Pärast seda, kui Volli oli lae alt alla tulnud (sellest saate lähemalt lugeda siin: http://kassitoas.blogspot.com/2013/10/kuidas-minust-sai-hoiukodu-kreeta-lugu_16.html) olin kindel, et kolm kassi on minu limiit. Kuid siis ühel päeval lugesin ma Pesaleidja hoiukodude Facebooki grupist abipalvet. Mõned kuud tagasi toodi kassituppa kaks kassi: Ciro ja Kurri. Tavaliselt Pesaleidja kassituppa kasse ei tooda, kuid seekord olid nad sattunud meile loomakliiniku kaudu. Nimelt tõi omanik kodu kaotuse tõttu oma kaks kassi Kiirabikliinikusse eutaneerimisele. Kassid olid 10 ja 9 aastat vanad, ema ja poeg. Kliiniku arstid ei suutnud aga sõbralikele elujõulistele kassidele surmasüsti teha ja nii võtsid nad ühendust Pesaleidjaga. Olime erandkorras nõus kiisusid kassitoas majutama.
Alguses olid Ciro ja Kurri mõlemad väga stressis. Ema Kurri peitus ühe pesa kaugemasse nurka ja nukrutses omaette. Ciro istus päevad läbi aknal, kaapis käppadega akent ja nuttis. Igatsusest kodu järele lõpetas Ciro isegi söömise ja kõhnus märgatavalt. Kui loomaarst Ciro üle vaatas, öeldi tal olevat neerupuudulikkus, mis tähendas, et Ciro peab sööma ainult neeruhaigetele mõeldud eritoitu. Kassitoas tähendas see aga, et Ciro pidi kolima puuri, kuna muidu oleks teised kassid ta toidu lihtsalt nahka pannud. Puurielu oli Cirole veel õudsem kui kassitoa aknal istumine. 1x0,5 meetrit ruumi suurele isakassile, kes on kogu oma 9-aastase elu eramajas ja hoovis jalutades veetnud! Õnneks oli üks neiu valmis Ciro ajutiselt enda juurde võtma ja nii kolis Ciro hoiukoju.
 |
| Ciro igatseb aeg-ajalt taga aegu, kui ta sai õues jooksmas käia |
Kodukassile on iga kolimine stress. Uus koht, uued lõhnad, uued inimesed. See kõik võtab harjumiseks aega. Hoiukodus jutustas Ciro inimestele oma kurvast saatusest. Ta istus akna peal ja palus õue, et oma päriskodu üles otsida. Hoiukodu asus aga tiheda liiklusega tee ääres ja Cirot õue lasta poles olnud turvaline. Pärast paari ööpäeva hoiukodus viibimist tuli kõne korteri üürileandjalt. Naaberkorterite elanikke olid Ciro kurvad näud sedavõrd häirinud, et nad kaebasid korteriühistu esimehele. Esimees võttis ühendust korteriomanikuga, kes esitasi üürnikule ultimaatumi: kas kolid välja sina või kass. Tal olevat lihtsam leida uus üürnik kui korteriühistuga võidelda.
Nüüd tuligi abipalve Facebooki gruppi: kes saaks pakkuda Cirole hoiukodu? Kui uut hoiukodu ei leidu, peab Ciro järgmisel päeval kolima tagasi kassituppa pisikesse puuri.
Nii tuligi Ciro minu juurde neljandaks kassiks. Ta oli järjekordsest kolimisest väga stressis. Ciro nuttis ööd ja päevad läbi minnes kohati justkui transsi. Tagantjärele ma imestan, et tal hääl ära ei läinud. Ma proovisin kõike: temaga tegeleda, rääkida, keelata, sülle võtta, paitada. Mitte miski ei aidanud. Tundsin, et olen hulluksminemise äärel. Ma tunnistan: hoiukodu olla pole alati lihtne. Ja mul oli korduvalt hetki, kui tahtsin Ciro kassituppa tagasi viia. Seejärel tundsin nende mõtete pärast kohutavaid süümekaid. Õnneks olid teised vabatahtlikud ja hoiukodud mulle väga suureks toeks Kartsin veel, et iga hetk tulevad naabrid mulle ukse taha samasugust ultimaatumit esitama nagu eelmisele hoiukodule. Korteril on aga üsna paksud seinad ja seda siiski ei juhtunud. Hiljem sain teada, ka mu naabritel on kassid, see seletab nende leplikkust Ühel hetkel (kui ma olin juba nädal aega kõrvatroppidega maganud, mis näugumist ei summutanud, aga äratuskella küll) tegin südame kõvaks ja viisin Ciro magamistuppa. Panin talle sinna liivakasti, toidu- ja veekausi ning ukse enda järel kinni. Tundsin end kohutavalt, et stressis kassi üksinda pimedasse tuppa lukustan, aga mul ei tulnud enam midagi muud pähe. Ja juhtus ime – Ciro jäi vait! Umbes 20 min pärast paotasin ust ja piilusin: Ciro magas rahulikult voodis. Edaspidi hakkasingi seda võtet kasutama: kui näugumine läks liiga hulluks, läks Ciro omaette tuppa rahunema. See toimis iga kord. Näugumine, mis oli non-stop kestnud umbes 3-4 nädalat, jäi vähemaks.
Aja jooksul hakkas mulle Ciro neerupuudulikkuse diagnoos üha kahtlasem tunduma. Küsisin loomakliinikust neerupuudulikkuse sümptomite kohta ning minu hinnangul Cirol neid polnud. Ta ei näinud välja ega käitunud üldse nagu haige kass. Igaks juhuks viisin Ciro loomakliinikusse kontrolli, kus talle tehti vereanalüüs, et neerunäitajaid kontrollida. Ja üllatus: kõik näitajad olid normis! Neerupuudulikkust polnud, Ciro neerud töötasid nagu noorel kassil. See oli ülihea uudis kõigile – Ciro võis jälle süüa liha, hapukoort ja erinevaid krõbinaid. Ka nelja kassi toitmine on tunduvalt lihtsam kui üks neist ei pea sööma eritoitu. Kodujuust on üks Ciro lemmikuid:
Tekkis uuesti lootus Ciro päriskoju saata, kuna neeruhaigele kassile Eestis kodu leidmine on üsna võimatu ülesanne. Tasapisi sai Ciro oma stressist üle ja enam ei nutnud. Muidugi ei juhtunud see üleöö vaid võttis ikka mitu kuud aega. Ciro on tegelikult ehtne inimese kass. Ta armastab süles magada ja hommikuti tuleb voodisse äratama. Teiste kassidega lepib, tülisid ega kaklusi pole olnud, kuid oma uues kodus sooviks ta olla ainuke kass.
Üks väike tervisemure Cirol siiski on. Kuigi 10 aastat ei ole kassi jaoks kõrge vanus vaid pigem keskiga, on Cirol tekkinud põlve artroos. Tema põlveliiges on mingi vana trauma tagajärjel viltu kasvanud ja luustunud. Seda parandada pole võimalik – inimeste puhul oleks lahenduseks kunstliiges, kassidele seda aga ei panda. Vigastuse tõttu kõnnib Ciro kergelt vasakut jalga longates. Kuna liiges tegi talle valu, kirjutati Cirole mõned nädalad tagasi välja valuvaigistid. Valuvaigistavaid tilku saab Ciro igal hommikul koos toiduga ja lakub need tublilt ära. Ciro on tark kass ning ju ta mõistab, et rohu toimel on tal parem. Valuvaigistite esimene kuur saab läbi jaanuaris ja siis selgub, kas Ciro peab neid ka edaspidi võtma. Kuid see kõik ei takista Cirot elamast täisväärtuslikku kassielu – ta hüppab probleemideta aknalauale, ronib sülle ja jookseb mänguasja järel nagu kassipoeg.
 |
Cirole meeldib end radika peal soojendada
|
Praeguseks on Ciro minu juures hoiukodus olnud 4 ja pool kuud. Näugumine on täiesti kadunud, Ciro ei küsi enam õue vaid on täiesti rahulik toakass. Ta sobib inimesele, kellele meeldivad iseloomuga kassid. Ciro ei luba end sülle krabada ja väntsutada, see pole ju ühele väärikale kassihärrale sobilik. Ent tuleb rõõmuga sülle ja naudib paitamist ja sügamist. Ciro on intelligentne ja sõnakuulelik – ta saab kohe aru mida tohib ja mida mitte.
Usun, et Cirole on kuskil olemas see Tema Inimene, kes tahab just teda kõigi tema väikeste iseärasustega ja kellele ta saab vastu pakkuda tingimusteta armastust
 |
Ciro ja tema tunnusmärk - omapärane istumispoos
|
Ka Ciro ema Kurri ootab endiselt kassitoas oma inimest: http://pesaleidja.ee/content/kass-kurri-s-23042003
Kommentaarid
Postita kommentaar