Pesaleidja hoiukodud kohtavad nii mõnigi kord küsimust, et "mis hoiukodu üldse on" või "milleks seda vaja on" või veel sagedamini "miks sina hoiukodu pakud". Kas neile kõigile või vähemalt osadele neist küsimustest vastamiseks proovime teieni tuua nüüd meie hoiukodude lugusid. Iga hoiukodu on omaette põnev nähtus ja igast hoiukodust tulevad oi kui erinevad kogemused.
Lubage tutvustada midagi, mida looduses kuigi tihti ei juhtu. Väga väheste liikide isased hoolitsevad oma järglaste eest, kõige vähem teevad seda kaslased. Meil aga juhtus teisiti...
Kõik algas 30ndast septembrist, kui saatsin päriskoju oma viimase hoiukassi Fredi. Mõtlesin paar nädalat puhata ja pöörata oma kassidele rohkem tähelepanu. Nagu Murphy seadus - puhkasin hoiukassidest täpselt ühe päeva. Ei saanud käed rüpes istuda kui kuskil Harjumaal suvilarajoonis oli viimasepeal tiine kassimamma. Nii ma järgmisel päeval bussi istusingi ja Tartust Tallinna sõitsin.
Kassimamma oli väga metsik, kartis igat liigutust ning hääletooni. Kuid bussisõit möödus üsnagi rahulikult, kass isegi ei kräununud. Koju jõudes lasin mammakese transpordipuurist välja ning suureks üllatuseks selgus, et kassiema ise on alles kassipojamõõtu. Aga kõht see-eest vääääga suur. Kass sai kohe ristitud Cädyks. Ta oli väga stressis ja keeldus igasugusest toidust. Kössitas ainult nurgas ühes asendis. Ja nii kolm päeva järjest. Toitu ei puutunud ta ka öösel. Liivakasti kasutamisest rääkimata.
Ühel päeval avastasin, et kõik toidukausid on tühjad. Oh seda rõõmu! Samm-sammult hakkas Cädy julgemaks muutuma, alguses oli julguse märgiks tühjad toidukausid ning lõpuks tooli alt väljatulemine. Etteruttavalt võin öelda, et hetkel Cädy liigub vabalt mööda elamist ringi, laseb end paitada, ei karda inimese juuresolekul süüa ja häda tekkimise korral jookseb kohe liivakasti.
Harjusime niimoodi üksteisega 9nda oktoobrini, kui jõudis kätte see hetk, kui pisid tahtsid sündida. Cädy muutus. Metsikust tiinest kassist sai ääretult armas mammake. Ta tõi ilmale 4 imepisikest musta kassipoega, kelle eest hakkas ka kohe hoolitsema.
Kõike seda jälgis Carlos, endine Pärnu varjupaiga hoolealune, minu nüüdneninnu-nännu kass. Ausalt öeldes tundub, et Carlos närveeris poegimist jälgides isegi rohkem kui Cädy ise. Kuna pidin ise kodust lahkuma, panin igaks juhuks köögiukse kinni, et Carlos ega teised kassid ei saaks Cädyt ja ta vastsündinuid poegi häirida. Koju naasedes tervitas mind vaatepilt, kus Carlos lesis köögiukse taga ning palus härdalt kööki sisselaskmist. Esimestel päevadel ei julgenud kööki kedagi lasta, käisin isegi kikivarvul, et pisiperet mitte häirida. Kuid Carlos oli väga pealetükkiv ning ikka ja jälle palus end lasta Cädy ja poegade juurde. Üks päev lasingi, ise olin kullipilguga kõrval, et nii pea, kui Carlos hakkab ründama kedagi, saaksin kohe sekkuda. Aga minu suureks üllatuseks hakkas Carlos hoopis poegi lakkuma. Pesi põhjalikult kõik neli kiisupoega keelega üle, seejärel lakkus ka Cädy näolapikese ja kõrvad puhtaks. Cädy näis üllatunud.
Tänaseks on möödunud juba täpselt kuu piside sünnist. Carlose huvi poegade ja Cädy vastu ei ole absoluutselt kadunud. Vastupidi, pigem on isegi suurenenud. Ei ole möödunud ühtegi päeva, kui Carlos ei peseks pisikesi puhtaks, kui ta ei mängiks nendega ning ei õpetaks isegi liivakasti kasutamist. Carlos reageerib iga poegade peenikese „mäu“ peale ja kui ta parasjagu ei viibi köögis, jookseb otsemaid sinna. Pisid ju kutsuvad! Väga tihti juhtub ka nii, et Carlos asendab pisidele emmet. Tal küll piima ei tule, aga see asjaolu ei takista teda viskamast end samasse asendisse, mis emane kasski imetamisel, ning juba on pojad issi Carlose ümber.
Carlos on kõige kannatlikum kass, keda me ealeski oleme näinud. Nimelt ta laseb pisidel oma sabaga teha absoluutselt kõike, surudes silmad ja hambad valust kinni, aga kannatab nii kaua, kuni pojakestel kaob saba vastu igasugune huvi ära.
Kuna täna on isadepäev ja sellel päeval on kombeks issidele kinkida midagi, siis ka Carlosel on välja mõeldud oma kingisoov. Carlos unistab üle kõige, et tema väikesed marakratid ja nende emme saaksid endale head kodud. Kindlasti jääks ta neid kõiki igatsema, aga samas tunneks end õnnelikuna, teades et Cädy, Carl, Cleo, Cassandra ja Conrad nurruvad heades kodudes.
Mustade perekonnal on olemas ka oma FB-leht, mida võite julgesti laikida, et olla kursis kõikide tegevuste ja värskete piltidega: https://www.facebook.com/.../604524222922264... .
Kõikidele maailma issidele soovime head isadepäeva!
Kommentaarid
Postita kommentaar