Otse põhisisu juurde

Kuidas minust sai vabatahtlik: Katrini lugu

Kõik algas nagu ikka Facebook-ist – juhuslikult jagas keegi minu tuttavatest minu seinale Pesaleidja kodu otsivat kassi. Vaatasin, et tore lugu ja hästi kirjutatud. Klikkisin lahti ka Pesaleidja enda lehe ja uurisin asja lähemalt. Loomulikult sai see lehekülg minult kohe ka „Like“´i.

Niisiis hakkasid Pesaleidja uudised ka minu ajavoogu sattuma. Jälgisin Facebookis ka teisi kodutute kassidega tegelevaid organisatsioone juba mõnda aega ja kuna mul oli üsna palju vaba aega töövälisel ajal, siis hakkasin vaikselt peas keerutama mõtet, et võiks ka vabatahtlikuks minna. Omale koju ma kassi võtta ei tahtnud, sest nädalavahetused käin tihti ära ja mulle ei meeldi mõte, et kiisu peab siis üksi olema, kuid oma vajaduse kasse paitada ja ninnu-nännu-nunnutada saaks ju ka vabatahtlikuna teostada. Lisaks veel boonusena hea tunne kiisude aitamisest, ravimisest ja nendega tegelemisest.

Ma ei saa öelda, et mul oleks olemas mingi konkreetne kriteerium, miks jõudsin just Pesaleidja juurde. Minu jaoks mängis rolli lihtsalt õige ajastus. Just sellel päeval, kui ma mõtlesin, et nüüd pöördun mõne organisatsiooni poole, tuli Pesaleidja FB lehele kuulutus uute vabatahtlike otsimisest. Pikalt enam ei kaalunud ja kirjutasin kirja. Sain ka kiirelt vastuse, kus selgitati lähemalt teemat. Ja juba mõne päeva pärast astusin pooleldi hirmununa-pooleldi põnevil Pesaleidja kassitoa ees autost välja.

Minu esimene päev sattus juhuslikult olema päev, kus kassituppa toodi pelleteid, mis kiisude liivakastides kasutatakse. Neid tuuakse tavaliselt 2 tonni kaupa ja vabatahtlikud tassivad need kottidega trepist üles teisele korrusele. Nii et hea füüsiline trenn kohe alguses. 

Kuna olen võõraste inimestega ja võõrastes situatsioonides natuke arglik, siis esialgu natuke pelgasin, kuid Pesaleidja toredad vabatahtlikud tekitasid kiirelt tunde, et olen teretulnud ja oodatud. Mulle tutvustati põhilisi vabatahtlike ülesandeid ja mis põhiline – KASSID! Palju kasse. Oi, ma olin vaimustuses. Kuna kasse on kassitoas päris palju, siis esialgu kindlasti ei jäänud kõik meelde ja nimed olid segamini. Kuid mida aeg edasi, seda tuttavamaks said kiisud ja nende erinevused.

Aegamööda tekkisid ka oma lemmikud ja erilised lemmikud. Jah, tunnistan, minul on küll oma „erilised lemmikud“. Need on kassid, kelle käekäik läheb kuidagi eriti korda. Kindlaid kriteeriume „erilise“ leidmisel ei ole. Mõni kass lihtsalt tundub „oma-m“ ja armsam ja tema muretsed eriti ja loodad, et ta hea kodu leiaks.

Karliga - üks kõige rohkem südamesse pugenud kassidest


Kassitoas käies õppisin ka tegelema kasside ravimisega. Loomulikult ei määra me seal meditsiinilisi diagnoose, kuid kõrva-silmapuhastus, vitamiinipasta andmine nohustele jms lihtsamad protseduurid on vabatahtlike teha. Samuti, kui on vaja kassile tabletti anda või süsti teha, siis seda teevad vabatahtlikud.

Kahjuks tuleb tunnistada, et mõnikord on mõni kiisu ka nii haige olnud, et vajab sundtoitmist ja tilguti all olemist – ka selle õppisin kassitoas käies selgeks ja võin uhkusega öelda, et vähemalt üks kass on natuke ka tänu minule tänaseks täiesti terve ja nurrub õnnelikult oma uues kodus.

Minult on paljud sõbrad-tuttavad küsinud: „Aga kas seal ei haise? Kuidas sa seda talud?“ Võin ausalt vastata, et jah, mõnikord ikka on olemas spetsiifiline lõhn. Kuid vabatahtliku ülesanne on kassituppa jõudes ka liivakastidest junnid ära korjata ja aknad avada ja seejärel ka lõhn hajub. Tõtt öelda, harjud sa sellega üsna ruttu ka ära. Ja kui sulle ei sobi paljude kooselavate kassidega paratamatult kaasaskäiv lõhn, siis võimalik, et sa ei sobi selle konkreetse ala vabatahtlikuks.

Üldiselt võin öelda, et minu elu on Pesaleidja kassitoas vabatahtlikuks käimine ikka väga palju rikastanud. Olen saanud palju toredaid uusi sõpru-tuttavaid. Mul on võimalus iga kell kassituppa sisse hüpata ja mõnele kiisule pai teha, kui tuju on halb või stress vajab leevendust.

Ja mis kõige tähtsam – see tunne, kui sa saadad kodu otsiva looma oma päriskoju! See kaalub KÕIK üles!

Loomulikult sõin ma ka oma sõnu, et ühtegi kassi omale koju ei too ja hakkasin hoiukoduks. Aga sellest mõni teine kord :)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

5 märki, millega Su kass tahab Sulle öelda, et ta on õnnetu

Meie kassid on meie hindamatud kaaslased, kes pidevalt naeratuse näole toovad. Ilmselgelt soovime me neile alati parimat, kuid kuna kassikeelt me ei räägi, on sageli raske neid neljajalgseid mõista. Toome teile välja viis punkti, näpunäideteks ja tähelepanekuteks, mis aitaksid teil oma kassi paremini mõista ning nende heaolu kontrollida.  Taavi Ainult lebaks ja magaks. Kuigi see tundub väga tavaline kasside puhul, ei ole see päris nii. Kassidel võib kodus olles väga igav hakata. Kass, kes vaid magab ja lebab, võib olla lihtsalt alastimuleeritud. See tähendab, et tal pole piisavalt tegevust või mänguaega oma inimeselt. Võite mõelda, et kass ongi lihtsalt laisk – kuid, kui te saaksite oma kassilt selle kohta küsida, võib vastuseks olla lihtsalt see, et ta on oma igavusega leppinud. Sellised kassid ei liigu väga palju ning seetõttu tulevad ka terviseriskid, näiteks ülekaalulisus, diabeet ja liigeste probleemid. On oluline teha kindlaks, et kass saab piisavalt liikumist ja tähelepanu, et

HEA TEADA: neli punkti kassiküüntest, mida üks kassiomanik kindlasi teadma peaks!

 Kassid võivad küll kraapida mööblit, ronida mööda kardinaid ja oma küüntega muid asju lõhkuda, ent küüned on oluline osa kassi anatoomiast ning palju enamat kui näib. Toome Sulle põhilise info, mida Sa peaks teadma oma kassi küüntest. Allikas: Pixabay 1. Kassiküüned ei ole päris samad kui meie küüned. Kassiküüned on küll sarnased meie omadel, ent on üks suur erinevus - kassiküüned on osa nende varvaste luudest. Küüne kaotamine meie jaoks ei ole suur probleem, ent kassi jaoks on see põhimõtteliselt sama kui sõrme- või varbaotsa amputeerimine. Mistõttu mitte-mitte kunagi ei tohiks kassilt küüsi eemaldada. Õnneks on protseduur enamus loomakliinikutes ka taunitud. (mitmelpool maailmas on küll see tavaline, vt declawing ) 2. Kassiküüntel on olulised ülesanded. Kui meie küünte põhiliseks eesmärgiks on meie sõrmeotsi kaitsta, siis kasside jaoks on küüned palju enamat. Ülesanded, millega ilmselt kõik oleme kokku puutunud, on enesekaitse ja jahipidamine. Lisaks aitavad k

Märgid, et Su kassil on valus

Kassid on väga stoilised loomad ning nad oskavad valu hästi varjata. Ebatavalise käitumise märkamiseks on tihtipeale vaja neid jälgida lähedalt ja üpris ettevatlikult. Ükski kassiomanik ei soovi, et nende kallis kiisu vaikides kannatama peaks. Et valu kiirelt märgata, tõime välja seitse abistavat näpunäidet, kuidas ja milliseid märke tähele panna.  Kus on kiisu? Valudes kass võib end stressi tõttu ära peita, et seal rahulikult valuga toime tulla. Inimesed lebavad valu tundes voodis - eemalduvad teistest inimestest, suhtlusest ning füüsilisest tegevusest, niisamuti toimetavad ka kaslased. Kasside käitumine ei ole alati ennustatav, kuid kui Sa märkad, et peitu pugemine muutub osaks igapäevarutiinist, vii kass igaks juhuks loomaarsti juurde tervisekontrolli. Äkilised muutused käitumises Kas Su kass on tüüpiliselt sülekass ning loomult väga rahulik kuid äkitselt märkad, et ta on ärritunud: hammustab, küünistab või sisiseb? Äkiline ja ettearvamatu käitumismuudatus võib olla üks märk, mis v