Otse põhisisu juurde

Läbi raskuste tähtede poole - Elizabeth ja Kitriin


„Mis sa nende kassidega jändad, lihtsam oleks ju rahaline annetus teha?“
„Kui ta haige on, kas keegi teine ei saaks teda ravida?“
„Miks sa ravid? Lase ta magama panna, nii on endal lihtsam, kasse on ju küllalt!“

Neid ja veel paljusid analoogseid küsimusi olen kuulnud oma Pesaleidja karjääri jooksul, mis pole üldse mitte pikk, vaid 10 kuud. Selle aja jooksul olen valanud valusaid kaotuse pisaraid, rõõmustanud iga edusammu üle, avastanud kasside mängulist maailma ja sõitnud oma hoiukassidega justkui ameerika mägedel. Valgustan siis pisut oma hoiukodu telgitaguseid.😊

Minu esimene koju läinud kassipreili oli Elizabeth – uhke nimega graatsiline võitleja. Minu juurde jõudes oli ta vaid 3 nädalat noor.  Ta püüti kinni Viljandi lähistelt koos oma kolme õega. Oma vanuse kohta olid nad juba esimesel päeval väga hakkajad – sõid isuga ja mängisid mõnuga. Liivakasti süsteemile said üpriski kiiresti pihta. Kõik see vahva muutus äkitsi õudusunenäoks, mida ei oleks osanud oodata. Sel esmaspäeva hommikul, mil Elizabethil täitus esimene elukuu, sai alguse raskeim võitlus. Sel hommikul lugesin minuteid, et loomakliiniku uksed avaneksid ja oodatud arstiabi kassideni jõuaks. Mõni tund hiljem teatas arst karmi diagnoosi – Parvo viirus. Selles vanuses on ellujäämis protsent praktiliselt olematu – nad olid veel nii pisikesed ja haigus karmimatest karmim. Võitlus oli pikk ja raske. Pesakonnast ainsana pidas vapralt lõpuni vastu vaid Elizabeth.

Olles tervenenud ja valmis koju minema, sai tema ankeet postitatud Pesaleidja kodukale. Vaid mõne tunni jooksul tuli ankeete rohkem, kui ühel käel sõrmi. Pimesi avasin ühe neist ja võtsin perega ühendust. Esimesel kohtumise esimestel minutitel sai otsus Elizabethi poolt tehtud – ta ronis kükitavale pereemale sülle ja sättis end ta peopessa magama. Naersin veel, et ma ei tea, kas nemad endale soovitud kassi leidsid, kuid see kass leidis endale sobiva pere. Sel samal hetkel teadsime me kõik, et nii ka läheb. Pere oli oma soovis niivõrd kindel, et ei kohkunud ühegi takistuse ees, mis teele kerkisid – Elizabethi kopsupõletik ja arvatavasti Parvost tingitud lonkamine. Pisut ootamist ja jõuludeks koliski kassipreili päris oma koju.


Oma kodu poleks saanud ta enam õigemini valida! Ta on hoitud ja armastatud, igati täisväärtuslik pereliige. Perepojast sai tema parim sõber, kellega koos tehakse kõike – sõidetakse jõulukuuske ümber, jagatakse toitu, magatakse samal padjal, mängitakse ja möllatakse hommikust õhtuni. Uue eluga kaasnes ka uus nimi. Nimelt leidis perepoeg, et Elizabeth ei ole õige nimi ning pani talle palju originaalsema ja uhkema – Kass. Jah, justnimelt Kass! Öeldakse, et kodusoojus võib teha imesid ja see on ka juhtunud. Elizabethi lonkamine, millele arstid täpset seletust öelda ei osanud, on praktiliselt kadunud. Ta ei lasknud ennast juba varem sellest häirida, kuid siiski on nii uhke tunne näha teda krapsakalt ringi jooksmas.

Minu teine koju läinud kaunitar on nii mõnegi Pesaleidja vabatahtliku südame võitnud Kitriin. Üliäge rokipreili Aserist. Tema oli esimene hoiukass, kes minu juurde kolis. Tulles oli ta nii väike, et mahtus peopessa ära. Nii arg, et elas esimesed nädalad mul diivani all. Nii hea isuga, et aitas lahkelt teiste taldrikuid tühjendada. Nii õnnelik, kui sulepulkadega mängida sai. Kuid ei jäänud ka tema Parvost puutumata ning asuda tuli tõsisesse võitlusesse. Tilgutid, süstid, tabletid, arstid, karantiin ning kõige hullem – ei ühtki sulepulka. Viimane oli Kitriini jaoks raskeim katsumus. Olles vapralt raske võitluse võitnud, sai ta kingiks uue ja uhke sulepulga, mida ta kõikjale kaasa tassis.

Nagu eelnevalt mainisin, oli Kitriin nii mõnelegi südamesse pugenud. Kuid kõik kodupakkujad jätsid teda külmaks. Kitriin teadis, et väärib vaid parimat ning ei leppinud väga heade kodudega. Vaatamata perede toredatele iseloomudele, ei tundunud ükski neist selline, kellega võiks oma elu jagada. Ühel päeval tuli teade, et üks pere otsib endale kassi, kuna soovitud kiisu oli juba oma kodu leidnud. Saatsin perele kirja ja mõned fotod. Olin üllatunud, kui perelt pika ja sisutiheda kirja vastu sain. Leppisime kohtumise kokku hoiatusega, et Kitriin ei pruugi üldse nende juurde tulla, talle võõrad inimesed ei meeldi. Kuid minu suureks üllatuseks oli ta ukse juures ootel, kui pere saabus. Juba esimesel kohtumisel mängis nendega ja lubas endale pai teha! Otsus oli tehtud, Kitriin oli pere leidnud!

Kodus ootasid teda ees väga sarnase kasukaga kassidaam Missy ja kaks vahvat tšintšillat. Oma esimese suure sünnipäeva sai Kitriin juba oma perega pidada. Rokipreilist on saanud krutskeid täis kaisukiisu, kes sülle nurruma poeb. Tema elurõõm ja avastamissoov on imetlusväärsed! Tema kirge sulepulkade ja toidu vastu pole suutnud kustutada ükski raskus, mis elu ta teele veeretanud on.

Teistele võivad Kass ja Kitriin tunduda vaid väike killuke suurest hulgast kassidest, keda on niigi palju. Minu jaoks on nad aga palju erilisemad! Ma imetlen nende vaprust ja elutahet, nende mängulusti ja väikeseid vallatusi! Olen siiralt õnnelik, kuna mõlemad kassipreilid on leidnud just neile sobivad kodud! Lisaks olen piiritult tänulik peredele, kes pole teadmatusse kadunud, vaid iganädalaselt mind Kassi ja Kitriini käpakäikudega kursis hoiavad! Aitäh teile, Mari ja Annika!

Küsite, miks mina ja teised Pesaleidja vabatahtlikud iga kassi eest nii südikalt võitlevad ja ei loobu  enne võidukat lõppu?
Vastus on lihtne - loobumine on liigne luksus, mida üks hea hoiukodu endale lubada ei saa!




Kitriin ühe väikese osaga oma sulgede kollektsioonist.
Kass oma uhke siidpehme kasukaga.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

5 märki, millega Su kass tahab Sulle öelda, et ta on õnnetu

Meie kassid on meie hindamatud kaaslased, kes pidevalt naeratuse näole toovad. Ilmselgelt soovime me neile alati parimat, kuid kuna kassikeelt me ei räägi, on sageli raske neid neljajalgseid mõista. Toome teile välja viis punkti, näpunäideteks ja tähelepanekuteks, mis aitaksid teil oma kassi paremini mõista ning nende heaolu kontrollida.  Taavi Ainult lebaks ja magaks. Kuigi see tundub väga tavaline kasside puhul, ei ole see päris nii. Kassidel võib kodus olles väga igav hakata. Kass, kes vaid magab ja lebab, võib olla lihtsalt alastimuleeritud. See tähendab, et tal pole piisavalt tegevust või mänguaega oma inimeselt. Võite mõelda, et kass ongi lihtsalt laisk – kuid, kui te saaksite oma kassilt selle kohta küsida, võib vastuseks olla lihtsalt see, et ta on oma igavusega leppinud. Sellised kassid ei liigu väga palju ning seetõttu tulevad ka terviseriskid, näiteks ülekaalulisus, diabeet ja liigeste probleemid. On oluline teha kindlaks, et kass saab piisavalt liikumist ja tähelepanu, et

HEA TEADA: neli punkti kassiküüntest, mida üks kassiomanik kindlasi teadma peaks!

 Kassid võivad küll kraapida mööblit, ronida mööda kardinaid ja oma küüntega muid asju lõhkuda, ent küüned on oluline osa kassi anatoomiast ning palju enamat kui näib. Toome Sulle põhilise info, mida Sa peaks teadma oma kassi küüntest. Allikas: Pixabay 1. Kassiküüned ei ole päris samad kui meie küüned. Kassiküüned on küll sarnased meie omadel, ent on üks suur erinevus - kassiküüned on osa nende varvaste luudest. Küüne kaotamine meie jaoks ei ole suur probleem, ent kassi jaoks on see põhimõtteliselt sama kui sõrme- või varbaotsa amputeerimine. Mistõttu mitte-mitte kunagi ei tohiks kassilt küüsi eemaldada. Õnneks on protseduur enamus loomakliinikutes ka taunitud. (mitmelpool maailmas on küll see tavaline, vt declawing ) 2. Kassiküüntel on olulised ülesanded. Kui meie küünte põhiliseks eesmärgiks on meie sõrmeotsi kaitsta, siis kasside jaoks on küüned palju enamat. Ülesanded, millega ilmselt kõik oleme kokku puutunud, on enesekaitse ja jahipidamine. Lisaks aitavad k

Märgid, et Su kassil on valus

Kassid on väga stoilised loomad ning nad oskavad valu hästi varjata. Ebatavalise käitumise märkamiseks on tihtipeale vaja neid jälgida lähedalt ja üpris ettevatlikult. Ükski kassiomanik ei soovi, et nende kallis kiisu vaikides kannatama peaks. Et valu kiirelt märgata, tõime välja seitse abistavat näpunäidet, kuidas ja milliseid märke tähele panna.  Kus on kiisu? Valudes kass võib end stressi tõttu ära peita, et seal rahulikult valuga toime tulla. Inimesed lebavad valu tundes voodis - eemalduvad teistest inimestest, suhtlusest ning füüsilisest tegevusest, niisamuti toimetavad ka kaslased. Kasside käitumine ei ole alati ennustatav, kuid kui Sa märkad, et peitu pugemine muutub osaks igapäevarutiinist, vii kass igaks juhuks loomaarsti juurde tervisekontrolli. Äkilised muutused käitumises Kas Su kass on tüüpiliselt sülekass ning loomult väga rahulik kuid äkitselt märkad, et ta on ärritunud: hammustab, küünistab või sisiseb? Äkiline ja ettearvamatu käitumismuudatus võib olla üks märk, mis v