Otse põhisisu juurde

Kuidas minust sai hoiukodu: Rauli lugu bi:t vol2

Tere jälle!

Mina siin. Raul siis. See "isane hoiukodu" :)

Ja ma räägin sel korral pisut ühest teisest asjast me hoiukodude elus.

Lahkumisest.

Arvan, et ma ei ole ainuke. Peaaegu me kõik, kes me oleme hoiukoduks hakanud, kiindume oma kasvandikesse nii jäägitult, et mõnikord tekib vastupandamatu soov (millele me siiski rõõmsaid kodu-uudiseid lugedes hoolega vastu paneme) nad päriskodudest "tagasi varastada" :) või siis sellel teisel juhul on ahastus nii suur, et ei oska kuidagi olla.

Üleskutse: tutvustage mulle kedagi, kes sellisesse seltskonda ei kiinduks!
Esimene lahkumine.
Ma ei mäleta täpselt, kes me Pesaleidja-seltskonnast see oli, aga mulle teatati, et Assari jaoks on vist olemas päriskodu. Oh seda rõõmu - kõige tragim kassilaps leiab OMA kodu! Ja minu esimene kojuloovutus! Tekitas elevust - otsisin kõikvõimalikud paberid ligi, tüütasin kogenumaid pesaleidjaid, kraamisin-koristasin, lugesin kassidele sõnu peale ja nii edasi.

Assar tegelikult oli väga viks ja viisakas noormees
Ja siis tulid külalised! Assarit vaatama. Mina olin enne nii närvis, et anna või otsad! Emme-Maiu kahtlustas ka midagi ja närveeris - kuni selleni, et kõht lahti ... Ja kui siis uus pere kohale jõudis, et mu kassilapsega kohtuda,leidis Maiu, et vahetult enne külaliste sisenemist tuleb liivakastis hädal käia, ja et asi ikka täiesti "korras" oleks, pages Assar igaks juhuks diivani taha!

Seega see kõlab nüüd natuke tragikoomiliselt, aga mu kohalik "kassikabinet" haises nii, et silmist vesi jooksis ja kassilaps, keda vaatama tuldi, keeldus end näitamast (lisaks kutsus ta peitust mängima ka õe Marri) ja minul ei olnud mingeid kogemusi, kuidas sellises jubedas olukorras käituda. Ja siis võeti juhtimine üle - minu arglikud kaksikud Miiu ja Ats otsustasid ise külalistega tegeleda. Õigemini küll nende susside ja varvastega! Tormasid ringi, püüdsid susse ja ronisid sülle. Võite arvata, et see oli kergendus missugune! Ja asi hakkas laabuma - aken sai lahti tehtud, mina "kaevasin" Assari diivani tagant välja ning külalised lõbustasid endid kaksikute trikke jälgides.

Kaksikud külalistega tegelemas
Nii see läks. Võeti mõtlemisaega ja siis otsustati - me võtame kassi. Atsi! Selleks ei olnud ma küll valmis (ehkki kahtlustasin) - Ats oli me pere pisipoiss! Kõige nirum, aga üdini söakas. Minu nunnu! Ja tuldigi järgi. Korraks mõtlesin: "Oh kui kole!" Puur pandi maha, uus põnev mänguasi seal sees ootamas ja ... Ats-poiss sai enesele imehea kodu!

Ats vallutab kodus mägesid

Teine lahkumine.
Trallitasime siin ringi - kassilapsed ja mina - ning ühtäkki märkasin, et Miiu on imelik ... Natuke veidralt imelik. Plika oli just vaktsiini saanud ja kahtlustasin, et tema puhul on reaktsioon lihtsalt tugevam kui teistel - üpris rõõmus ja aktiivne oli ju endiselt ... Mõtlesin, et õhtu on ja küll uni  kosutab.

 Järgmisel hommikul tormasin kohe Miiu juurde - paistis teine täitsa kabe... Kuniks hommikused teod tehtud said (krõbinad, dušš, konservid, habe, hambad) oli Miiu taas apaatne. Selline kehvake. No olgu, läksin ikkagi tööle. Järgmised paar tundi küsisin ja uurisin vanematelt ning kogenumatelt hoiukodudelt. Mure kasvas nii suureks, et kihutasin koju tagasi, pakkisin tite puuri ning oligi kliinikusse sõit.
Miiu

Veidi tilgutit, veidi ravikonservi ja kassilapse silmad särasid jälle! Natuke süste ja usk, et kõik laabub koju kaasa. Süda oli rahul. Tegime siis hoolega neid süste. Söödud sai spetsiaalseid konserve ja plika silmad püsisid ilusti selged!

Hoiukodu arsenal

Kuni järgmise hommikuni ...

Tormasime taas kliinikusse ja taas sai näiliselt kõik korda! Lapseke oli lihtsalt veidi unine. Pakkisin ta "inkubaatorisse" teki sisse, soojaveepudelid ümberringi, päeval veel päike peale paistmas ...
Ja nii öö otsa!

Uus hommik! Miiu on ärgas! Ja mina olen selle üle kohutavalt rõõmus! Tõstsin kassilapse diivanilt põrandale konservi juurde ja läksin omi hommikusi asju ajama. Enne kui ma toast välja jõudsin, Miiu kukkus ... lihtsalt niisama. Tõusis siis ja püüdis süüa, aga ei õnnestunud. Kõik pidi ju korras olema! Nii mulle ju öeldi!? Haarasin kassitite sülle ja märkasin, et Miiu ei suuda oma pilku fokusseerida. Silmad vilavad, väike kere rappub - uus ring kliinikusse! Jõudsime! "Kõik saab korda," kinnitasin ma endale. Miiu-pisike jäi asjatundjate hoole alla ja lahkudes kuulsin vaid: "Me helistame, kui võite järgi tulla."

Ja tuligi kõne! Kõne, mis purustas kõik minu värskes hoiukodumaailmas: "Meil on vaja te nõusolekut selleks VIIMASEKS süstiks." Ma olin tumm ... Ja tahtsin samal ajal ka karjuda. Kuulasin, mida mulle räägiti ja sain sellest aru, aga ma ei suutnud leppida. "See ei saa ometi minu kassititega juhtuda! Minu Miiuga!" kisendas mul peas.

"Teha ei ole enam midagi, saame vaid pikendada tema piina paari päeva võrra," ütles kliinikutöötaja telefoni. Ja ma olin nõus. Nutsin ja olin nõus. Ja nutsin veel. Maiu ronis mu sülle ja oli hästi vagusi - minu ja Miiuga.

Kolmas, neljas ja viies lahkumine.

Kolmas lahkuja oli MARRI! Algselt arg titt valis enesele välja pere, kellega miilustada! Vaadati, mõeldi ja koju me Marri läks! Kassiplika pööras küll uue pere elu peapeale, aga seda vaid hetkeks.

Marri, the usual
PUUMA leidis ka oma inimese! Kohe silmapilkselt leidis! Inimene ja Puuma said kokku ja tekkis klapp - see häbematu kass väntsas veel mu poole sabaga, kui ta koos oma uue perega teele asus!
Tunnistan, mul see mure on, et Puumast ei ole veel kirjalikke kodu-uudiseid! Ootan neid väga. Ka Puuma esimene hoiukodu (kokkusattumusena, ka "isane hoiukodu", kes trotsis ränka kassiallergiat, Puumat ja tema pesakonda ajutiselt oma koju varju alla lubades) ootab pikkisilmi uudiseid. Tõsi, pisike vestlus uue perega andis mõista, et Puumal läheb hästi!


Puuma teeb nägu, et ta on suur kuri karvane ja isane eesti naine, aga me ei usu seda eriti :)
Ja siis veel KRIBU-RAASUKE. Siiani viies ja viimane lahkumine, aga usun, et peagi tuleb ka kuues. Virumaa Varjupaigast kolis päälinna üks imepisike kass. Ikka täiesti imepisike. Minu meelest täiesti vastupandamatu ... Pisi kõik nähtavad haigused said hoiukodus ravitud ja ta leidis enesele uue kodu absoluutse rekordajaga. Ülivinge kodu, pean mainima. Kahjuks aga ilmnesid koju jõudes Kribul kallikesel seenhaiguse nähud. Ta on nüüd natuke kiilas. Aga selle loo lõpp on õnnelik - uus pere ei lase end sellest häirida, armastab Kribut üle kõige ja tegeleb aktiivselt tema ravimisega!

Kribu-Raasuke vallutas kõige suurema pesa, olles ise pundi kõige pisem

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

5 märki, millega Su kass tahab Sulle öelda, et ta on õnnetu

Meie kassid on meie hindamatud kaaslased, kes pidevalt naeratuse näole toovad. Ilmselgelt soovime me neile alati parimat, kuid kuna kassikeelt me ei räägi, on sageli raske neid neljajalgseid mõista. Toome teile välja viis punkti, näpunäideteks ja tähelepanekuteks, mis aitaksid teil oma kassi paremini mõista ning nende heaolu kontrollida.  Taavi Ainult lebaks ja magaks. Kuigi see tundub väga tavaline kasside puhul, ei ole see päris nii. Kassidel võib kodus olles väga igav hakata. Kass, kes vaid magab ja lebab, võib olla lihtsalt alastimuleeritud. See tähendab, et tal pole piisavalt tegevust või mänguaega oma inimeselt. Võite mõelda, et kass ongi lihtsalt laisk – kuid, kui te saaksite oma kassilt selle kohta küsida, võib vastuseks olla lihtsalt see, et ta on oma igavusega leppinud. Sellised kassid ei liigu väga palju ning seetõttu tulevad ka terviseriskid, näiteks ülekaalulisus, diabeet ja liigeste probleemid. On oluline teha kindlaks, et kass saab piisavalt liikumist ja tähelepanu, et

HEA TEADA: neli punkti kassiküüntest, mida üks kassiomanik kindlasi teadma peaks!

 Kassid võivad küll kraapida mööblit, ronida mööda kardinaid ja oma küüntega muid asju lõhkuda, ent küüned on oluline osa kassi anatoomiast ning palju enamat kui näib. Toome Sulle põhilise info, mida Sa peaks teadma oma kassi küüntest. Allikas: Pixabay 1. Kassiküüned ei ole päris samad kui meie küüned. Kassiküüned on küll sarnased meie omadel, ent on üks suur erinevus - kassiküüned on osa nende varvaste luudest. Küüne kaotamine meie jaoks ei ole suur probleem, ent kassi jaoks on see põhimõtteliselt sama kui sõrme- või varbaotsa amputeerimine. Mistõttu mitte-mitte kunagi ei tohiks kassilt küüsi eemaldada. Õnneks on protseduur enamus loomakliinikutes ka taunitud. (mitmelpool maailmas on küll see tavaline, vt declawing ) 2. Kassiküüntel on olulised ülesanded. Kui meie küünte põhiliseks eesmärgiks on meie sõrmeotsi kaitsta, siis kasside jaoks on küüned palju enamat. Ülesanded, millega ilmselt kõik oleme kokku puutunud, on enesekaitse ja jahipidamine. Lisaks aitavad k

Märgid, et Su kassil on valus

Kassid on väga stoilised loomad ning nad oskavad valu hästi varjata. Ebatavalise käitumise märkamiseks on tihtipeale vaja neid jälgida lähedalt ja üpris ettevatlikult. Ükski kassiomanik ei soovi, et nende kallis kiisu vaikides kannatama peaks. Et valu kiirelt märgata, tõime välja seitse abistavat näpunäidet, kuidas ja milliseid märke tähele panna.  Kus on kiisu? Valudes kass võib end stressi tõttu ära peita, et seal rahulikult valuga toime tulla. Inimesed lebavad valu tundes voodis - eemalduvad teistest inimestest, suhtlusest ning füüsilisest tegevusest, niisamuti toimetavad ka kaslased. Kasside käitumine ei ole alati ennustatav, kuid kui Sa märkad, et peitu pugemine muutub osaks igapäevarutiinist, vii kass igaks juhuks loomaarsti juurde tervisekontrolli. Äkilised muutused käitumises Kas Su kass on tüüpiliselt sülekass ning loomult väga rahulik kuid äkitselt märkad, et ta on ärritunud: hammustab, küünistab või sisiseb? Äkiline ja ettearvamatu käitumismuudatus võib olla üks märk, mis v