Vladik on üks vahva paksude põskedega süsimust kassihärra, kes küll päikese käes pigem šokolaadipruun tundub. Ühel vägagi vihmasel aprillikuisel päeval jalutasid kassitoa poole kaks pisikest neiut, süsimust meeletult sõbralik kiisupoiss põues ja trotsisid vihma, et armas Vladik katuse alla saaks. Kiisupoiss oli elanud terve oma elu Energia tänaval tänavakassi elu, kuid nüüd on see aeg läbi.
Vladik sai vaktsiini tublisti teisel kassitoas elamise päeval ja kolis vaktsiini kinnistumiseks Pesaleidja vabatahtliku juurde, kus ta kahe nädala asemel veetis hoopis kolm kuud.
Stress, koheselt saadud vaktsiin ja ühtäkki saabunud toakeskkond tõid Vladikule koheselt nohu ja silmade rähmasuse. See aga ei heidutanud hoiukodu sugugi - Vladik lasi silmi puhastada ning ninaloputust teha vägagi lihtsalt, sest tegu on meeletult paimaia ja lähedust armastava kassiga.
Seejärel sai Vladik kastreerima, kuid oksendas narkoosist ärkades peotäie elavaid usse, seega pidi vapper ja vahva Vladik ka läbima ussikuuri. Ja leidsime ka aja tegeleda järgmise probleemiga - hambad.
Hoiukodu märkas juba varem, kuidas Vladik eelistab iga kell pasteedikonservi, kui et krõbinaid. Suhu vaadates Ta pisut jorises, ent ei löönud käpaga ega susisenud. Tal lihtsalt oli vasakult poolt alumine kihv murdunud, kanal oli lahti ja see tegi Talle valu. Lisaks oli Vladiku suus hambakivi tohutus koguses siin-seal ja põletikus igemete tõttu oli vaja nii mõnigi hammas eemaldada.
Ja siis taipas hoiukodu, et Vladik on nii tohutult hinge pugenud, et kui kodus juba poleks ühtteist looma, siis olekski Vladik oma päriskodus. Reklaamida hoiukodu aga Vladikut ei tihanud - südames oli mõte, et kui Ta juba kolm kuud on olnud, asi see siis edaspidigi olla? Samas aga ei tõusnud käsi loovutuslepingut tegema, sest see oleks olnud asjade käigu tunnistamine.
Niisiis selgus üks vahva tõsiasi - hoiukodu perenaise ämm ja äi otsisid parasjagu oma maale vahvat kiisut elama ning kuna Vladiku suhtes neil vastuväiteid ei olnud, oligi käes aeg viia kiisupoiss maale ja vaadata, kuidas Ta nädalavahetusega seal toime tuleb - et kas Ta jääb sinna või ei?
Transpordipuurist väljus Vladik murulapil tohutu kiirusega ja sirutas end pool minutit nautides värsket õhku ja vabadust. Seejärel sõi Ta kõhu täis, keris end kerra aidatrepile ja asus nurru lööma - Vladik oli kodus.
Kass, kes korteris tegi nägu, et ei ole suuteline voodile hüppama, hüppas maal teist nägugi tegemata pooleteist meetri kõrgusele elupuu otsa ning pole probleemi ka lennu pealt linde kinni püüda. Väljatõmmatud kihv ei takista aga Vladikul jahtimist - ilma ühegi küsimuseta püüab Vladik endale õhtuseks näksimiseks hiiri aida läheduselt, sest kodu juurest lahkuda Ta ei tihka. Ööseks poeb Ta perenaisega ukse vahelt tuppa, et voodis nurru lüüa ning nautida lähedust.
Kommentaarid
Postita kommentaar