Kuidas minust sai hoiukodu: Katrini lugu vol1

Olin kassitoa vabatahtlik olnud natuke üle kuu aja ja külastanud kiisusid päris tihti. Loomulikult olid kõik kassid ka juba tuttavad, teadsin nende iseloome, eripärasid ja „kiikse“. Kuidas nt mõnele arale läheneda, kuidas meeldib Rubensile ja Saabastega kassile mängida, kuidas Mirabellale meeldib inimese põlvede vahel pikutada, kuidas Brindisi peab saama kogu tähelepanu korraga endale, kuidas Domino silma kõige parem puhastada on ja kuidas kass Artur ja Tobias üldse omavahel läbi ei saa.

Minu kõige esimesed hoolealused olid Tobias ja Kuningas Karl. Mõlemad suured isased kassid, esmapilgul nii leebed ja rahulikud, kui mida aeg edasi, seda enam peavalu nende domineerimisvajadus kassitoas tekitas. Mõtlesin, et olen päris parajasse pange astunud, võttes endale esimesteks hoolealusteks kassitoas sellised ülbikud :). Mure ju ka oma hoolealuste pärast, et kas nad viga ei saa, kui kaklema lähevad jne. Õnneks mure lahenes kiiresti, sest Tobias sõitis hoiukoju ja sealt edasi päriskoju ja peale seda varsti läks ka kass Artur oma päriskoju. Seega jäi mulle alles veel Kuningas Karl. Siiamaani on mul hoolealuseid muidugi rohkem olnud, kui Karla, kuid tema, kui esimene on alati meelde jäänud. Kuningas Karl on ka minu hoolealustest kõige kauem kodu oodanud kass – tema sõitis alles hiljuti (7.01) oma päriskoju.

Niisiis. Lisaks oma hoolealustele poevad ka mõned teised kassitoa elanikud ikka väga sügavale hinge. Minu ja ka paljude teiste vabatahtlike lemmikuks oli kassitoa vapper rüütel Rubens. Rubens oli must-valge isane kass, üsna nooruke alles – aasta-poolteist. Leitud oli ta juba kassipojana Põltsamaalt ja sealt edasi elanud ainult varjupaigas ja siis Pesaleidja kassitoas. Raske on leida sõbralikumat, toredamat ja nunnumat kassipoissi, kui seda on Rubens. Ma ei liialda, kui ütlen, et ta tõesti oli kõigi lemmik ja tema sai oma paid ja mängud alati vabatahtlike käest ilusti kätte (mitte et ülejäänud sellepärast tähelepanuta oleks jäänud – ei. Aga need, kes ise aktiivsemalt inimese tähelepanu otsivad, seda ka saavad).

Rubens veetis oma päevi poiste toas Saabastega kassiga koos mängides ja vabatahtlike käest paisid nurudes. Ta oli hea tervisega ja kõik oli korras. Kuid paratamatult peab ka kassitoas vahepeal kasse ümber kolima teistesse tubadesse, et uusi kiisusid mahutada ja kui peaks saabuma kastreerimata kass, siis tema peab kindlasti olema seal toas, kus emaseid ei ole.

Nii rändasid ka Rubens ja Saabastega kass poiste toast suurde tuppa. Ei oskagi öelda, kas toavahetus oli niivõrd traumaatiline või oli põhjus milleski muus, kuid Rubens hakkas karva kaotama. Kõigepealt jäi kiilaks tema kael, nii et ta nägi välja nagu jaanalind, kui ta inimese najal ennast ülespoole upitas, kael õieli :). Seejärel muutus tema karvkate ka üldiselt hõredamaks ja ta hakkas kaalu kaotama. Tema iseloom oli ikka sama särav ja rõõmus, mängis ta suure tuhinaga. Kuid välimuselt nägi kuidagi närb välja. Ja minu kui vabatahtliku süda ei pidanud enam vastu ja nii ma ühel märtsikuu päeval Rubensi transpordipuuri pakkisin ja endale koju kosuma viisingi. Nii saigi minust ametlikult ka hoiukodu.

Jaanalindu meenutav Rubens veel kassitoas

Selgus, et Rubensil on ka kõhulahtisusega probleeme. Selgus tuli muidugi eriti sobival ajal – nimelt lasi Rubens ennast transpordipuuris teel koju täis. Ega midagi – Rubensi hoiukodu elu algas kohe vanni võtmisega. Ei saa öelda, et ta seda hirmsasti nautinud oleks – vabatahtlikul oli järgmisel päeval nii mõnigi punane kriim käe peal juures :D Kuid vannist välja saanud nuuskis Rubens oma uue ajutise kodu hoolikalt üle, veendus, et pole ühtegi teist looma ja hüppas siis inimesele sülle nurruma.

Seda võin ka öelda, et varjupaigast koju saanud looma esialgne tänutunne ja rõõm on tõepoolest suured. Lausa nii suured, et esimesed päevad veedetakse lakkamatult nurrudes. Rubens näiteks ei lahkunud minu kõrvalt hetkekski – istusin diivani, Rubs oli süles ja nurrus – kõndisin teise tuppa, Rubs oli kannul ja nurrus – läksin kööki, Rubs kannul – läksin vannituppa, Rubs ukse taga nurrumas – läksin magama, Rubs teki all nurrumas ja sõtkumas.

Mul oli lausa kahju tööle minna, sest vaene Rubens pidi siis päev otsa üksi kodus olema. Aga seda ta ka nautis – koju jõudes olid vaibad sassis ja mänguhiired ära räsitud. Rubens oli tõeliselt jahti pidanud ja tegelenud mängimisega. Aga kui koju jõudsin – vups süles ja nurrumas. Selline nurrumaraton kestis meil umbes paar-kolm päeva kuni nädala. Siis hakkas Rubens taipama, et tal ongi nüüd koht, kus pole teisi kasse ja tal on inimene, kes talle süüa annab ja kes tema eest hoolitseb. Ja mugavuse ja äraharjumisega saabus ka mõningane ülbus :D Kuna kevad lähenes, siis päike tõusis varem ja varem läks ka valgeks. Ei jõua ära kirjeldada, kui mitu korda öösel ärkasin selle peale, et Rubens traavis toast tuppa ilma põhjuseta ja möllas ringi. Õnneks see kestis maksimaalselt pool tundi ja siis ta tuli ikka minu juurde voodisse pikutama. Juhtus muidugi ka seda, et tema mängutuur hakkas pool tundi enne minu ärkamisaega ja kui mina üles pidin tõusma suundus Rubens ennast hoolikalt pestes uneringile. 

Korra oli ka tõeline hämming, kui ärkasin keset öös hirmsa lärmi peale. Kiirustasin teise tuppa ja mis ma näen – Rubens on ennast väga ilusti ribikardinate vahele ära sättinud ja välja ei saa :D. Rabeles seal siis ja sellest ka lärm. Mina kui hoolimatu inimene tegin enne ikka pilti ja naersin, siis alles aitasin Rubsi kardinate vahelt välja. Peale seda tõmbasin ribikardinad üles ja enam Rubs sinna kinni jääda ei saanud. Ju kardinate ääres rippuv nöörijupp oli ikka ületamatult põnev ja seda tuli kohe püüdma minna :)

Rubens ribikardinates

Alati ei olnud kõik ka lust ja lillepidu ja nurrumine – meil oli probleem ka. Miks üldse Rubens kõhnus ja karva kaotas? Hoiukoju jõudes oli tema kõht vesilahti ja hakkasime siis otsima lahendusi. Võin ausalt öelda, et aega läks ikka paar kuud, enne kui probleemile jälile jõudsime. Proovisime toidu vahetust, söetablette, eritoitu, kangemat ussirohtu, antibiootikume kõhubakterite vastu jne. Miski neist ei aidanud. Rubensi kõht ikka lahti. Ja ta ei võtnud üldse juurde, kuigi karvkate läks siiski ilusamaks ja läikivamaks, sest ta sõi loomakliinikust ostetud eritoitu.

Siinkohal suur tänu kassitoa vabatahtlikele, kes oma nõu ja jõuga aitasid kaasa Rubensi probleemile lahenduse saamisele. Nimelt on Pesaleidja hoiukodudel ka oma Facebooki grupp olemas, kus saab kõike alati küsida ja uurida, teistega arutada ja suhelda. Ühesõnaga – toetusgrupp on olemas ja keegi ikka alati aidata saab. Ja pean ka tänama Nõmme loomakliinikut ja dr Ursula Mesikäppa, kes koos minuga muretses Rubensi pärast ja kes soovitas erinevaid ravimeid. Lõpuks jõudsimegi probleemi jälile! Nimelt oli Rubensil selline harvaesinev mure, et tema süsteem ei tootnud iseseisvalt seedeensüüme. Seega ka toit ei saanud seedida ja toitained imenduda. Mistõttu tema kõhnus püsis ja kõht oli ikka lahti. Õnneks on olemas sellele ravi – Lypexi kapslid. Neid tuli Rubensi toidu sisse puistada ja juba paari-kolme päeva pärast oli näha, et liivakastis on tahked junnid.

Kõlab küll naeruväärselt, aga teate, kuidas üks hoiukodu võib rõõmustada tahkete junnide üle, kui kuid on ainult vedelat liivakastist leitud. Junni-uuringud olid väga põhjalikud :D

Arst arvas, et on ka võimalus, et Rubens hakkas aja jooksul ise ka seedeensüüme tootma, kuid oli ka olemas võimalus, et ei hakka ja peab elu lõpuni neid kapseldi tarbima. Odav lõbu see ei olnud, aga samas – oma lemmiklooma heaks oled sa ikkagi väga paljuks valmis.

Kuid Rubensi tervislik seisund muidugi raskendas talle päriskodu leidmist.

Tasapisi hakkas Rubens juurde võtma. Väiksest kribust rääbakast hakkas sirguma suur ja läikiva karvaga kass. Paljud vabatahtlikud, kes Rubensit mõned kuud hiljem nägid ei suutnud uskuda, et tegemist on sama loomaga. Rubsi sai hellitavalt kutsutud „Paks-kael Rubs“, kuigi tegelikult oli paksusest muidugi asi kaugel.

Esimest korda hoiukoduks olemine on muidugi ka paras väljakutse – nimelt see osa, kus sa pead oma hoiul oleva looma ära andma päriskodu pakkumise korral. Ma ei reklaaminud Rubensit pikalt-pikalt, tuues endale vabandusi, et ta on veel haige ja tahab kosuda jne. Tegelikult ma ei oleks teda võibolla raatsinudki ära anda. Nii armsaks oli ta saanud. Kaalusin ka põhjalikult tema endale päriseks jätmist.

Õnneks elul oli varuks suurepärane lahendus – nimelt minul vedas ja Rubensisse armus otsekohe esimeseset silmapilgust minu hea sõbranna. Ja nii Rubens oma päriskoju saigi. Ja minul on olemas pidev ülevaade ja võimalus Rubensit tihti külastada.

"Paks-kael" Rubens nüüd


Lubasin, et peale seda pikalt ühtegi looma enam hoiukoju ei võta.

Kommentaarid

Populaarsed postitused