Kodu-uudised: Buttercupi lugu

Täna jagame teiega armsa Buttercupi lugu:

Buttercupi lugu algab tänavatelt. Tema ema, Grizabella ehk Bell, oli tänavakass. Leiti ta tänavalt, tiine ning kohe-kohe valmis poegima. Õnn oli aga tol ilusal päeval temaga ning pääses hoiukodusse, kus ta turvalises keskkonnas oma järglased ilmale saaks tuua. Selleks üllatuseks, mis Grizabella valmistas, polnud aga keegi valmis. Järglasi tuli Bellal kogunisti kaheksa! Ühetoalise korteriga hoiukodu, kus sees ka koer, ei saanud paraku sellisele suurperele pikalt varjupaika pakkuda ning peatselt leidsidki nad oma tee meie juurde.

Ja siit saab Buttercupi lugu tõeliselt hoo sisse. Rõõm oli suur. Kellele siis ei meeldiks kaheksa üliarmsat kassipoega mööda elutuba ringi mängimas. Täpsemini – seitse mängisid, kuid üks mitte. Kes ei mänginud – oli Buttercup. Buttercup oli pesakonna kõige väiksem, kõige väetim, ning mõnda aega ei saanud isegi kindel olla, et pisikene elama jääb. Vajas ta erilist hoolt. Toitma pidi lutiga, kaitsma teiste kassipoegade eest, kes mänguhoos kippusid talle haiget tegema ning isegi Bella eest, kes ilmselt pidas Batut (selle hüüdnime on ta omale saanud) liiga nõrgaks ning ei tahtnud teda päris omaks võtta. Toita ta väga teda ei soovinud ning harvadel juhtudel kui isegi pääses ema juurde sööma, ajasid teised oma jõuga ta sealt ära. Talle aga sobis lutt ka väga hästi. Kui toitmise aeg käes, haaras alati lutti nagu pakutaks talle läbi selle maailma parimaid hõrgutisi.

Kui teised said kenasti omapead hakkama, siis Buttercup oli see, kes alati oma hooldajaid ukse peal koju ootas. Ootas, et saaks süüa, et saaks tähelepanu, et saaks inimeste lähedust, mida ta nii väga soovis ja vajas. Meie jaoks oli iga väljaskäik täis muretsemist – kuidas küll Batul läheb, ning et jõuaks ikka kiiremini koju pisikest toitma ja tema eest hoolitsema.

Siinkohal oleks võinud Batu saada omale ka teise hüüdnime – takjas (nagu ikka, heal lapsel mitu nime), kuna alati uksest sisse astudes oli Batu kohe oma inimeste juures ning püksisääre küljes rippumas. Kõikjal oli vaja tal kaasas käia, ei saanud isegi vetsus ilma temata käidud. Kui jõudu juba rohkem oli, ronis püksisäärest õlgadeni välja ja see kujunes ka tema lemmikuks istumiskohaks. Vahest mõtleb siiamaani, et on pisike ja kerge ning suure lennuga ronib mööda selga üles õla peale istuma – oleme talle maininud et see teeb väga haiget, aga ta vist päris täpselt ei saa sellest aru.

Suur pesakond, palju võrratuid kassipoegi. Kuidas siis Buttercup meie päris kassiks sai? Algselt oligi plaan pesakonnast üks kaunitar endale jätta, olime juba ka oma valiku teinud. Kui aga jõudis kätte aeg kassipoegi oma kodudesse saata, otsustas meesterahvas, et üks kiisudest tegi valiku meie eest juba ära. Buttercup oli otsustanud, et meie oleme täie kindlusega tema päris inimesed! Kuidas saakski teisiti mõelda, kui meie olime teda toitnud, tema eest hoolitsenud, teda tugevaks kasvatanud. Mõeldud, tehtud, Buttercup oli oma päris kodus. Leidsid ka kõik teised omale toredad kodud, käsitsi välja valitud meie tubli perenaise poolt.

Niisiis oli Buttercup üksi. Koos meiega, kuid üksi. Ei olnud enam teisi neljajalgseid kaaslasi, kellega ringi mürada. Kasvades ja jõudu kogudes oli Batu juba teistele võrdseks mängukaaslaseks saanud ning see talle väga meeldis. Selle probleemi parandasime nii, et võtsime hoiule veel ühe temavanuse kiisupoisi! Sõbraks said nad kiirelt ning nüüd vist isegi Batu kutsuks teda oma vennaks – temast aga rohkem ehk mõni teine kord.

Nüüdseks on sellest väikesest ja väetikesest Buttercupist sirgunud üks krutskeid täis noorhärra. Oi, kuidas meeldib pahandust teha ja sellega oma inimeste tähelepanu püüda. Aknalaual lilled? Need kuuluvad põrandale. Liiv liivakastis? Sellist asja ei tohi olla, see peab olema kõikjal põrandal. Ei ole ka kinnine liivakast takistuseks! Liivas kaevata meeldib talle muideks väga – kui liivakastil põhja all poleks, siis ühe vetsuskäimisega jõuaks ta küll meie kolmandalt korruselt esimesele välja.

Vaatamata lõpututele pahandustele ja krutskitele oleme siiralt õnnelikud, et Buttercup just meid oma inimesteks valis. Batu silmades peegeldub endiselt seesama väike ja abitu kassipoeg, kes nii väga inimeste tähelepanu ja hellust vajas, kes ukse peal oma inimesi koju ootas ning õla peal istudes jälgis mida need kummalised kahejalgsed loomad askeldavad.

Aitäh Buttercup, et valisid meid!

Kui Sa soovid ka omale toredat kiisusõpra, siis piilu siia: https://www.pesaleidja.ee/loomad/praegu-otsivad-kodu/. Ja kui Sul on toredaid kodu-uudised jagada, siis ootame suure huvi ja rõõmuga. :)

----
SELLEKS, ET PÄÄSTA ROHKEM LOOMI, ON MEIL TARVIS SINU ABI.

Annetust on võimalik teha helistades Pesaleidja MTÜ annetustelefonile:
900 0950 - kõne hind 50€
900 0915 - kõne hind 15€
900 0905 - kõne hind 5€

Palun kuula ära kogu tervitustekst, muidu annetust ei toimu!

Või tehes annetuse Pesaleidja MTÜ kontodele:
EE647700771001866844 LHV Pank
EE102200221063071211 Swedbank
EE941010220247756220 SEB Pank
EE404204278613732108 Coop Pank
EE351700017003105966 Luminor Bank

Iga annetatud euro aitab! 💚