RUBRIIK PESALEIDJAD - RAVIJUHT KELLI LUGU

Toome teieni rubriigi, kus tutvustame meie vabatahtlikke ja töötajaid - Pesaleidjaid. Nii kassitoas toimetavaid kui ka hoiukodusid. 
Niisiis on järg jõudnud meie ravijuhini, Kellini. 



Nimi: Kelli Samberk
Vanus: 26
Millal liitusid Pesaleidjaga?: 18.01.2015
Sinu roll Pesaleidjas: ravijuht


Kuidas sattusid Pesaleidjasse?

Olin 13-aastane ja see oli 7. juuni 2007, kui läksin Loomade Hoiupaika vabatahtlikuks. Otsisin omale suveks tegevusi, niisiis otsustasin minna klassiõega koeri jalutama varjupaika. Ehkki sel hetkel oli seal vanusepiirang selline, et jalutada tohib alates 14-aastane külaline, siis tehti meile erand ning anti rahulikud vanemad koerad jalutada. Mõned kuud sai käidud nii jalutamas, ent siis palus administraator ja talitaja, et ehk saan tulla mõni päev varem või olla kauem, et neid abistada. Ühtäkki olingi üksi vabatahtlikuks jäänud ja läksin hommikuti juba kell 8 sinna ja lahkusin õhtuti 22-23 ajal. Kõik nädalavahetused ja koolivaheajad olin seal täispikad päevad. Aitasin nii administraatoreid, talitajaid, püüdjaid kui ka veterinaare. See pani väga tugeva põhja alla minu loomaarmastusele ja tegutsemisele, kasvatas missioonitunnet ning õpetas aitama neid, kes iseennast aidata ei saanud.
2015 aasta alguses avastasin, et Viljandi mnt varjupaik jääb minust kaugele ning et endal oli kodus koer, siis oli aeg plaanid ümber mängida, ent loomadega tegeleda oli siiski suur soov. Seega leidsin Pesaleidja. K
uskile oli ometi vaja panna see ülevoolav armastus ja hoolitsus.


Millega tegeled väljaspool Pesaleidjat? 

Käin koolis ning suur osa vabast ajast läheb mu enda loomadele. Samuti kirjutan väikestviisi sahtlisse raamatut, meeldib meeletult fotograafia ja arendan end igapäevaselt ka selles. 


Kas Sul on omal kodus loomi?

Täna on mul kodus viie ja pooleaastane karmikarvaline standardtaks Jass, Pesaleidjast adopteeritud kiisupreili praeguseks 7-kuune Kertu ja 7-kuune must labradoripoiss Ruudi.
Kertu leiti Laitsest nädalavanuselt - napilt olid tema silmad lahti läinud, kui ema hukka sai ning Kertu toodi kassituppa. Juhtusin samal hetkel kassitoast läbi, kui pisike kolmevärviline kassipoeg juhataja süles oli. Otsus oli selge - pärast toimetamisi lähen võtan selle hädise kassi enda juurde ja turgutan teda. Siis aga paari tunni pärast läks Kertu Loomade Kiirabisse, sest seis oli pigem kehv. Sealt sain ta õhtul enda juurde koju, kus kogu edasine elu hakkas tema ümber käima. Iga kahe tunni tagant olid äratused, et uuesti soojamatt sooja panna, kiisupreili ihuhädadele masseerida, toita, mett määrida suulakke, anda espumisani ja pisut hellust jagada. Kaks nädalat oli see nii toimunud, ent siis jäi pisike kiisupreili raskesse kahepoolsesse kopsupõletikku, sest olin sunnitud talle hommikul ninaloputust tegema, ent vedelik sattus hoopis kopsudesse. Kiirelt tormasime kliinikusse, kus seis hetkeks paremaks läks, ent mõne tunniga olukord halvenes tohutult. Loomade Kiirabis meile eriti lootust ei antud, sest seis oli tohutult raske ja pisike rändas koheselt hapnikukambrisse. Järgmine päev nägin teda korra seal elu nimel võitlemas ja lubasin talle, et kui ta sellest eluga välja tuleb, saab tema suurest sõbrast, minu taksist, talle pärissõber ja minu kodust tema päriskodu. Ülejärgmine päev tuli kõne, et kassipreili on terve. Tõin ta koju ning tema nimeks sai Kertu. Ja minu kodust sai tema päriskodu, Jassist tema pärissõber.
Kogu kambal on oma isiklik instagrami konto - @jassjakertujaruudi



Mida on koostöö Pesaleidjaga Sulle õpetanud?


Ma arvan, et alustuseks seda, et alati tasub võidelda ja alati on vaja näha vaeva. Et Pesaleidja on no-kill varjupaik ning mina vastutan meie kiisude elude ja terviste eest, siis võitleme iga hinge ja elu nimel meeletus koguses.
See on õpetanud mulle palju tähelepanelikkust, et märgata muutusi ja vajadusel hindama, kas loom vajab kohest arstiabi või ei.
Meeletus koguses on kasvatanud see minus ka püsivust - ma ei arvanud iial, et suudan olla ravijuht Pesaleidjas üle viie aasta. Nüüd on see verstapost ületatud ja ma tean, et ma teen seda, mida hindan, seni kuni hingan.
Pesaleidja on näidanud mulle, kui palju on suure südamega ja meeletult häid inimesi meie ümber. Kuidas märgatakse abivajajat looma ning kuidas aidatakse meid alati, eranditult, et meie hoolealused abi saaksid ja et meie omadega toime tuleks. 
Lisaks ka seda, et armastuse ja hoolega on kõik võimalik - ka kõige metsikumad kiisud taltsuvad ja sotsialiseerimine kannab alati vilja. 
Ning suuresti õpetas mulle ka seda, et ma ei olegi läbi ja lõhki koerainimene. Kassid on mu südame ikka korralikult vallutanud!


Mis on Su eesmärk olles Pesaleidjas?

Kui ma suudan kasvõi ühe looma olemise paremaks teha mingi oma teoga, tunnen ma, et mu tegevusest on kasu. Kui ma suudan kasvõi ühe looma elu ja usu inimestesse taastada ning paremaks teha, on minu süda täis õnnetunnet, armastust ja rahulolu. 
Ravijuhiks olemisel on mu eesmärk aidata võimalikult paljusid Pesaleidja hoolealuseid ning teha kõik endast olenev, et ma saaksin ja suudaksin neid aidata ning et kõigil tõbistel hakkaks võimalikult kiiresti palju parem. See on ainus, millele ma mõelda suudan. 



Mis valmistab Sulle vabatahtlikuks olemisel kõige rohkem rõõmu ja mis on Su jaoks kõige raskem? 

Kõige suuremat rõõmu ilmselt see, kui mõnel väga kehva tervisega või diagnoosiga kiisul läheb olenemata vastulöökidest siiski paremini ja ta paraneb, terveneb. Kui väga haige kiisu, kes on mitmete ravimite peal, iseseisvalt, enda initsiatiivist sööma hakkab. See on meeletu, mis rõõm ja rahulolu ja õnnetunne tervet hinge täidab!
Kõige raskemaks on ikka ja endiselt see, kui oleme andnud endast absoluutselt kõik ning olematu prognoos teeb oma töö. Ma olen alati lubanud meie hoolealustele, et nii kaua, kuni kass ei piinle, ma rabelen ja võitlen, ent kui asi on pöördumatu, siis ma ei lase kiisudel valudes piinelda ja aitan nad valuvabasse ellu. See aga murrab mu südame iga jumala kord. Iga eutanaasia või surm ma nutan nii nagu oleks iseenda looma pidanud magama panema. 



Kas Sa tahad midagi inimestele edasi öelda? 

Märgake enda kõrval abivajajaid ja andke hääl neile elusolenditele, kel endal seda ei ole. Iga hing on väärt elu ja seejuures kvaliteetset, ilusat ja armastust täis elu. 
Ja et toetada MTÜ'sid, varjupaikasid ja kõiki neid vabatahtlikke, kes kõike seda tööd teevad oma vabast ajast, oma perede ja loomade, tööde ja koolide kõrvalt, palun steriliseerige ja kastreerige oma loomad ära - kassiliik ei ole väljasuremisohus. Kasse on kordades rohkem kui inimesi - kust me leiame neile kodud? 

Kasutaja Kelli Samberk foto.
Iga-aastane traditsioon minul on jõuluõhtul jagada kõikidele meie hoolealustele konservi ning teha igale viimselegi kiisule üks pai. 
Kasutaja Kelli Samberk foto.
Ja nii see kõik algas. 2007 aasta juunikuu Loomade Hoiupaigas.

Kasutaja Kelli Samberk foto.
Vasakul Ruudi, paremal Jass



Kasutaja Kelli Samberk foto.

Kasutaja Kelli Samberk foto.

Kommentaarid

Populaarsed postitused