Otse põhisisu juurde

Kuidas minust sai hoiukodu? - Ülle-Lea lugu


Alustuseks mainin ära, et hoiukodu staaži on mul nüüdseks natuke alla kahe aasta. Selle aja jooksul olen ma olnud hoiukoduks kolmele kassile ning viiele koerale.


See otsus, miks minust sai hoiukodu tekkis tegelikult minu enda isiklikust vajadusest. Nimelt suri 2015. aasta 7. jaanuaris ära minu kallis koer, kes peale tänavaelu oli minu ustav sõber 11. ilusaks aastaks. Ta oli mu pereliige ning meeletult kallis ning armas  minu jaoks, mistõttu ta surm mõjus mulle laastavalt ja masendavalt. Ma ei kannatanud välja korteri tühja kõledust. Tunne, mis minus tekkis oli depressiivne ning ma teadsin, et mu korter vajab mingit elu, et edasi minna. Ma võtsin vastu otsuse, et  vajan enda ellu kedagi, kes aitaks mind, kuid keda saaksin ka ise aidata. Niisiis pöördusin pesaleidja poole sooviga hakata hoiukoduks kassile, kes peab tervislikel põhjustel hädasti hoiukoju saama. Mainisin ka ära, et eelistan rahulikuma iseloomuga kassi, sest metslastega pole senimaani kogemusi.



17. jaanuaril kohtusin ma Pesaleidja kassitoas Mailaga. Kui nüüd aus olla, siis pidi vabatahtlik ta minu jaoks üles otsima, sest Maila oli väga tagasihoidlik ning arg, hoidis eemale nii inimestest kui ka kassidest. Maila peamine probleem oli see, et ta ei julgenud söömas käia, sest teised kassid kiusasid teda. Selle tõttu oli ta alakaaluline ning a-sotsiaalne. Kodustes tingimustes muutus kahenädalaga kõik. Kass õppis armastama paitamist, hakkas mängima, nurruma, võttis kaalus juurde ning muutus korralikuks elutiigriks. Ei saa küll öelda, et muutus ilma käpalöökide, sisina või kapi taha peitmiseta oleks kulgenud, kuid areng oli silmaga näha. Tänaseks on Mailast saanud korralik Lõvi, kes on meie maja peremees. Vahel on ta küll arg, eriti võõraste suhtes, kuid sellest hoolimata suur paimaias nurrukass. Kui me oma majja kolisime, sai Mailast ka meie pereliige ning hoiukodust sai päriskodu. See on uskumatu, kui hea võimalus on hoiukodundus enda jaoks õigete pereliikmete leidmiseks! Ja samal ajal saad aidata neid, kes abi vajavad.. Täpsemalt saab lugeda Mailast siit: http://maakadlinnast.blogspot.com.ee/2016/03/maailm-labi-maila-silmade.html





2015. aasta lõpupoole  liitus meie segasummasuvilaga Kohtla-Järvel eutanaasiasüsti oodanud Musja. Musja oli ehtne turukass, kes näitas oma iseloomu ikka väga karmilt. Tema kohanemine võttis aega rohkem, umbes 3 nädalat, ning ühtlasi tagas ka mitmeid kriime kätel. Musja ei tahtnud pai, ega lähedust. Ta eelistas olla iseseisvalt eemal ja nina krimpsutada. Kuid ajaga sain ma ka temaga sõbraks. Nii sõbraks kohe, et karmi iseloomuga turukass tegi minuga ninatutvust, käis mul järel nagu koer ning istus minu kõrval diivanil. Ainuke suurem probleem oli see, et Maila ei olnud Musjast vaimustuses, mistõttu peatselt Musja ka tee oma uude päriskoju leidis.


Koertest ma rääkima ei hakka, kuid minu viimane hoiukass oli ja on kõige suurem frukt, keda ma kohanud olen. 2016. aasta jaanuaris saabus meie juurde Valga farmist punane triibuline 8-kuune isane kass. Ma ütlen ausalt, nii jubedat metslast kui tema, ei ole mina enda elu sees pidanud katsuma. Kassi nimeks sai Rebase Rein, pildi peal nunnu ja süütu näoga väike armas kassipoiss. Reaalsuses on aga nii, et esimese viie minutiga, kui Rein oli meil olnud, oli ta terve mu toa pahupidi keeranud. Ta oli tekitanud totaalse kaose, asjad igalt riiulilt maha visanud, hüpanud ruloodele, lampidele ja igale poole mujale. Rein jooksis paaniliselt ära, kui keegi ta poole tuli. Ta ei söönud nädal aega mitte midagi. Ta mjäugus ööpäev läbi, eriti öösel. Ta oli nagu põrguline ja kõigele lisaks hüppas ta mu laelambi laest alla. Kaks nädalat oli möödas kui Rein hammustas mu näpu sügavalt verele. Ma võin täiesti ausalt öelda, et ma kartsin teda. Ma küsisin pesaleidjast, kas keegi võtaks ta endale. Et ma ei oska enam midagi peale hakata ja ma tõesti väga väga kardan teda. Ma olin paanikas, aga ma polnud üksi. Rein kartis ka. Lahenduse leidsin ma näitusepuurist ning Reinu asetamisest sellega elutuppa. Vaikselt ta kohanes meiega. Kuu aega hiljem sain ma teha esimese pai ning poolteist kuud hiljem tuli ta juba ise pai nuruma. Metslane hakkas kaduma - välja tuli väike armas mänguhimuline kiisu. Suur nurrumootor. Tänaseks on Rein leebe ja meeletult armas sülekass, kes ronib kasvõi näkku, et pai saada. Ta nurrub valjemini kui vanakooli Mustang, laseb lastel ennast kallistada, magab koera kaisus, mängib Mailaga. Käib isegi ilusti õues ja küsib tuppa tagasi. Tänaseks on juhtunud see, mida ma lubasin, et kunagi ei juhtu- Reinust on saanud meie pereliige. Ma ei oleks eales uskunud, et sellest metslasest saab kunagi nii armas ja südamlik kass. Ja kui ma ise ei teaks, siis ma ei usuks, et ta üldse nii kuri suudab olla. Täpsemalt saab lugeda Reinust siit: http://maakadlinnast.blogspot.com.ee/2016/09/rein.html

  






Niiet kniks minu kahele nurrumootorile ja halleluuja Pesaleidja hoiukodundusele, mis aitas meie pere jaoks need õiged leida! Soovitan siiralt oma majja nurru tuua Pesaleidja hoiukodu programmiga!;) Üks õnnelik kiisu hoiukodus/kodus tähendab juba ühte päästetud hinge! Minu loo moraaliks on see, et iga kass väärib võimalust, sest ilma seda andmata, võid sa ilma jääda oma parimast ja ustavamast sõbrast!





Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

5 märki, millega Su kass tahab Sulle öelda, et ta on õnnetu

Meie kassid on meie hindamatud kaaslased, kes pidevalt naeratuse näole toovad. Ilmselgelt soovime me neile alati parimat, kuid kuna kassikeelt me ei räägi, on sageli raske neid neljajalgseid mõista. Toome teile välja viis punkti, näpunäideteks ja tähelepanekuteks, mis aitaksid teil oma kassi paremini mõista ning nende heaolu kontrollida.  Taavi Ainult lebaks ja magaks. Kuigi see tundub väga tavaline kasside puhul, ei ole see päris nii. Kassidel võib kodus olles väga igav hakata. Kass, kes vaid magab ja lebab, võib olla lihtsalt alastimuleeritud. See tähendab, et tal pole piisavalt tegevust või mänguaega oma inimeselt. Võite mõelda, et kass ongi lihtsalt laisk – kuid, kui te saaksite oma kassilt selle kohta küsida, võib vastuseks olla lihtsalt see, et ta on oma igavusega leppinud. Sellised kassid ei liigu väga palju ning seetõttu tulevad ka terviseriskid, näiteks ülekaalulisus, diabeet ja liigeste probleemid. On oluline teha kindlaks, et kass saab piisavalt liikumist ja tähelepanu, et

HEA TEADA: neli punkti kassiküüntest, mida üks kassiomanik kindlasi teadma peaks!

 Kassid võivad küll kraapida mööblit, ronida mööda kardinaid ja oma küüntega muid asju lõhkuda, ent küüned on oluline osa kassi anatoomiast ning palju enamat kui näib. Toome Sulle põhilise info, mida Sa peaks teadma oma kassi küüntest. Allikas: Pixabay 1. Kassiküüned ei ole päris samad kui meie küüned. Kassiküüned on küll sarnased meie omadel, ent on üks suur erinevus - kassiküüned on osa nende varvaste luudest. Küüne kaotamine meie jaoks ei ole suur probleem, ent kassi jaoks on see põhimõtteliselt sama kui sõrme- või varbaotsa amputeerimine. Mistõttu mitte-mitte kunagi ei tohiks kassilt küüsi eemaldada. Õnneks on protseduur enamus loomakliinikutes ka taunitud. (mitmelpool maailmas on küll see tavaline, vt declawing ) 2. Kassiküüntel on olulised ülesanded. Kui meie küünte põhiliseks eesmärgiks on meie sõrmeotsi kaitsta, siis kasside jaoks on küüned palju enamat. Ülesanded, millega ilmselt kõik oleme kokku puutunud, on enesekaitse ja jahipidamine. Lisaks aitavad k

Märgid, et Su kassil on valus

Kassid on väga stoilised loomad ning nad oskavad valu hästi varjata. Ebatavalise käitumise märkamiseks on tihtipeale vaja neid jälgida lähedalt ja üpris ettevatlikult. Ükski kassiomanik ei soovi, et nende kallis kiisu vaikides kannatama peaks. Et valu kiirelt märgata, tõime välja seitse abistavat näpunäidet, kuidas ja milliseid märke tähele panna.  Kus on kiisu? Valudes kass võib end stressi tõttu ära peita, et seal rahulikult valuga toime tulla. Inimesed lebavad valu tundes voodis - eemalduvad teistest inimestest, suhtlusest ning füüsilisest tegevusest, niisamuti toimetavad ka kaslased. Kasside käitumine ei ole alati ennustatav, kuid kui Sa märkad, et peitu pugemine muutub osaks igapäevarutiinist, vii kass igaks juhuks loomaarsti juurde tervisekontrolli. Äkilised muutused käitumises Kas Su kass on tüüpiliselt sülekass ning loomult väga rahulik kuid äkitselt märkad, et ta on ärritunud: hammustab, küünistab või sisiseb? Äkiline ja ettearvamatu käitumismuudatus võib olla üks märk, mis v