Kuidas meie juurde jõudsid Adeele ja Adriana ehk miks kaks kassi on parem kui üks

Antud kodu-uudise kirjutas meile Adeele ja Adriana uus pere, julgustamaks inimesi võtma kaks kassi korraga ning mitte lahutama suurtest sõpradest kasse.

Meie võtsime Adeele ja Adriana selle aasta augustis, pärast seda kui meile väga armastatud kiisu Pätu läks vikerkaare taha teiste kiisudega mängima. Kahjuks oli meil väga ebameeldiv juhus, tänu millele satus meie vana kass Pätu Viljandi mnt varjupaika. Kui Pätule järgi läksime oli Pätu loid ja nohune. Meile muidugi öeldi, et lihtne gripp ja on vaja tilgutada ja anda rohtusid. Kahjuks ei pidanud juba vanas eas Pätukene vastu.

Kuna meel oli kurb ja kodu tühi ning puudus kodutunne, siis mõtlesime uue kassi võtmise peale. Me ei jõudnud hakata varjupaikasid läbikäima, kui Facebooki uudistevoos tuli mulle ette pilt Adrianast ja Adeelest. Kaks armast tiigri tüdrukut, kes ei karda midagi. Ja nii armas pilt, kuidas koos mängisid. Sel hetkel ma teadsin ja tundsin, et need on meie uued pereliikmed. Algne plaan oli võtta üks kiisu, kuid sel hetkel kui nägime nende pilti, siis oli selge, et neid me lahutada ei saa. Ja niimoodi nad sama päeva õhtul meie juurde tulid.

Lahutamatud kaksikud Adeele ja Adriana

Kahjuks ei kestnud uue kodu rõõmud kaua. Üks kiisudest jäi jubedalt haigeks, ei mänginud ega söönud. Kohe kiiresti sai sõidetud arsti juurde. Käisime mitmeid ja mitmeid kordi, tehti röntgen ja võeti erinevaid analüüse, kuid keegi aru ei saanud, mis viga. Selgus saabus siis, kui juttu tuli vanast kiisust Pätust ja Viljandi mnt'st. See arvatav "lihtne gripp" mille Pätu sai, oli hoopis kassikatk. Ja tuli välja, siis see on kõige hullem haigus, mille kass võib läbi põdeda ja mille haigustekitajad jäävad korterisse sisse umbes pooleks aastaks. Oleks keegi meile Viljandi mnt seda maininud, siis poleks kindlasti Adeele ja Adriana meie juures. Adrianale anti kõigest 5-20% ellujäämise võimalust. Nutt oli kurgus.

Üksteist hoiti ja toetati ka haigena

Hakkas pikk ja kulukas ravimine. Öösel olime üleval ja panime talle tilgutit iga 3 h tagant. Tegime pidevalt süste ja sundisime sööma kasside pasteeti. Koguaeg panime külje alla soojakotte ja hoidsime kaisus soojas. Ja ma ei kujuta ette, mis oleks saanud, kui me oleks need kaks pisikest õde lahutanud. Tervem õde Adeele käis enda õekest koguaeg pesemas ja soojendamas. Ta oli koguaeg tema kõrval talle toeks.

Pärast pikka ja pikka ravimist hakkas Adriana terveks saama. Rõõm oli suur seni, kuni kahjuks jäi ka teine kass Adeele haigeks. Ja jälle hakkas pihta sama pikk ja raske ravimine. Ja kui muidu oli Adeele käinud õekest koguaeg pesemas, siis nüüd aitas Adriana enda õekese puhtaks pesta, kuna nüüd oli ju tema õeke haige ja vajas abi.

Tänaseks on mõlemad ilusti terved ja väga aktiivsed kiisukesed. Ma olen täiesti kindel, et nad jäid elama tänu üksteise olemas olemisele. Kui Adriana oli haige, siis käis Adeele teda pesemas ja soojendamas, ning kui Adeele jäi haigeks, siis õde tegi tema jaoks sama. Seega see lause Pesaleidja kodulehel, et õed Adriana ja Adeele on tõelised tiigrikutsud ja ei karda midagi, see vastab täitsa tõele :) Nad seljatasid koos kõige hullema haiguse ning on super armsad õeraasud üksteisele.

Koos saavad nad kõigist raskustest üle

Nad on tõeliselt üksteisesse kiindunud. Nad magavad koos, nad söövad koos, käivad liivakastis koos ja muidugi ka mängivad ja teevad pättust koos. Seega ma koputan natukene inimeste südametunnistusele, et jumala eest mitte lahutada Datot ja Täpsi.


Nüüdseks on Adeele ja Adriana suured ja tugevad kiisupreilid. Kõikide mänguasjade seas nende lemmik on patsikumm. Adriana on nagu koera eest, kellele sa võid tund aega patsikummi visata ja ta toob selle sulle ära. Lemmik koht magamiseks on voodi peal olev lambanahk, mida mõlemad millegi pärast usinalt pesevad. Ja eks nad ole sellised krutskeid täis õnnelikud preilid.

Lemmik-mänguasjaks on tüdrukutel patsikumm