Otsisin novembris endale kiisut ja väikese internetis tehtud uuringu tulemusena sain tõelise ehmatuse osaliseks - kodutuid loomi on tohutult palju, lemmikute pidamise kultuuri tase on väga madal, palju on probleeme loomade halva kohtlemisega. See kõik sai põhjuseks, miks ma loomade päästmise tegevusega selle aasta alguses pihta hakkasin ja nüüd sellega oma laste ning põhitöö kõrvalt tegelemas olen.
Loomakeste sokutamisega ja ilmumisega tänavatele ja majade ümbrustesse "ei tea kust", on minu arust nii, et arvatakse - küll kass tänaval hakkama saab! Tegelikult ei ole kass meil looduslik liik ja ta ei saa siin iseseisvalt hakkama. Iseasi kui palju võib linnakeskkonnas üleüldse mingisugusest looduslikust liigist või loomulikust hakkamasaamisest rääkida. Omaette küsimuseks on vastutuse puudumine, see on väga-väga tõsine probleem. Mõeldakse - sokutan selle ülearuseks osutunud looma kuhugi, küll ta kuidagi ikka hakkama saab, võibolla mõni äkki korjab ta üles ja kui ei vea, no mis siis ikka. Foorumites võib aeg-ajalt lugeda postitusi, kus inimene tahab endale "loomulikku" kastreerimata isast kassi, kes saab vabalt õues liikuda ja kes pole kaotanud oma instinkte.
Selline kodus peetud isane kass on tavaliselt väga heas toitumuses ja see annab talle kõik eeldused saada oma areaali domineerivaks ehk alfaisaseks, kellel on ainuõigus eostada kõik tema piirkonda jäävad emased. Kas sellise isase kassi omanik aitab leida kiisupoegadele kodusid või steriliseerida ümbruskonna emaseid? Vaevalt küll! Kasside kõige aktiivsemal jooksuajal, veebruaris ja märtsis, pöördusid minu poole paljud steriliseeritud tubase eluviisiga emaste kasside omanikud ja ka minu töökaaslased, kel endal loomi kodus polegi! Probleem siis selles, et isased kassid märgistavad oma loomulikust instinktist nende majade aknaid ja uksi. See on loomulik, sest loodus "käsib" isasel kõutsil võidelda oma olemasolu eest järglaste eostamisel, kuid kas täislastud majade omanikele see eriliselt vänge, teistele kõutsidele oma areaali tõestamiseks ja hoidmiseks lastud, märgis meeldib? Vaevalt küll!
Seega küsimus, kas kastreerimata isaste kasside omanikel on ka mingi vastutus või on emaste kasside tiineks jäämine ainult emaste kasside omanike mure? Ja selline haisutamine oma lemmikust ning perest hoolivate loomaomanike mure? Peale selle ohustab selliseid haisutavaid ja jooksuajal kräunuvaid kasse pahaseks saanud inimeste nördimus ja omakohus. Paljud isased kõutsid saavad inimesepoolse jõhkra kohtlemise osaliseks ning on olnud ka juhtumeid, kus kasse on õhupüssist tulistatud. Samuti on isastel nn loomulike instinktidega kassidel suur võimalus kakluse käigus nakatuda kasside immuunpuudulikkusse (inimeste AIDSi, mis väidetavalt kassidel sugulisel teel ei levivat), neil on suur võimalus saada jõhkra jalahoobi või auto allaajamise ohvriks, nad saavad suuri vigastusi oma areaali eest võideldes ning tihti jooksevad õnneuimas ja instinkti mõjul auto alla või saavad rebastele söödaks.
Siit siis tekivadki võimalused:
- muuta loom sigimisvõimetuks ja pidada toakassina
- muuta loom sigimisvõimetuks, kiibistada kass ja lubada tal vabalt õues hulkuda
- saavutada üleliigsete järglaste ära hoidmiseks kokkulepe, et jooksuajal ei hulgu õues ühtegi kassi?
Kuidas küll kolmanda võimaluse puhul kannatada välja emase kassi kräunumine iga kahe nädala tagant ja osade isendite puhul ka sirtsutamine ning vaadata pealt tema piinlemist? Kuidas elada üle umbes poolteist kuud kestev isase kassi karjumine ja väga tugevalt haisev sirtsutamine? See variant jääb antud teemast kohe välja!
Täna on siis jällegi käes kassipoegade UPUTUS!!!! Neid "ilmub" kingakarpide viisi vastsündinutena hoiupaikade treppidele!!!! Kas selline tegevus on inimlik? Hoiupaikade ja teiste ühingute töötajad üritavad neid siis ilma kassiemata lutitada, potitada, elus hoida jne. Kas ükski loom ja veel eriti oma pogadest ülihooliv kassiema väärib sellist saatust, et ta sünnitab keset kõnniteed ja siis näeb, kuidas varesed ta poegi söövad? Või väärib ta ikkagi võimalust elada õnnelikult armastavas peres?
Kahjuks kipub elus olema paljude asjadega nii, et ühed on hooletud, vastutustundetud ja teised peavad siis nende tekitatud probleemidele lahendused leidma. Meie ühing on asunud tegelema Tallinnas Pärnu maantee läheduses ühe ühistu hoovis asuva kassikolooniaga. Antud korteriühistu inimesed on nende loomakeste toitmisega nad sinna peatuma ja elutsema meelitanud, kuid ei ole ise neid sinna sokutanud. Sealt hoovist kinni püütud must-valgele emasele sai tehtud abort, muidu oleks ta ilmselt tänaval sünnitusel surnud. Operatsiooni maksumus on üle tuhande krooni ja ema kosumiseks soetatav toit, liiv, ussirohud, vaktsineerimine ja kiipimine vähemalt sama palju!
Iga loomakese tänavalt ära toomiseks vajame hoiukodu, raha looma ravimiseks ja toitmiseks ning uue kodu otsimiseks.
Kui saate loomakesi aidata hoiukoduna või kui soovite pakkuda mõnele loomale päris oma kodu, siis palun võtke ühendust pesaleidja@gmail.com. Kiisusid saab aidata ja meie tegevust toetada, kui annetate Eesti Loomakaitse Seltsi kontole SEB Pangas numbriga 10002019856000. Selgituseks lisada "Pesaleidjale". Võimalik on ka sõlmida SEB Pangas igakuine tasuta püsimaksekorraldus endale sobivas summas. Iga väiksemgi summa on abiks loomade tänavalt pääsemiseks!
Kommentaarid
Postita kommentaar