks midagi hingata, hoidsime aegajalt soojaku tagumist ust lahti. Ja siis meie teed Esmeralda ja Joosepiga ristusidki.
Kell oli veidi üle kesköö, kui tööd tehes ringi askeldasin ning ühel hetkel märkasin, et üks imeilus triibuline kassike on meie tagauksest sisse tulnud - istus ukse juures, vaatas mulle oma armsa näoga otsa. Ilmselt imeline vorsti lõhn, mis meie grilli pealt ka välja levis, meelitas ta soojaku juurde. Kui soovisin talle läheneda, hakkas ta taganema ning lõpuks põgenes. Hinges hakkas veidi kurbus närima, et äkki kiisuke on meganäljane. Nii asetasin soojaku taha mõned vorstijupid ja õige pea oligi ta tagasi. Leidsin ka pildi sellest ööst, kui ta vorstidega maiustamas käis.
Kui ta oma vorstikesed ära sõi, kadus ta ühtäkki ära ja rohkem ma teda sel ööl ei näinud. Küll aga järgmisel päeval nägin ma teda jälle, ning siis kohtasin ma ka Esmeraldat - nad olid kahekesi peidus ligi 40 meetri kaugusel meie soojakutest ühe ehitusplatsi juures. Nad mõlemad kartsid mind meeletult ning lähemale kui 3 meetrit ma neile ei saanud. Küll aga poetasin neile jälle veidikene süüa - see oli ainus, mis ma sain tol hetkel nende jaoks teha. Samuti tundus Esmeralda veidralt ümar ning kartsin, et äkki on ta tiine, mistõttu hakkasin mõtlema nende kinnipüüdmise üle.
Pildil Esmeralda.
Järgnevatel päevadel uurisin kõiksugu võimalusi hoiukodude näol - kirjutasin erinevatesse foorumitesse ja gruppidesse, helistasin ka paari MTÜ-sse. Edusammud tulid üsna ruttu - leidsin hoiukodu, kes oli valmis eeldavasti tiine Esmeralda enda juurde võtma. Küll teises Eesti otsas, aga tol hetkel oli peamine see, et kiisul oleks kindel ja soe koht olemas. Sain ühest kliinikust laenata ka püügipuuri ning püügiaktsioon hakkas tasapisi pihta.
Kuna tegemist oli väga arglike kassidega, jätsin püügipuuri esialgu 2-3 päevaks n-ö mitteaktiivses olekus välja, kus nad said puuris sees söömas käia nii, et puur ei sulgunud. Kui olin kindel, et nad julgevad sinna sisse minna, sai puur pandud ka aktiivselt püsti. Ja 15 minutiga olid nad mõlemad käes! Oh, see adrenaliini sööst on ikka võimas, kui kassipüük läheb edukalt.
Esimese asjana sai kiisudega ettevõetud visiit kliinikusse, et kontrollida nende üldist tervist ja muidugi, Esmeralda tiinust. Ja vot siis tabas meid suur üllatus - Esmeralda polegi tiine vaid sellise mulje jätsid veidi piima täis tissid. Joosepiga selgus aga see, et tegemist on 5-6 kuu vanuse kassiga ning nii viisimegi ots otsaga kokku - kuna ühtegi tillukest kassipoega meile eelnevatel päevadel silma ei jäänud, oli võimalik, et Joosu käis ikka veel emme tissi otsas. Ja nii oligi! Kui hoiukodule sai teatatud, et Esme pole sugugi tiine, vaid imetab ikka veel oma ligi poole aastast põnni, läksid nad mõlemad sinna hoiule, ja siis hoiukodu perenaine nägigi, et tõesti - Joosu käib ikka veel piima nõudmas.
Peale sellist heategu tundsin, et tahaks veel aidata ning õige pea käisin juba ühes maha jäetud garaažis kassipoegi püüdmas koostöös ühe MTÜga ning sealt sündiski idee hakata ka vabatahtlikuks. Käisin mitmetes varjupaikades ning lõpuks tundsin, et Pesaleidja ongi see koht, kus ma tahaksin aktiivselt loomadega tegeleda ning neile kodusid otsida. Suureks boonuseks oli ka see, et Pesaleidja kassituba asub mu kodust vaid 3 minutilise autosõidu kaugusel. :)
Tänaseks olen aktiivne vabatahtlik olnud veidi üle aasta ning see on olnud siiani megavägev kogemus! Minu käe alt on läbi käinud juba mitmeid-mitmeid hoolealuseid, kes on leidnud omale kodud ning hetkel on mul kuus hoolealust, kes ootavad kodupakkumisi - üks neist ongi imearmas Esmeralda. Ta on läbi teinud selle pooleteise aastaga meeletu muutuse - ta nurrub ja naudib paisid ning metsikust ja arglikust kassist on saanud ideaalne seltsiline. Ei saa mainimata jätta, et kui tunnete, et just Esmeralda sugune kassike on Teie kodust puudu, kirjutage meile ja/või täitke kiisuvõtja ankeet! Mõned pildid ka temast. :)
Vabatahtliku töö Pesaleidjas on mitmekülgne ja huvitav - saad ravida kassikesi, kes seda vajavad; suhelda kassihuvilistega ning külastajatega; õppida oma hoolealuseid ja teisi kassitoas olijaid tundma PS! Ülim kogemus on see, kui sa suudad arglikust/metsikust kassist ajaga välja meelitada painautija. Muidugi on meil Pesaleidjas ka vahva vabatahtlike seltskond, kellega koos saab käidud laatadel, näitustel, festivalidel, PetCitys ning üheskoos pidada jõulupidusid ning aegajalt ka piknikke. Seega kui natukenegi tunned huvi vabatahtlikuks hakkamise vastu, anna endast märku meile info@pesaleidja.ee või kirjuta Facebooki! :)
Osa meie vabatahtlikest 22.10.2016 Pesaleidja 4. sünnipäeval. :)
Kommentaarid
Postita kommentaar