Täna avalikustame loo, mille räägib meile inimene, kes Gingerile võimaluse kodusoojuseks andis ja kes tahabki nüüd kõiki julgustada ning selgitada, kas ja kuidas on see olnud hea (või halb?). Hoiatan, lugu on pikk ja tõeliselt südamlik!
Püüan alustada algusest ja kõik mäletamise järgi kirja panna. Lugu räägib sellest, kuidas kannatlikkuse abil ühest meeletult arglikust kassikesest aja jooksul vormub äärmiselt vahva sell, kes pakub rõõmu kõikidele kodu elanikele.
Õige pea saab pool aastat sellest päevast, kui Gingeri meile koju tõime. Võin öelda, et see lugu lihtsalt juhtus. Selleks ajaks oli möödas peaaegu poolteist aastat päevast, mil Marius Boy Diask meie juurest lahkuma pidi. Kes veel ei tea, siis ta oli meie kallis pärsia kassipoiss, kes oli koos meiega 15,5 aastat. See on pikk aeg ja selle aasta alguses ei olnud kindlasti saabunud see hetk, mil ma oleksin mõelnud, et olen valmis uut looma võtma. Jah, ma olin vahel endamisi mõelnud, et kindlasti see päev ükskord tuleb ja teadsin ka, et kass tuleb meile tõenäoliselt Pesaleidja
ridadest. Olin isegi unistanud, et uus kassike võiks olla pikakarvaline ja punase kasukaga. Laias laastus tahaksin, et mul oleks kaks kassi korraga. Aga need olid lihtsalt mõtted, mis vahel mulle pähe kargasid, kuid sama kiiresti need minema tõrjusin. Sest aeg ei olnud õige. Selle aasta jaanuarikuus ei olnud kindlasti mingit loogilist võimalust, et me endale looma oleksime vaatama hakanud. Esiteks sellepärast, et see elukoht, kus me sel hetkel elasime, oli nii võimatult pisikene ja sinna veel loom võtta- see oleks olnud ilmselgelt hullumeelsuse tundemärk. Teiseks, ma ei olnud veel valmis. Elasin küllaltki pikalt meie Pätsukese kaotust üle.
See oli üks tavaline pime jaanuarikuu õhtu, kui Facebookis kerides peatusin ühe Pesaleidja postituse juures ja ühtäkki tundsin, et miski minu sees liikus. Nimelt, see oli video punase koheva karvaga imearmsast Gingerist, kus ta oli loomakliiniku inimese jalgadel selili (endal uhke kliinikukrae kaelas) ja see kahejalgne tema käpakestest kinni hoides nendega kaamera poole mängis. Vaatasin seda videot ammulisui, sest see oli hiiglama armas. Nagu päriselt. Lugesin postituse küljes rippuvat lugu. See oli suur abipalve, et kas leidub keegi, kes saaks kassile kiiresti hoiukodu pakkuda ja tingimus oli, et seal kodus ei oleks teisi loomi ees. Täpselt ju klapiks meile! Ginger oli elanud mitu pikka kuud kliinikus ning saanud valulikku ravi, kus iga päev sai turjale süsti. Tal oli olnud kuiv FIP (Feline infectious peritonitis), mis oli tekkinud kasside
koroonaviiruse tagajärjel. Ma lugesin ja mõtlesin, et appikene, mis hirmus jama see veel on. Aga samas postituses oli kirjas, et ta on terveks saanud, aga haiguse iseloomu tõttu ei tohiks vähemalt esialgu teiste kassidega kokku puutuda. Vaatasin ja kerisin seda postitust edasi ja tagasi, sest ei suutnud oma silmi Gingerist eemale saada. Mõtlesin endamisi, et appikene, hoiukodu pakkumise võimalus, see oleks ju ideaalne mulle, sest ma ei olnud veel päris adopteerimiseks valmis. Mõtted lendasid siia ja sinna, sest no reaalselt ma mõtlesin, et kuhu ma ta toon, meil niigi tikutopsis elamine. Aga samas leidsin ennast mõttelt, et lastele tooks ta kindlasti palju rõõmu. Olukorras, kus me väga igatsesime suuremat elamist ning seda juba aasta aega tulutult jahtinud olime. No kui palju ruumi see kassikene ikka vajab? Leiaksin talle pehme kohakese ja mahutaksin tema wc-maja meie pesemisruumi. Sellised mõtted.
Lapsed tulid koju ja suur “viga” oli, et neile seda videot näitasin ning rääkisin, et ta vajab hoiukodu pakkumise võimalust. Nagu ühest suust hakkasid nad mulle rääkima, et see on suurepärane mõte ja Ginger on nii armas ning ta peab kindlasti meile tulema. Kui ma õigesti mäletan, siis juba samal õhtul täitsin ma väriseva südamega veebis ankeedi, kus kirjutasin, et oleme valmis talle hoiukodu pakkuma. Kui te arvate, et ma ei olnud närvis tegelikult, siis te eksite. Ma kaalusin lõpuni, et kas ikka on see õige mõte! Ma ei saanud enam öösiti magada, sest olin ühtäkki nii ärevil sellest mõttest. Igatahes, jäime ootama, et keegi meile vastaks. Päev, kaks või oli neid kolm- vaikus. Mõtlesin, et maru imelik, miks keegi meiega ühendust ei võta. Hiljem selgus, et see inimene, kes ankeetidega tegeleb, puhkas ning ei olnud infot edastanud. Ma ei kannatanud enam tegevusetult oodata ja helistasin ise ning minu kõnele vastas lahke häälega Inger. Ginger ja Inger- need nimed juba ise klapivad nii vahvasti kokku ja ma etteruttavalt ütlen (räägin hiljem paari lausega lähemalt), et Inger on lihtsalt super abivalmis inimene! Ta oli nii rõõmus, kui kuulis meie soovist Gingukesele hoiukodu pakkuda. Ilmselt leppisime üsna peatse kohtumise Pesaleidja Kassitoas, kust pidime hoiukoduks hakkamise lepingu allkirjastama ja saama kõik vajaliku, mis Gingeri koju toomiseks tarvis läheb. Toit, wc, liiv, mänguasjad, nõud, transpordipuur- ühesõnaga kogu stardikas. Mul endal ei olnud midagi kodus, sest olin Pätsu lahkumise järel kõik minema visanud. Ma toona ei taibanud, et oleks saanud ju Pesakale kõik asjad viia- seal kulub kõike, suurtes kogustes.
Mõtlesin, et teen lastele üllatuse ja ei ütle enne, kui olen loomaga koju saabunud, aga kuidagi läks nii, et tütar tuli varem koju ning ma ei suutnud saladust hoida. Sõitsime koos linna. Kõigepealt Pesakasse (Pesaleidjasse) ja siis kliinikusse kassi järgi. Kõik, mida ma Gingerist teadsin, oli see, et ta on meeletult arg kass, kuid mitte kuri. Aga see, et ta lausa nii araks osutus, oli mulle esimene sahmakas. Koju jõudes, avasin puuriukse ja loomake tormas esimese seina juurde, endal ehmatuse pärast junnirida taga, pressis ennast peaaegu läbi põranda. Nii maadligi ja hirmunud- vaesekene. Minu mõte kiilus selle junnirea juures kinni ja mõtlesin ahastusega peast kinni hoides, et okei- nii siis hakkabki nüüd meil olema, jah? Mul oli nende junnide pärast tegelikult varasem trauma, sest meie pärslane junnitas aastaid tihtipeale maha- ei tea, kas dementsusest või tervisemuredest. Okei, tagasi meie uustulnuka juurde- kui talle ligineda püüdsin, siis ta pahises (näitas oma naeratust) ja ähmas käpaga (pehmega), aga ei rünnanud. Teadsin, et peame talle rahu andma, aga selliste pisukeste ruutmeetrite peal, nagu me seal olime, oli raske endid tema vaateväljast eraldada. Kolmandaks päevaks ei olnud ta mitte midagi söönud. Ta leidis oma esimese peiduka lahtises esikukapis, kus ronis minu pehmete sallide ja mütside peale. Ning ta pissis need kõik täis. Mina jälle paanikas, et appikene, mida ma teen, ma ei saa ju lasta tal hakata elamist täis pissima. Korjasin kõik riideesemed sealt välja ja panin talle külje alla pehmeks pesaks suure saunalina. Sellest kapist sai tema järgneva kuu elamispaik. Aga tulen tagasi sinna, kui oli tekkinud olukord, kus ta ei söönud (aga see on väga tavaline, kui loom satub võõrasse keskkonda), aga liiga pikalt ei saa söögi/joogita lasta olla. Ma olin koguaeg Ingeriga kontaktis ja küsisin, et mida ühe või teise asjaga peale hakata. Oli ka hetki, kus ma nii kahetsesin ja tahtsin Gingeri tagasi viia, sest psühholoogiliselt käis see olukord mul millegipärast üle jõu. Seis oli oodatust hullem- minu jaoks, kellel selliseid kogemusi varasemast kohe üldse ei olnud. Igaljuhul tuli looma sundtoita, aga selleks oli vaja ta kinni püüda, saunalina sisse mässida ja süstlast toitu ja vett sisse suruda. Saime kambakesti sellega hakkama. Korduv sundtoitmine tekitas õnneks söögiisu ja Ginger hakkas vaikselt ise salaja söömas käima. Õhtupimeduses nagu varas. Käis söömas ja wc-s mega kiiresti ära ja pages uuesti oma varjendisse. Muide, kas teadsite, et paljud kassid ei joo vett nõust, mis on toidunõu kõrval? Mina ei teadnud. Aga meie karvapallist hoolealune just selline tüüp ongi. Õnneks tänu suhtlusele Ingeriga, taipasime seda- jätsin talle joogikausi dušinurka ja seal ta käis tublisti joomas. Mingi hetk ma igaks juhuks isegi duubeldasin talle toidukausi, millest ühe asetasin talle kappi. Seal oli tal esialgu väheke turvalisem süüa. Nii see aeg vaikselt kulges ja meie hakkasime temaga seal kapi ees ikka koguaeg jutustamas käima ja ühel hetkel juhtus see, et saime teda esimest korda paitada. Ta vaikselt harjus sellega, aga kus tal sealt kapist pageda oligi, kui ma kapi suu ees seisin? Sundseis. Pange tähele- sundsotsialiseerimine ongi tegelikult selle postituse märksõna. Iga väiksemgi edusamm julgustas meid ja tegi südame soojaks. Näiteks, ühel õhtul, kui ma veel päriselt ei maganud, hüppas kassikene mulle voodile ja “salaja” passis mind. Aga noh, ma olen loomupoolest kärsitu ning minu jaoks oli ikka palju vaeva ja pisaraid, sest mulle tundus, et kass on nii õnnetu ja ma olen mingi saamatu. Noh, stiilis, et miks ta juba ei avane ja julgemaks ei muutu jne. Mäletan veel esimese kuu jooksul kordasid, kus ta hakkas paitamise ajal nurruma ja see lihtsalt sulatas meid. Võrratu. Gingu oskab nurruda nagu kassile kohane, eksole. Panin talle pallikesi tema kappi ning kuulsin öösel, kuidas ta mängima hakkas ja isegi neile põrandale järgi läks.
Vähem kui kuu aja pärast juhtus meie jaoks selline imeline asi, et leidsime endale sobiva suure eluaseme. Aga see ei olnud minu jaoks üdini rõõmus uudis, sest see tähendas ka seda, et loomakene peab jälle muutustega kaasa tulema. Olin mures. Aga selline on elu. Me kolime ja kõik koos.
Uues kodus leidis Ginger endale turvapaiga minu voodi all, mis on nii madal, et kass sinna mahub minema, aga mina talle paraku järgi ei mahu. No pane uks kinni ja ära lase teda sinna, eksju! Kuid häda selles, et minu tuba on siin ainukene ruum, kus ust ei ole. Ma isegi ei kaalunud kassi pärast ust hakata külge monteerima, lihtsalt otsustasin jätkata kassi arguse peletamisega, samm-sammult. Need on olnud kõik imepisikesed
edasiminekud, aga need on tuhat korda seda kannatlikkust väärt. Sättisin esialgu tema toidunõusid esikusse sedasi, et tal ei oleks väga pikka maad trajektooril voodialune-toit-wc. Elu kulges siis sedasi, et alles õhtul, kui ma voodis olin, julges tema välja tulla. Kiiruga sööma, siis tualetti ja peidukasse tagasi. Koguaeg nii kiiresti, nagu mingi tuli oleks takus. Nagu välgunool, ma ütleks. Mul oli temast nii hale. Vaikselt hakkasin toidunõusid liigutama nii, et lõpuks olid nad köögis, seal, kus ma tahtsin, et need oleksid. Ginger tuli tublisti muudatustega kaasa.
Mis mul rääkimata on jäänud on nimelt see, et peale kliinikust tulekut, pidi kass kord kuud kolme kuu vältel käima vereproovi andmas. Selleks, et kontrollida, kas kõik näidud püsivad ja loom on terve. Kõik püsis ja tema tervis oli korda jäänud. Aga kui te nüüd mõtlete, et temaga kliinikusse minek mingi vahva asi oli, siis oo ei. Ma higistasin juba mitu päeva varem, et kuidas ma ta kätte saan. Me siin isekeskis nimetame seda kassikupatuseks ning lahti seletatult on see tegevus, kui ma püüdmiseks teda mööda elamist taga ajan. Kas teate, et kassi saab edukalt püüda tekiga/saunalinaga? Mina ei teadnud ja taaskord midagi uut, mida ma õppisin. Nimelt, asi selline, et kui kassile tekk pea peale visata, siis ta just nagu hangub ning on päris hõlpsasti võimalik ta kinni püüda. Aga sellest teadmisest polnud esialgu palju abi, sest selleks, et seda teha saaksin, pidin ma talle lähedale saama, aga heldus- ma ei suutnud uskuda, et üks kass nii kiire saab olla! Ma reaalselt tõmbasin tema kupatamise ajal oma põlved parketi peal marraskile. See aeg oli õudus kuubis. Ega sellega asi siis ei piirdunud, selle kupatamise ajal Ginger kas pissis või kakas hirmust. Siis kui kass oli puuri pandud, hakkasin mina veel koristama, enne kui liikuma saime. Aga selleks ajaks oli mul juba siiski nii palju vaprust, et sain hakkama selle kõigega. Vaata, kui Sa oled Kassitoas töötaja või vabatahtlik, siis see on köömes nagu öeldakse, aga minule kui naisele metsast ses valdkonnas, oli see korralik tegemine.
Ma arvan, et see oli esimese kuu jooksul uues kodus, kui avastasin kassi vetsu puhastades, et pissi on verine. Paanikaosakond hakkas tootma. Vaatasin jah, et kass liiga tihti vetsus kraapimas. Tõenäoliselt kristallid/põiepõletik. Kliinikusse proovi andma. Aga selle kliinikusse minemise päeva häda oli selles, et kas ta nüüd pissis mul teda taga ajades põie tühjaks või tee peal puuris, ma enam ei mäleta. Arst ei saanud proovi võtta, sest põis oli tühi. Panin kodus võltsliiva (see, millega saab proovi võtta, sest see ei ima endasse) ja vist juba järgmisel päeval saingi pissi topsi. Ega see ka mingi nali pole, ses mõttes, et see pidi kattuma minu enda graafikuga, et saaksin proovi värskelt kliinikusse viia. Ei saa ju seda lasta seista ilmatu aeg, seega suhteliselt täppis sihtimine oli. Kristalle ei leitud, aga põiepõletik oli küll. Mis tähendas seda, et talle määrati kümneks päevaks tabletiravi, millest üks ravim on räigelt kibe, et reeglina nad seda toiduga alla ei söö. Nii ka tema puhul. See tähendas seda, et järgneval kümnel pikal päeval ootas mind ees 2x päevas tema püüdmine. See oli minu jaoks selline peavalu ja stress, et ma ausalt, ei maganud enam öösiti.
Aga pole halba ilma heata, eksju. Nii ka selle asjaga. Kaks korda päevas, kui Gingukene mul rullikeeratuna suure saunalina sees süles oli (et saaks ravimid ära anda), hakkasin ma teda seal pikemalt hoidma kui otseselt vajalik oli. Paitasin pealage ja rääkisin temaga, ta oli päris rahulik. Loomaga rääkimisest veel, siis me oleme seda koguaeg teinud- loodan, et see mingi tunnus pole. Ajapikku hakkasin vaikselt haaret lõdvendama ja enne kui rätiku päris lahti kerisin, lasin tal seal vaikselt olla ja tunnetada, et ta on vaba minema. Ta ei pistnudki alati kohe ajama. Tema põletik taandus ja ta sai terveks. See põletik, muide, oli stressist tingitud, sest no uus elukeskkond ja siis taas uus elamine. Seda oli tema kui stressialti looma jaoks korraga liiga palju. Kui mul teda enam rulli polnud tarvis keerata, tulin mõttele, et hakkan ikkagi teda iga päev regulaarselt püüdma, süles kinni hoidma ja sügama ning paitama. Ning tihti ei kasutanud me selleks enam rätikut. Tegime sellest meie õhtuse rutiini ning nimetame seda tänaseni Gingu-teraapiaks. Selle käigus avastasime, et see loom ikka täiega naudib sügamist ja paitamist ning läbi selle sai tema nurrumootor ikka väga korralikult töökorda. Meie rõõmustasime tema uute edusammukeste üle.
Ajapikku hakkasime märkama, kuidas ta üha julgemalt elamisest ringi uudistab, ka seni avastamata tubades ja isegi rõdule (klaasitud, turvaline) tahtis minna. Mängulõvi on ta uues elamises algusest peale olnud. Nii kui õhtu tuleb, hakkab tema oma hiirekesi jahtima ning palle taga ajama. Oh, kui marudalt ta kargab ja jookseb- see on nii vahva. Sulepulk on ka täiega teemaks. Vaikselt õpime mängu, kuidas õhtu tuuride saabudes veeretame talle palli ja tema lajatab käpaga ja nii uuesti ning uuesti. Olime avastanud tema jaoks sobiva mooduse, kuidas talle lähedale saada. Esialgu tuli vältida silmsidet ning kui juba tema ligidale jõuda ja ennast tema kõrgusele sättida, siis saime temaga hakata sügamise/paitamise kontakti looma. Vahel ta põgenes ka (teeb seda tänaseni kui tuju pole), aga suurem osa ajast jäi paigale ja oi kuidas ta armastab sügamist ja paitamist. Tal on
akna all oma täismõõdus isiklik voodi, mille ta omastanud on ja kui sinna tema kaissu ennast pressin, siis ta võib tundide kaupa sügamist lubada. Inimene väsib, aga tundub, et tema mitte. Ise ta veel paisid ei küsi, aga kui inimene kassihärra juurde läheb, siis on enamasti kõik hästi. Süles ta olla ei taha, aga kui teda selleks sundida, siis saab hakkama. Kuidagi ikka saan küüned lõigatud ja kõrvad puhastatud. Ginger ei ole kunagi kuri, aga mingid ilmingud, mis tal olnud on, tulenesid sellest, et ta lihtsalt nii väga pelgab. Aga nüüd on sellega palju-palju parem.
Sundkontakti otsimine on tema arengus väga suurt rolli mänginud. Ühesõnaga, aega andes on kõik võimalik! Juba on ta korduvalt pikutanud päeval minu silme all isegi minu voodil (muidu ta on reeglina enda lebolas siruli) ning siin mitmel viimasel õhtul on hüpanud mulle voodisse- mängima ja rullima. Täna on ta siin õhtul väga pikalt voodis mu lähedal olnud- mina samal ajal tema lugu lõpetamas. Esimest korda nii lähedal, ta hetkel istub mul praktiliselt läpaka kõrval, külje peal ja uurib elu. Ning ta ise tuli! Viskab pikali ja just nagu sätib magama, aga jama on selles, et mul läpaka aku vajaks õige pea juhet taha, et saaksin jätkata, aga kui ma tõusen, siis on ta läinud. Ma ei raatsi. Trükin telefonis edasi kui vaja.
Aga kogu senist arengut kõrvalt jälgides, võin kindlalt öelda, et tema maksimaalne avanemine ei ole toimunud, tal on veel ruumi sellel usalduse teel. Mingi aeg tagasi oli sedasi, et ta ei kannatanud absoluutselt kui selja või pea pealt pai tegin ja tõmbus pingesse, siis hiljuti avastasin, et enam seda pinget temas ei tundugi olevat. Tema sammud ei ole enam nii hirmsasti printerjooksja omadega sarnased ja kui inimene satub temaga põrandal olles lähestikku, ei lidu ta alati enam ummisjalu sedasi minema kui varem. Kui läheb, siis juba tihti palju rahulikumas tempos. Maiustusi on alati käe pealt söönud ja karvapallipasta tuubi nähes läheb samuti elevile.
Selles, et meil Gingeriga nii tublisti on läinud, on suur roll ka Ingeril olnud. Eespool mainisin teda. Ta on täna Pesaleidja Kassitoa juhataja ning algusest peale olnud meie hoiukodu vanemvabatahtlik, mis tähendab seda, et on alati meile nõu ja jõuga toeks olnud. See on olnud tiimitöö. Tänu kassihärrast Gingerile olen lähemalt Pesaleidja tegemistega kurssi saanud ja imeline, mis tubli meeskonnatöö see on.
Tahan kõiki julgustada andmaks võimalust ka arglikule koduotsivale Pesaleidja loomale, kes ilmselgelt ei jookse Sulle sülle kui omale kassi lähed valima. Aga kodune armastav keskkond on ikka hoopis midagi muud kui kassituba, kus on üle saja kassi koos. Me ikka Gingerile räägime, et tal täiega vedas, et sai lastekodust asendusperre. Sest just kasside lastekodu Pesaleidja ju ongi. Paratamatult jagub individuaalset tähelepanu ühele loomale nii vähe ja ilmselgelt seetõttu ei ole paljud veel inimest usaldama õppinud. Hoiukoduks olemine on nii hea võimalus pakkuda kodust keskkonda loomale, kes mingil põhjusel suures ühistoas elada ei saa. Endale tundub küll, et meie osalus on nagu piisk meres, aga samas ei ole ju ka, sest iga hoiukodu on abiks ikka, isegi kui tal on hoiul üks karvik.
Muhedat suve jätku soovides, karvakera Hr. Ginger ja tema inimesed!
SELLEKS, ET PÄÄSTA ROHKEM KODUTUID LOOMI, ON MEIL TARVIS SINU ABI.
💚 Püsiannetajaks on kõige mugavam hakata meie kodulehel olevate pangalinkide abil ➡️ https://www.pesaleidja.ee/anneta/
💚 Ühekordset annetust on lisaks võimalik teha helistades Pesaleidja MTÜ annetustelefonile:
900 0950 - kõne hind 50 EUR
900 0915 - kõne hind 15 EUR
900 0905 - kõne hind 5 EUR
NB! Palun kuula ära kogu tervitustekst, muidu annetust ei toimu!
💚 Samuti saab annetust teha Pesaleidja MTÜ kontodele:
EE647700771001866844 LHV Pank
EE102200221063071211 Swedbank
EE941010220247756220 SEB Pank
EE404204278613732108 Coop Pank
EE351700017003105966 Luminor Bank
Selgitusse kirjuta palun “Blogi"!
PS! Annetustest saadud raha kasutatakse 100%-liselt kodutute loomade abistamiseks.
Püüan alustada algusest ja kõik mäletamise järgi kirja panna. Lugu räägib sellest, kuidas kannatlikkuse abil ühest meeletult arglikust kassikesest aja jooksul vormub äärmiselt vahva sell, kes pakub rõõmu kõikidele kodu elanikele.
Õige pea saab pool aastat sellest päevast, kui Gingeri meile koju tõime. Võin öelda, et see lugu lihtsalt juhtus. Selleks ajaks oli möödas peaaegu poolteist aastat päevast, mil Marius Boy Diask meie juurest lahkuma pidi. Kes veel ei tea, siis ta oli meie kallis pärsia kassipoiss, kes oli koos meiega 15,5 aastat. See on pikk aeg ja selle aasta alguses ei olnud kindlasti saabunud see hetk, mil ma oleksin mõelnud, et olen valmis uut looma võtma. Jah, ma olin vahel endamisi mõelnud, et kindlasti see päev ükskord tuleb ja teadsin ka, et kass tuleb meile tõenäoliselt Pesaleidja
See oli üks tavaline pime jaanuarikuu õhtu, kui Facebookis kerides peatusin ühe Pesaleidja postituse juures ja ühtäkki tundsin, et miski minu sees liikus. Nimelt, see oli video punase koheva karvaga imearmsast Gingerist, kus ta oli loomakliiniku inimese jalgadel selili (endal uhke kliinikukrae kaelas) ja see kahejalgne tema käpakestest kinni hoides nendega kaamera poole mängis. Vaatasin seda videot ammulisui, sest see oli hiiglama armas. Nagu päriselt. Lugesin postituse küljes rippuvat lugu. See oli suur abipalve, et kas leidub keegi, kes saaks kassile kiiresti hoiukodu pakkuda ja tingimus oli, et seal kodus ei oleks teisi loomi ees. Täpselt ju klapiks meile! Ginger oli elanud mitu pikka kuud kliinikus ning saanud valulikku ravi, kus iga päev sai turjale süsti. Tal oli olnud kuiv FIP (Feline infectious peritonitis), mis oli tekkinud kasside
Lapsed tulid koju ja suur “viga” oli, et neile seda videot näitasin ning rääkisin, et ta vajab hoiukodu pakkumise võimalust. Nagu ühest suust hakkasid nad mulle rääkima, et see on suurepärane mõte ja Ginger on nii armas ning ta peab kindlasti meile tulema. Kui ma õigesti mäletan, siis juba samal õhtul täitsin ma väriseva südamega veebis ankeedi, kus kirjutasin, et oleme valmis talle hoiukodu pakkuma. Kui te arvate, et ma ei olnud närvis tegelikult, siis te eksite. Ma kaalusin lõpuni, et kas ikka on see õige mõte! Ma ei saanud enam öösiti magada, sest olin ühtäkki nii ärevil sellest mõttest. Igatahes, jäime ootama, et keegi meile vastaks. Päev, kaks või oli neid kolm- vaikus. Mõtlesin, et maru imelik, miks keegi meiega ühendust ei võta. Hiljem selgus, et see inimene, kes ankeetidega tegeleb, puhkas ning ei olnud infot edastanud. Ma ei kannatanud enam tegevusetult oodata ja helistasin ise ning minu kõnele vastas lahke häälega Inger. Ginger ja Inger- need nimed juba ise klapivad nii vahvasti kokku ja ma etteruttavalt ütlen (räägin hiljem paari lausega lähemalt), et Inger on lihtsalt super abivalmis inimene! Ta oli nii rõõmus, kui kuulis meie soovist Gingukesele hoiukodu pakkuda. Ilmselt leppisime üsna peatse kohtumise Pesaleidja Kassitoas, kust pidime hoiukoduks hakkamise lepingu allkirjastama ja saama kõik vajaliku, mis Gingeri koju toomiseks tarvis läheb. Toit, wc, liiv, mänguasjad, nõud, transpordipuur- ühesõnaga kogu stardikas. Mul endal ei olnud midagi kodus, sest olin Pätsu lahkumise järel kõik minema visanud. Ma toona ei taibanud, et oleks saanud ju Pesakale kõik asjad viia- seal kulub kõike, suurtes kogustes.
Mõtlesin, et teen lastele üllatuse ja ei ütle enne, kui olen loomaga koju saabunud, aga kuidagi läks nii, et tütar tuli varem koju ning ma ei suutnud saladust hoida. Sõitsime koos linna. Kõigepealt Pesakasse (Pesaleidjasse) ja siis kliinikusse kassi järgi. Kõik, mida ma Gingerist teadsin, oli see, et ta on meeletult arg kass, kuid mitte kuri. Aga see, et ta lausa nii araks osutus, oli mulle esimene sahmakas. Koju jõudes, avasin puuriukse ja loomake tormas esimese seina juurde, endal ehmatuse pärast junnirida taga, pressis ennast peaaegu läbi põranda. Nii maadligi ja hirmunud- vaesekene. Minu mõte kiilus selle junnirea juures kinni ja mõtlesin ahastusega peast kinni hoides, et okei- nii siis hakkabki nüüd meil olema, jah? Mul oli nende junnide pärast tegelikult varasem trauma, sest meie pärslane junnitas aastaid tihtipeale maha- ei tea, kas dementsusest või tervisemuredest. Okei, tagasi meie uustulnuka juurde- kui talle ligineda püüdsin, siis ta pahises (näitas oma naeratust) ja ähmas käpaga (pehmega), aga ei rünnanud. Teadsin, et peame talle rahu andma, aga selliste pisukeste ruutmeetrite peal, nagu me seal olime, oli raske endid tema vaateväljast eraldada. Kolmandaks päevaks ei olnud ta mitte midagi söönud. Ta leidis oma esimese peiduka lahtises esikukapis, kus ronis minu pehmete sallide ja mütside peale. Ning ta pissis need kõik täis. Mina jälle paanikas, et appikene, mida ma teen, ma ei saa ju lasta tal hakata elamist täis pissima. Korjasin kõik riideesemed sealt välja ja panin talle külje alla pehmeks pesaks suure saunalina. Sellest kapist sai tema järgneva kuu elamispaik. Aga tulen tagasi sinna, kui oli tekkinud olukord, kus ta ei söönud (aga see on väga tavaline, kui loom satub võõrasse keskkonda), aga liiga pikalt ei saa söögi/joogita lasta olla. Ma olin koguaeg Ingeriga kontaktis ja küsisin, et mida ühe või teise asjaga peale hakata. Oli ka hetki, kus ma nii kahetsesin ja tahtsin Gingeri tagasi viia, sest psühholoogiliselt käis see olukord mul millegipärast üle jõu. Seis oli oodatust hullem- minu jaoks, kellel selliseid kogemusi varasemast kohe üldse ei olnud. Igaljuhul tuli looma sundtoita, aga selleks oli vaja ta kinni püüda, saunalina sisse mässida ja süstlast toitu ja vett sisse suruda. Saime kambakesti sellega hakkama. Korduv sundtoitmine tekitas õnneks söögiisu ja Ginger hakkas vaikselt ise salaja söömas käima. Õhtupimeduses nagu varas. Käis söömas ja wc-s mega kiiresti ära ja pages uuesti oma varjendisse. Muide, kas teadsite, et paljud kassid ei joo vett nõust, mis on toidunõu kõrval? Mina ei teadnud. Aga meie karvapallist hoolealune just selline tüüp ongi. Õnneks tänu suhtlusele Ingeriga, taipasime seda- jätsin talle joogikausi dušinurka ja seal ta käis tublisti joomas. Mingi hetk ma igaks juhuks isegi duubeldasin talle toidukausi, millest ühe asetasin talle kappi. Seal oli tal esialgu väheke turvalisem süüa. Nii see aeg vaikselt kulges ja meie hakkasime temaga seal kapi ees ikka koguaeg jutustamas käima ja ühel hetkel juhtus see, et saime teda esimest korda paitada. Ta vaikselt harjus sellega, aga kus tal sealt kapist pageda oligi, kui ma kapi suu ees seisin? Sundseis. Pange tähele- sundsotsialiseerimine ongi tegelikult selle postituse märksõna. Iga väiksemgi edusamm julgustas meid ja tegi südame soojaks. Näiteks, ühel õhtul, kui ma veel päriselt ei maganud, hüppas kassikene mulle voodile ja “salaja” passis mind. Aga noh, ma olen loomupoolest kärsitu ning minu jaoks oli ikka palju vaeva ja pisaraid, sest mulle tundus, et kass on nii õnnetu ja ma olen mingi saamatu. Noh, stiilis, et miks ta juba ei avane ja julgemaks ei muutu jne. Mäletan veel esimese kuu jooksul kordasid, kus ta hakkas paitamise ajal nurruma ja see lihtsalt sulatas meid. Võrratu. Gingu oskab nurruda nagu kassile kohane, eksole. Panin talle pallikesi tema kappi ning kuulsin öösel, kuidas ta mängima hakkas ja isegi neile põrandale järgi läks.
Vähem kui kuu aja pärast juhtus meie jaoks selline imeline asi, et leidsime endale sobiva suure eluaseme. Aga see ei olnud minu jaoks üdini rõõmus uudis, sest see tähendas ka seda, et loomakene peab jälle muutustega kaasa tulema. Olin mures. Aga selline on elu. Me kolime ja kõik koos.
Uues kodus leidis Ginger endale turvapaiga minu voodi all, mis on nii madal, et kass sinna mahub minema, aga mina talle paraku järgi ei mahu. No pane uks kinni ja ära lase teda sinna, eksju! Kuid häda selles, et minu tuba on siin ainukene ruum, kus ust ei ole. Ma isegi ei kaalunud kassi pärast ust hakata külge monteerima, lihtsalt otsustasin jätkata kassi arguse peletamisega, samm-sammult. Need on olnud kõik imepisikesed
Mis mul rääkimata on jäänud on nimelt see, et peale kliinikust tulekut, pidi kass kord kuud kolme kuu vältel käima vereproovi andmas. Selleks, et kontrollida, kas kõik näidud püsivad ja loom on terve. Kõik püsis ja tema tervis oli korda jäänud. Aga kui te nüüd mõtlete, et temaga kliinikusse minek mingi vahva asi oli, siis oo ei. Ma higistasin juba mitu päeva varem, et kuidas ma ta kätte saan. Me siin isekeskis nimetame seda kassikupatuseks ning lahti seletatult on see tegevus, kui ma püüdmiseks teda mööda elamist taga ajan. Kas teate, et kassi saab edukalt püüda tekiga/saunalinaga? Mina ei teadnud ja taaskord midagi uut, mida ma õppisin. Nimelt, asi selline, et kui kassile tekk pea peale visata, siis ta just nagu hangub ning on päris hõlpsasti võimalik ta kinni püüda. Aga sellest teadmisest polnud esialgu palju abi, sest selleks, et seda teha saaksin, pidin ma talle lähedale saama, aga heldus- ma ei suutnud uskuda, et üks kass nii kiire saab olla! Ma reaalselt tõmbasin tema kupatamise ajal oma põlved parketi peal marraskile. See aeg oli õudus kuubis. Ega sellega asi siis ei piirdunud, selle kupatamise ajal Ginger kas pissis või kakas hirmust. Siis kui kass oli puuri pandud, hakkasin mina veel koristama, enne kui liikuma saime. Aga selleks ajaks oli mul juba siiski nii palju vaprust, et sain hakkama selle kõigega. Vaata, kui Sa oled Kassitoas töötaja või vabatahtlik, siis see on köömes nagu öeldakse, aga minule kui naisele metsast ses valdkonnas, oli see korralik tegemine.
Ma arvan, et see oli esimese kuu jooksul uues kodus, kui avastasin kassi vetsu puhastades, et pissi on verine. Paanikaosakond hakkas tootma. Vaatasin jah, et kass liiga tihti vetsus kraapimas. Tõenäoliselt kristallid/põiepõletik. Kliinikusse proovi andma. Aga selle kliinikusse minemise päeva häda oli selles, et kas ta nüüd pissis mul teda taga ajades põie tühjaks või tee peal puuris, ma enam ei mäleta. Arst ei saanud proovi võtta, sest põis oli tühi. Panin kodus võltsliiva (see, millega saab proovi võtta, sest see ei ima endasse) ja vist juba järgmisel päeval saingi pissi topsi. Ega see ka mingi nali pole, ses mõttes, et see pidi kattuma minu enda graafikuga, et saaksin proovi värskelt kliinikusse viia. Ei saa ju seda lasta seista ilmatu aeg, seega suhteliselt täppis sihtimine oli. Kristalle ei leitud, aga põiepõletik oli küll. Mis tähendas seda, et talle määrati kümneks päevaks tabletiravi, millest üks ravim on räigelt kibe, et reeglina nad seda toiduga alla ei söö. Nii ka tema puhul. See tähendas seda, et järgneval kümnel pikal päeval ootas mind ees 2x päevas tema püüdmine. See oli minu jaoks selline peavalu ja stress, et ma ausalt, ei maganud enam öösiti.
Aga pole halba ilma heata, eksju. Nii ka selle asjaga. Kaks korda päevas, kui Gingukene mul rullikeeratuna suure saunalina sees süles oli (et saaks ravimid ära anda), hakkasin ma teda seal pikemalt hoidma kui otseselt vajalik oli. Paitasin pealage ja rääkisin temaga, ta oli päris rahulik. Loomaga rääkimisest veel, siis me oleme seda koguaeg teinud- loodan, et see mingi tunnus pole. Ajapikku hakkasin vaikselt haaret lõdvendama ja enne kui rätiku päris lahti kerisin, lasin tal seal vaikselt olla ja tunnetada, et ta on vaba minema. Ta ei pistnudki alati kohe ajama. Tema põletik taandus ja ta sai terveks. See põletik, muide, oli stressist tingitud, sest no uus elukeskkond ja siis taas uus elamine. Seda oli tema kui stressialti looma jaoks korraga liiga palju. Kui mul teda enam rulli polnud tarvis keerata, tulin mõttele, et hakkan ikkagi teda iga päev regulaarselt püüdma, süles kinni hoidma ja sügama ning paitama. Ning tihti ei kasutanud me selleks enam rätikut. Tegime sellest meie õhtuse rutiini ning nimetame seda tänaseni Gingu-teraapiaks. Selle käigus avastasime, et see loom ikka täiega naudib sügamist ja paitamist ning läbi selle sai tema nurrumootor ikka väga korralikult töökorda. Meie rõõmustasime tema uute edusammukeste üle.
Ajapikku hakkasime märkama, kuidas ta üha julgemalt elamisest ringi uudistab, ka seni avastamata tubades ja isegi rõdule (klaasitud, turvaline) tahtis minna. Mängulõvi on ta uues elamises algusest peale olnud. Nii kui õhtu tuleb, hakkab tema oma hiirekesi jahtima ning palle taga ajama. Oh, kui marudalt ta kargab ja jookseb- see on nii vahva. Sulepulk on ka täiega teemaks. Vaikselt õpime mängu, kuidas õhtu tuuride saabudes veeretame talle palli ja tema lajatab käpaga ja nii uuesti ning uuesti. Olime avastanud tema jaoks sobiva mooduse, kuidas talle lähedale saada. Esialgu tuli vältida silmsidet ning kui juba tema ligidale jõuda ja ennast tema kõrgusele sättida, siis saime temaga hakata sügamise/paitamise kontakti looma. Vahel ta põgenes ka (teeb seda tänaseni kui tuju pole), aga suurem osa ajast jäi paigale ja oi kuidas ta armastab sügamist ja paitamist. Tal on
Sundkontakti otsimine on tema arengus väga suurt rolli mänginud. Ühesõnaga, aega andes on kõik võimalik! Juba on ta korduvalt pikutanud päeval minu silme all isegi minu voodil (muidu ta on reeglina enda lebolas siruli) ning siin mitmel viimasel õhtul on hüpanud mulle voodisse- mängima ja rullima. Täna on ta siin õhtul väga pikalt voodis mu lähedal olnud- mina samal ajal tema lugu lõpetamas. Esimest korda nii lähedal, ta hetkel istub mul praktiliselt läpaka kõrval, külje peal ja uurib elu. Ning ta ise tuli! Viskab pikali ja just nagu sätib magama, aga jama on selles, et mul läpaka aku vajaks õige pea juhet taha, et saaksin jätkata, aga kui ma tõusen, siis on ta läinud. Ma ei raatsi. Trükin telefonis edasi kui vaja.
Aga kogu senist arengut kõrvalt jälgides, võin kindlalt öelda, et tema maksimaalne avanemine ei ole toimunud, tal on veel ruumi sellel usalduse teel. Mingi aeg tagasi oli sedasi, et ta ei kannatanud absoluutselt kui selja või pea pealt pai tegin ja tõmbus pingesse, siis hiljuti avastasin, et enam seda pinget temas ei tundugi olevat. Tema sammud ei ole enam nii hirmsasti printerjooksja omadega sarnased ja kui inimene satub temaga põrandal olles lähestikku, ei lidu ta alati enam ummisjalu sedasi minema kui varem. Kui läheb, siis juba tihti palju rahulikumas tempos. Maiustusi on alati käe pealt söönud ja karvapallipasta tuubi nähes läheb samuti elevile.
Selles, et meil Gingeriga nii tublisti on läinud, on suur roll ka Ingeril olnud. Eespool mainisin teda. Ta on täna Pesaleidja Kassitoa juhataja ning algusest peale olnud meie hoiukodu vanemvabatahtlik, mis tähendab seda, et on alati meile nõu ja jõuga toeks olnud. See on olnud tiimitöö. Tänu kassihärrast Gingerile olen lähemalt Pesaleidja tegemistega kurssi saanud ja imeline, mis tubli meeskonnatöö see on.
Tahan kõiki julgustada andmaks võimalust ka arglikule koduotsivale Pesaleidja loomale, kes ilmselgelt ei jookse Sulle sülle kui omale kassi lähed valima. Aga kodune armastav keskkond on ikka hoopis midagi muud kui kassituba, kus on üle saja kassi koos. Me ikka Gingerile räägime, et tal täiega vedas, et sai lastekodust asendusperre. Sest just kasside lastekodu Pesaleidja ju ongi. Paratamatult jagub individuaalset tähelepanu ühele loomale nii vähe ja ilmselgelt seetõttu ei ole paljud veel inimest usaldama õppinud. Hoiukoduks olemine on nii hea võimalus pakkuda kodust keskkonda loomale, kes mingil põhjusel suures ühistoas elada ei saa. Endale tundub küll, et meie osalus on nagu piisk meres, aga samas ei ole ju ka, sest iga hoiukodu on abiks ikka, isegi kui tal on hoiul üks karvik.
Muhedat suve jätku soovides, karvakera Hr. Ginger ja tema inimesed!
SELLEKS, ET PÄÄSTA ROHKEM KODUTUID LOOMI, ON MEIL TARVIS SINU ABI.
💚 Püsiannetajaks on kõige mugavam hakata meie kodulehel olevate pangalinkide abil ➡️ https://www.pesaleidja.ee/anneta/
💚 Ühekordset annetust on lisaks võimalik teha helistades Pesaleidja MTÜ annetustelefonile:
900 0950 - kõne hind 50 EUR
900 0915 - kõne hind 15 EUR
900 0905 - kõne hind 5 EUR
NB! Palun kuula ära kogu tervitustekst, muidu annetust ei toimu!
💚 Samuti saab annetust teha Pesaleidja MTÜ kontodele:
EE647700771001866844 LHV Pank
EE102200221063071211 Swedbank
EE941010220247756220 SEB Pank
EE404204278613732108 Coop Pank
EE351700017003105966 Luminor Bank
Selgitusse kirjuta palun “Blogi"!
PS! Annetustest saadud raha kasutatakse 100%-liselt kodutute loomade abistamiseks.
Kommentaarid
Postita kommentaar