Pikne leidis oma päriskodu meie vabatahtliku juures peale seda kui ta oli peale Pesaleidjasse jõudmist terveks kuulutatud. Täna jagabki tema perenaine Pikse teekonda õnnetust kassipojast oma päriskoduni.
Pikne oli kõigest paarikuune kassipoeg kui ta Pesaleidjasse toodi Jõelähtme vallast - ema ei olnud, saba oli murdunud ning kassipoeg oli suurt hirmu täis. Kuna tema väike sabake meenutas piksenoolt, saigi ta omale nime - Pikne. Lisaks oli ta üsna väeti, kõhuprobleemid, murdunud saba valmistas valu ning ees oli pikk tee tervenemiseni.
Saba oli tal murdunud ilmselt sünni ajal, vähemalt arstid arvasid nii. Kui ta lõpuks oli piisavalt hoiukodus kosunud, oli aeg saba amputeerima minna. Opp möödus edukalt ning mina, kes oli terve aeg Piksele pöialt hoidnud, tundsin, et meie koju mahuks veel üks nurrik ning Pikse raske elu algus ja imearmsad pildid tõid lõpuks kodus läbirääkimistel edusammud - elukaaslane andis nõusoleku veel teiselegi kassile kodu pakkuda. Johnnyl, ehk meie esimesel kassil, ei olnud muidugi õrna aimu ka, mis nüüd juhtuma hakkab...
Lõpuks jõudis kätte päev, mil Pikne ehk hellitavalt ja koduselt nimega Piku, tuli lõpuks koju.
Pikne esimesel õhtul
Johnny võttis ta isegi hästi vastu - paar korda kostus mõni susin kui Piku liiga lähedale läks, mõnikord jooksis eemale põrnitsema, et kes see kass on, miks ta meie kodus on?
Üsna kähku, äkki peale kolmandat päeva, hakkasid nad juba koos mängima, kord jooksis üks ees, siis teine. Kõige vahvam oli vaadata kuidas nad kahekesi rõdul oleva ronimispuu otsa istuma läksid, et klaasitud rõduakna tagant välja vaadata. Lõpuks aga saime aru, et Johnny, kes on Pikust 5 aastat vanem, võttis ta omaks kui koos magati ronimispuul ning Johnny Pikut hoolikalt pesi.
Pikne on tänaseks meiega olnud üle aasta - 2019.a novembri lõpust alates. Ta on Johnny suurim sõber, väike vend ja hea kaaslane. Nii tore on neid aegajalt koos magamas vaadata ning mõelda, et küll oli ikka tore, et me teise kassi võtmise kasuks otsustasime.
Inimestega on Piku algselt väga arg, aga kui lõpuks külla tulnud sõpradega harjub, on ta julge ning agar paisid noppima. Ta on imeline kass, kes tahab väga lähedust. Tihti kui töölt naaseme, jookseb ta diivanile sinu juurde ning ronib sõna otseses mõttes pähe või peale ning laseb valju nurru valla, sest lõpuks on tema inimesed kodus.
Meil on tohutult heameel, et me otsustasime sellele pisikesele õnnetukesele kodu pakkuda, sest juba ammu enam ei kujuta me elu temata ette. 😍 Seega kui mõtlete, et kas võtta veel teine kass... Siis andke see võimalus, usun, et te ei pea kahetsema! Lõpetuseks veel mõned vahvad pildid meie poistest.
Niimoodi tulebki Pikne minu otsa magama... 😀
Kommentaarid
Postita kommentaar