Pesaleidja on turvaline koht, kus ühtegi looma ei hukata, ükskõik kui metsik, haige või tagasihoidlik ta ka poleks.

Mõned inimesed on loodud hoolima. Tiina on üks neist. Ta on soe ja tõeliselt pühendunud hing, kelle igapäevane töö ja armastus päästavad lugematul hulgal elusid.

Tiina lapsepõlv möödus Tallinnas, ilma enda lemmikloomadeta. Suved maal vanaema juures olid tema esimesed kokkupuuted loomadega – lehmi ja lambaid karjatades ning koerte ja kassidega mängides. Täiskasvanuna, kui perega maale koliti, tuli koos kanade, kasside ja koertega tema ellu ka päris oma loomapidamise kogemus. "Tegelikult ei teadnud ma loomapidamisest algul midagi, olen olnud iseõppija," meenutab ta.

Täna on Tiina kodus neli kassi, koer ja ka mõned hoiuloomad. Lisaks pühendab ta oma päevad Pesaleidja varjupaigas loomade eest hoolitsemisele ning seda hetkel juba veidi üle aasta. "Ametinimetus on küll puhastusteenindaja, aga mulle meeldib ennast rohkem kutsuda kasside hooldajaks," ütleb ta soojalt.

Tema päev algab varakult: puurides olevaid haigeid ja uusi kasse tervitades, ruume tuulutades, ravimeid manustades, toite ja pesasid korrastades. Kuid tema jaoks on kõige tähtsam aeg see, mil ta saab puuride ees istuda ja arglikke kasse paitada, musitada ja julgustada. "Mõnest tigedikust on lihtsalt tegeledes saanud paikass," mainib ta.

Tiina tee Pesaleidjani sai alguse südamelähedasest lubadusest. "Mul oli kord valge kass, kes oli raskelt haige. Kuigi tegin kõik, mida suutsin, ta siiski suri. Lubasin talle, et kui ma teda aidata ei suutnud, siis hakkan aitama teisi. See lubadus kehtib siiani."

Pesaleidja ei ole lihtsalt varjupaik. See on turvaline koht, kus ühtegi looma ei hukata, ükskõik kui metsik, haige või tagasihoidlik ta ka poleks. See väärtus on Tiinale südamelähedane. "Ma ei suudaks töötada varjupaigas, kus loomi hukatakse," lausub ta kindlalt.

Lisaks igapäevasele hoolitsusele ja ravitööle jagub Tiinal ka aega ja energiat inimestele. Loomade adopteerimine ei ole tema sõnul keeruline protsess, kuid see vajab põhjalikku suhtlemist ja teadlikkust. "Räägin tavaliselt tulevase loomaomanikuga mitu tundi, et aidata neil mõista, mida tähendab loomaga koos elamine," räägib ta.

Tiina rõhutab ka hariduse tähtsust: kui inimesed juba lapsena õpiksid loomapidamise ja hoolitsemise põhitõdesid, oleks paljudel loomadel parem elu ja varjupaigad vähem koormatud.

Kuidas aidata, kui ei saa ise looma võtta? "Tule kasse sotsialiseerima. See tähendab nende paitamist, maiustega meelitamist ja mängimist. Või toeta rahaliselt, sest raviarved on suured. Ja ära jää ükskõikseks, kui näed abivajavat looma, tema ei saa ise abi paluda."

Tiina lugu on ehe tõestus sellest, kuidas üks südamest antud lubadus võib muuta paljude elusid. Pesaleidjas on iga päev tema kohalolu tunda, olgu see läbi soojade paituste või hoolikalt puhastatud pesade.