Kõik algas nagu ikka Facebook-ist – juhuslikult jagas keegi minu tuttavatest minu seinale Pesaleidja kodu otsivat kassi. Vaatasin, et tore lugu ja hästi kirjutatud. Klikkisin lahti ka Pesaleidja enda lehe ja uurisin asja lähemalt. Loomulikult sai see lehekülg minult kohe ka „Like“´i.
Niisiis hakkasid Pesaleidja uudised ka minu ajavoogu sattuma. Jälgisin Facebookis ka teisi kodutute kassidega tegelevaid organisatsioone juba mõnda aega ja kuna mul oli üsna palju vaba aega töövälisel ajal, siis hakkasin vaikselt peas keerutama mõtet, et võiks ka vabatahtlikuks minna. Omale koju ma kassi võtta ei tahtnud, sest nädalavahetused käin tihti ära ja mulle ei meeldi mõte, et kiisu peab siis üksi olema, kuid oma vajaduse kasse paitada ja ninnu-nännu-nunnutada saaks ju ka vabatahtlikuna teostada. Lisaks veel boonusena hea tunne kiisude aitamisest, ravimisest ja nendega tegelemisest.
Ma ei saa öelda, et mul oleks olemas mingi konkreetne kriteerium, miks jõudsin just Pesaleidja juurde. Minu jaoks mängis rolli lihtsalt õige ajastus. Just sellel päeval, kui ma mõtlesin, et nüüd pöördun mõne organisatsiooni poole, tuli Pesaleidja FB lehele kuulutus uute vabatahtlike otsimisest. Pikalt enam ei kaalunud ja kirjutasin kirja. Sain ka kiirelt vastuse, kus selgitati lähemalt teemat. Ja juba mõne päeva pärast astusin pooleldi hirmununa-pooleldi põnevil Pesaleidja kassitoa ees autost välja.
Minu esimene päev sattus juhuslikult olema päev, kus kassituppa toodi pelleteid, mis kiisude liivakastides kasutatakse. Neid tuuakse tavaliselt 2 tonni kaupa ja vabatahtlikud tassivad need kottidega trepist üles teisele korrusele. Nii et hea füüsiline trenn kohe alguses.
Niisiis hakkasid Pesaleidja uudised ka minu ajavoogu sattuma. Jälgisin Facebookis ka teisi kodutute kassidega tegelevaid organisatsioone juba mõnda aega ja kuna mul oli üsna palju vaba aega töövälisel ajal, siis hakkasin vaikselt peas keerutama mõtet, et võiks ka vabatahtlikuks minna. Omale koju ma kassi võtta ei tahtnud, sest nädalavahetused käin tihti ära ja mulle ei meeldi mõte, et kiisu peab siis üksi olema, kuid oma vajaduse kasse paitada ja ninnu-nännu-nunnutada saaks ju ka vabatahtlikuna teostada. Lisaks veel boonusena hea tunne kiisude aitamisest, ravimisest ja nendega tegelemisest.
Ma ei saa öelda, et mul oleks olemas mingi konkreetne kriteerium, miks jõudsin just Pesaleidja juurde. Minu jaoks mängis rolli lihtsalt õige ajastus. Just sellel päeval, kui ma mõtlesin, et nüüd pöördun mõne organisatsiooni poole, tuli Pesaleidja FB lehele kuulutus uute vabatahtlike otsimisest. Pikalt enam ei kaalunud ja kirjutasin kirja. Sain ka kiirelt vastuse, kus selgitati lähemalt teemat. Ja juba mõne päeva pärast astusin pooleldi hirmununa-pooleldi põnevil Pesaleidja kassitoa ees autost välja.
Minu esimene päev sattus juhuslikult olema päev, kus kassituppa toodi pelleteid, mis kiisude liivakastides kasutatakse. Neid tuuakse tavaliselt 2 tonni kaupa ja vabatahtlikud tassivad need kottidega trepist üles teisele korrusele. Nii et hea füüsiline trenn kohe alguses.
Kuna olen võõraste inimestega ja võõrastes situatsioonides natuke arglik, siis esialgu natuke pelgasin, kuid Pesaleidja toredad vabatahtlikud tekitasid kiirelt tunde, et olen teretulnud ja oodatud. Mulle tutvustati põhilisi vabatahtlike ülesandeid ja mis põhiline – KASSID! Palju kasse. Oi, ma olin vaimustuses. Kuna kasse on kassitoas päris palju, siis esialgu kindlasti ei jäänud kõik meelde ja nimed olid segamini. Kuid mida aeg edasi, seda tuttavamaks said kiisud ja nende erinevused.
Aegamööda tekkisid ka oma lemmikud ja erilised lemmikud. Jah, tunnistan, minul on küll oma „erilised lemmikud“. Need on kassid, kelle käekäik läheb kuidagi eriti korda. Kindlaid kriteeriume „erilise“ leidmisel ei ole. Mõni kass lihtsalt tundub „oma-m“ ja armsam ja tema muretsed eriti ja loodad, et ta hea kodu leiaks.
Kassitoas käies õppisin ka tegelema kasside ravimisega. Loomulikult ei määra me seal meditsiinilisi diagnoose, kuid kõrva-silmapuhastus, vitamiinipasta andmine nohustele jms lihtsamad protseduurid on vabatahtlike teha. Samuti, kui on vaja kassile tabletti anda või süsti teha, siis seda teevad vabatahtlikud.
Kahjuks tuleb tunnistada, et mõnikord on mõni kiisu ka nii haige olnud, et vajab sundtoitmist ja tilguti all olemist – ka selle õppisin kassitoas käies selgeks ja võin uhkusega öelda, et vähemalt üks kass on natuke ka tänu minule tänaseks täiesti terve ja nurrub õnnelikult oma uues kodus.
Minult on paljud sõbrad-tuttavad küsinud: „Aga kas seal ei haise? Kuidas sa seda talud?“ Võin ausalt vastata, et jah, mõnikord ikka on olemas spetsiifiline lõhn. Kuid vabatahtliku ülesanne on kassituppa jõudes ka liivakastidest junnid ära korjata ja aknad avada ja seejärel ka lõhn hajub. Tõtt öelda, harjud sa sellega üsna ruttu ka ära. Ja kui sulle ei sobi paljude kooselavate kassidega paratamatult kaasaskäiv lõhn, siis võimalik, et sa ei sobi selle konkreetse ala vabatahtlikuks.
Üldiselt võin öelda, et minu elu on Pesaleidja kassitoas vabatahtlikuks käimine ikka väga palju rikastanud. Olen saanud palju toredaid uusi sõpru-tuttavaid. Mul on võimalus iga kell kassituppa sisse hüpata ja mõnele kiisule pai teha, kui tuju on halb või stress vajab leevendust.
Ja mis kõige tähtsam – see tunne, kui sa saadad kodu otsiva looma oma päriskoju! See kaalub KÕIK üles!
Loomulikult sõin ma ka oma sõnu, et ühtegi kassi omale koju ei too ja hakkasin hoiukoduks. Aga sellest mõni teine kord :)
Aegamööda tekkisid ka oma lemmikud ja erilised lemmikud. Jah, tunnistan, minul on küll oma „erilised lemmikud“. Need on kassid, kelle käekäik läheb kuidagi eriti korda. Kindlaid kriteeriume „erilise“ leidmisel ei ole. Mõni kass lihtsalt tundub „oma-m“ ja armsam ja tema muretsed eriti ja loodad, et ta hea kodu leiaks.
 |
| Karliga - üks kõige rohkem südamesse pugenud kassidest |
Kassitoas käies õppisin ka tegelema kasside ravimisega. Loomulikult ei määra me seal meditsiinilisi diagnoose, kuid kõrva-silmapuhastus, vitamiinipasta andmine nohustele jms lihtsamad protseduurid on vabatahtlike teha. Samuti, kui on vaja kassile tabletti anda või süsti teha, siis seda teevad vabatahtlikud.
Kahjuks tuleb tunnistada, et mõnikord on mõni kiisu ka nii haige olnud, et vajab sundtoitmist ja tilguti all olemist – ka selle õppisin kassitoas käies selgeks ja võin uhkusega öelda, et vähemalt üks kass on natuke ka tänu minule tänaseks täiesti terve ja nurrub õnnelikult oma uues kodus.
Minult on paljud sõbrad-tuttavad küsinud: „Aga kas seal ei haise? Kuidas sa seda talud?“ Võin ausalt vastata, et jah, mõnikord ikka on olemas spetsiifiline lõhn. Kuid vabatahtliku ülesanne on kassituppa jõudes ka liivakastidest junnid ära korjata ja aknad avada ja seejärel ka lõhn hajub. Tõtt öelda, harjud sa sellega üsna ruttu ka ära. Ja kui sulle ei sobi paljude kooselavate kassidega paratamatult kaasaskäiv lõhn, siis võimalik, et sa ei sobi selle konkreetse ala vabatahtlikuks.
Üldiselt võin öelda, et minu elu on Pesaleidja kassitoas vabatahtlikuks käimine ikka väga palju rikastanud. Olen saanud palju toredaid uusi sõpru-tuttavaid. Mul on võimalus iga kell kassituppa sisse hüpata ja mõnele kiisule pai teha, kui tuju on halb või stress vajab leevendust.
Ja mis kõige tähtsam – see tunne, kui sa saadad kodu otsiva looma oma päriskoju! See kaalub KÕIK üles!
Loomulikult sõin ma ka oma sõnu, et ühtegi kassi omale koju ei too ja hakkasin hoiukoduks. Aga sellest mõni teine kord :)
Kommentaarid
Postita kommentaar