Kodu-uudised: pehme krutskeid täis tudukiisu Daisi

Daisi - suured rohelised silmad, armsad valged sokikesed, siidpehme kasukas ja salakavalad krutskid! 
Daisi on kindlasti kõige nunnuma tuduja tiitli vääriline. Zzz... :)
Täpselt selline on meie imearmas endine kassitoa elanik. Nüüd on ta juba päris oma kodus olnud üle kahe kuu. Miskipärast pidi meie nunnuke ootama pikad kaks ja pool (!!) aastat, aga eks see oli ootamist väärt. Nüüd on tal päris oma kodu, päris oma kutsu, päris oma kott-tool... :)

Daisi jäi silma ühele toredale noorpaarile Tartust. Neil oli soov üks hüljatud kiisuke armastusega üle kuhjata ning leida sõbrake oma kutsule Tipale, kellele väga kiisud meeldivad. Plaan paigas, kiisu leitud ja pikk sõit koju ette võetud.

Juba esimestel päevadel Daisi uudishimulikult uuris ringi, tundis end päris koduselt, ent kutsu sõbralikkus tundus talle esialgu natuke võõras ja kummaline. :)

Kui Daisi oli juba kuu aega kodus olnud, siis saime sellised vahvad uudised:

Meile tundub, et Daisil on olnud ikka väga raske elu või on ta inimestega väga vähe kokkupuutunud. Pole saanud paisid ja tähelepanu nii palju, et inimestega harjuda oleks saanud. Aga siin, oma inimestega, saab ta tähelepanu nii palju, et ta ei osanud seda kõike alguses kuidagi vastu võtta. Ei osanud ka midagi vastu anda - peale sisina, aga meil polnud selle vastu miskit, me ei oodanudki midagi muud, tahtsime ainult talle anda, saamata ise midagi kohe tagasi. "Küll me siis hiljem saame ka vastu midagi, kui tema jaoks õige aeg," mõtlesime meie.

Kott-tool on nii mõnus...
Aga nüüd, umbes nädal tagasi, hakkas ta ka midagi vastu andma - ta andis meile oma NURRUMISE. Me olime nii õnnelikud. Me ei osanud oodata, et see nii ruttu juhtub, sest enamus kordadest, kui tahtsid paitada, said vastu taganeva kassi ja sisina. Arvasime ka juba, et äkki ta ei oskagi üldse nurruda - see oli nii vale arvamus. Meeletu rõõm valdas meid sel hetkel, aga mind ka kadedus, sest see oli härra käsi, mis Daisi esimesena nurruma sai, vaatamata sellele, et mina olen põhiliselt kodus ja temale tähelepanu anda üritan. :D


Aga kuidas koeraga? Vahest mänguhoos ajab ka koera taga, et mängi minuga, aga kuna koer on küüsi tunda saanud, siis veidi pelgab kassi hüplemisi, mis just tema suunas on, ütleme küll, et kiisu tahab aint mängida, ega ta koguaeg sinuga ka kuri ei ole, siis vahest ikka võtab vedu ja veidi mängivad, aga siis saab kass kurjaks, on turris, lõpetame ka kohe ära, üritame ikka tasa ja targu. Kui koer magab ja Daisi ise ringi liigub, siis ikka käib koera ka nuuskimas, et kes asi sa oled :D Ja koer.. kui kassi silmapiirilt kaotab, peab otsima kuniks ta leiab ja teab kus on, valve on peal, et ära ei kaoks. :D Aga vaatamata sellele, et vahepeal küüned koera poole on, on öösiti koera pesa üks lemmikutest kohtadest, kus magada :)


Peale seda kui kott-tool enam ohtu ei kujutanud, sai ka see üks lemmikumaks kohaks. Ja no muidugi akna laud ja härra arvutitool - need on päeval väga head kohad, kus põõnata. :D Meie kõrvale diivanile, küll aga teisele poole diivanit, on ta ka paaril korral tulnud.


PS! Daisi nurrumootor oli alguses nii roostes kui roostes veel olla sai, nagu väike traktor, mis käima minna ei tahtnud :D

PS! Kapialuseid mööda ei käi me juba peale teist nädalat :)


Nii palju tõestusi Daisi poolt, nii vähese ajaga, et ta ikkagi lõpuks hakkab meid omaks võtma, kiiremini kui arvatagi oskame. See on nii hea tunne! :)


Nüüd on Daisike juba üle kahe kuu kodus olnud ja uudised on veelgi vahvamad:

Enne kui paitada tahtsid või ligi tahtsid minna, siis pidid ennast temasuuruseks pisikeseks kakukeseks tegema ja talle käe ulatama, et ta ei kardaks niipalju ja saaks sind nuuskida, et ikka ohutu oled, siis nüüd on nii, et mine ja paita. Küll siiski ei tohi järsult minna, muidu pistab jooksu, aga kui näeb, et läheneme, siis on juba pooleldi valmis paid vastu võtma. 2-3 pikka paid ja juba nurrumootor käib ja kus siis alles püherdab ja mõnuleb ja ajab peput uppi (saba juurest ju nii mõnus), suurest mõnust vahest isegi näksab õrnalt, no siis ei suuda ise enam lõpetada :) 

Kuna meil peres on kombeks elutoas süüa, siis nii kui diivanile ennast sööma sätid on Daisi oma posti otsast all, paarikümne cm kaugusel, suurte armsate silmadega vaatamas "äkki annad mulle ka ampsu" ja kui temast siis välja ei tee, ronib ta ligemale, kust ta juba näeb, mis head ja paremat seal taldrikul on. :D Söögiga üldse on nii, et hommikul kui ärkad ja kööki lähed, jookseb tema ka kohale "paluks mulle nüüd süüa", ja kui miskipärast unustad talle anda, siis igakord kui kööki lähed tuleb ta järgi, et kas sa nüüd annad, korra isegi andis mäugumisega märku, et temal kõht tühi, rohkem mäugumist kahjuks kuulnud pole.

Koeraga läbisaamine on ikka nii nagu temal tujud, kui tahab, siis saab läbi, kui ei taha, siis ei saa. Vahest ajavad üksteist taga, aga ei tea, kas see kujutab endast mängimist või midagi muud.. Daisi sai üsna ruttu aru kellega ta koos nüüd elab, harjus meie lõhnadega, siis alguses nö võõraid(külalisi) ta ligi ei lasknud, sisises nende peale. Nüüd aga võib ükskõik kes minna ja paitada, lööb nurrugi ja ei tee teist nägugi, et keegi mitteomadest paitab (järsku ei tohi muidugi läheneda, siis võib jooksu panna või hambaid näidata) :)

Nii vahva on lugeda, et meie endistest hoolealustest nii palju hoolitakse, et tehakse end pisi-tiilukeseks kakukeseks, et mitte teda hirmutada. :) Eks iga kiisu on erinev ja nad kõik vajavad aega, kannatust ja armastust, et harjuda uue keskkonna ja elukorraldusega - nii hea meel, et Daisile seda kohe kuhjaga pakutakse. :) Küll ka Daisi ja Tipa ühel hetkel täpselt samale lainele saavad. :)

Suured-suured tänud taas terve Pesaleidja meeskonna poolt Daisikesele kodu pakkumise eest! 💕💕💕

Kommentaarid

Populaarsed postitused